Pullerits: Kersti Kaljulaiu vastaste peaülesanne on pikaajalise surve hoidmine - kas nad suudavad seda?

Kersti Kaljulaid (fotodel) näib EOK presidendina olevat esimese rünnakulaine eelmisel nädalal üle elanud. Eks kaasa aitas ka see, et ta varjus kujuteldavasse punkrisse, kus ta osutus tabamatuks, ning tõrjetööd pidid tegema teised, pemiselt asepresident Gerd Kanter ja peasekretär Kristo Tohver.

Esimese rünnakulaine all vastupidamine on väga oluline, nagu näitab Ukraina algne vastupanu Venemaale veidi enam kui neli aastat tagasi ning Iraani vastupanu, hoolimata märkimisväärsetest kaotustest, USA-le ja Iisraelile selle kuu algul. Seega, kui kiiret langemist ja lagunemist ei toimu, on võimalik jõude koondada, sest ega ründajad, kes algul panevad peale maksimumkäigu, suuda seda lõpmatuseni hoida. See on nagu 5000 meetri jooks: võid ju esimese ringi läbida marulise tempoga, et vastased ära ehmatada ja maha raputada, aga seejärel peab kiirust vähendama, sest pikk võistlusmaa ootab ikkagi ees.

Nüüd on küsimus selles, kui kaua suudavad Kaljulaiu vastased survet hoida. Finišini ehk EOK  järgmise korralise üldkoosolekuni jääb veel kõvasti rohkem kui kuu aega. Enne seda erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumine ei paista korralise üldkoosoleku ajalist lähedust arvestades kuigi tõenäoline. Selle ajaga jõuab teema üksjagu maha jahtuda, kui Kaljulaiu vastased ei suuda uute poleemikat ja küsimusi tekitavate väidete ja argumentidega lagedale tulla. Sest lõpmatuseni ühte ja sama süüdistavat juttu korrata ei saa.

Algatuseks on küsimus selles, et saada EOK liikmetelt kokku vähemalt 13 allkirja, et Kaljulaiu teema üldse päevakorda tõsta. Sel rindelõigul oli kaalukas esmaspäeval Kanal 2s Erki Noole öeldu, et tema oma allkirja Kaljulaiu umbusaldamiseks annab. Niisugustel puhkudel on alati vaja kedagi autoriteetset, kes tõuseb püsti ning näitab julgust ja eeskuju. Alles siis söandavad ka paljud teised häält teha.

Kui oletame, et Kaljulaiu vastu suudetakse survet hoida, isegi kasvatada – millesse on raske uskuda, kuid välistada seda ka ei saa –, siis jääb tal kaks võimalust. Esiteks, kui siseinfo või sisetunne ütlevad talle, et vastaseid on liiga palju ja EOK presidendi koht satub tõeliselt ohtu, on mõistlik ise taanduda, tuues põhjuseks näiteks Eesti spordis kodurahu säilitamise vajaduse. Samas saab ta jääda endale avalikult kindlaks, et ajas siiski õiget asja – aga kui muutusi paremuse poole ei taheta, saab ta väita, siis tuleb paratamatult arvestada organisatsiooni enamuse tahtega. Nii saab ta positsioneerida end ohvrina, kes seisis siiski õige asja eest, ja säilitada taandudes ka näo.

Kuid vaevalt Kaljulaid seda teed läheb, sest taandumine tähendab ikkagi kaotust ning seda ta oma iseloomust tulenevalt tunnistada ei saa.

Teine ja palju usutavam variant on see, et ükskõik kui suure surve Kaljulaiu vastased üles ehitavad, võtab ta nende esitatud väljakutse vastu ja läheb EOK liikmete ees üldkoosolekul võitlusse. Lõppeks on presidendi tool ikkagi tema istumise all ning see annab talle võimaluse end, oma otsuseid ja tegemisi kaitsta. Pole kahtlust, et tal on piisavalt poliitilist karastust, et selle kaitsetööga hakkama saada. Ja enamgi veel: ka vastaseid vastu rünnata. Kui siis läheb hääletamiseks – isegi kui see hääletamine on salajane –, tuleb arvestada, et kindlasti on arvestataval hulgal neid, kes soovivad Kaljulaiu jätkamist, ja kahtlemata on rohkelt ka neid, kel puudub seisukoht või kes ei soovi selles võitluses kaasa lüüa ning kes pigem hääletavad tema presidendina jätkamise kui kohalt kangutamise poolt. Sest muutus ehk uue presidendi leidmine võib küll olla põnev, kuid kõrvalejääjad ja alalhoidlikud eelistavad enamasti ikkagi status quo säilitamist.

Praegu seisuga, kui Kaljulaid on esimese surve endalt maha saanud ja tema vastaste korraldatud rünnaku algne hoog on raugenud – aga tuleb tunnistada, et seis võib iga päeva ja nädalaga muutuda –, näib protsess tüürivat sinna suunda, et EOK täiskogu ees tuleb küll Kaljulaiuga seonduv arutlusele, kuid paleepööre jääb ära. Sellele viitab ka esmaspäeval Kanal 2s Noole öeldu, et «meil oleks vaja laua taga või suures saalis selgeks rääkida see, mis seisus oleme ja millest on tekkinud rahulolematus».

See ei kõla just sõjapasuna puhumise moodi, et mehed, nüüd rünnakule. Kui enamasti otsese ütlemisega ja kompromissitu Nool võtab tuure vaiksemaks, siis teised, kes Kaljulaiu saatuse üle hääletama hakkavad, vaevalt temast kõvemat häält hakkavad tegema.

Foto 1: Kersti Kaljulaid mullu 28. detsembril Tallinnas spordiaasta tähtede pidulikul üritusel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Kersti Kaljulaid tänavu 24. jaanuaril Viljandis Mulgi uisumaratonil. Ta sai naiste üldarvestuses 4. koha. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Kersti Kaljulaid (vasakul) 22. veebruaril Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamisel Tallinnas Rotermannis. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix