Pullerits: Miks ja kuidas kaotab EOK aasta lõpuks oma võitluse Tõnis Sildarule?

EOK presidendi Kersti Kaljulaiu pühapäevaõhtuses teleintervjuus Aet Süvarile (fotol vasakul) oli tajuda, et ta ei pruugi edaspidi olla Tõnis Sildaru parimaks treeneriks valimise takistamisel enam nii jäik.

Ma isegi arvan, et ta ei pruugi Sildaru parimaks treeneriks valimist suuta takistada.

Eilses usutluses küsis Süvari iseenesest õigeid asju, aga tegi liigsest aupaklikkusest tüüpilise algaja vea. Andis initsiatiivi täiega käest. Kaljulaiu (fotol paremal) vastus esimesele küsimusele kestis 3.36 ehk ligi poole kogu intervjuu ajast (7.34). Samuti oleks Süvari pidanud olema enesekindlam, näiteks teise küsimuse luges ta paberilt maha – mida „Esimese stuudio” „poisid” ei tee nii nähtavalt mitte kunagi, kuigi nende usutlused on palju pikemad ja keerulisematel teemadel –, samal ajal kätega vehkides ning lõpetades selle kolme sõnaga „no kuidas vastate”, et saada küsijale ilmselt valus asi kiirelt kaelast ära. Kaljulaiu vastus sellele kestis kaks minutit, ta kasutas vastamiseks mobiiliekraani, vuristas ette mingeid arve, mille jälgimine ja millest arusaamine on suulises intervjuus väga keeruline, ning lõpus ei unustanud ta tänamast ja reklaamimast Škoda elektriautosid. Oma viimases küsimuses tegi Süvari aupaklikkusest teise vea, milleks on vastajale takka kiitmine, kui ta lausus Kaljulaiule, et „teie visioon on hea ja EOK liigub õiges suunas”.

Selle usutluse peale sain sõnumi Eesti spordis tituleeritud mehelt, kes ütles, et Kaljulaiu intervjuu ERRis oli Eesti spordikogukonna mõnitamine ning enda asjatundmatust demonstreeris ta, kui ülistas Toomas Tõnise spordikoolitust, näidates sellega, et tema „arusaamine treenerite koolitusest ja kvalifikatsioonist on olematu”. Ta väitis, et selgitused, mida Kaljulaid telefonist ette luges, olid valelikud.

Selleks et sisuliselt selles diskussioonis kaasa lüüa, peab olema asjatundja, mida ma ei ole, küll aga olen ajakirjanikuna õppinud märkama märke ja mis kõige tähtsam, olemasolevate faktide pinnalt iseseisvalt mõtlema. Ja mõte viis mind seekord sinnani, et EOK-l läheb väga raskeks takistada Tõnis Sildaru valimist aasta treeneriks. Ja isegi kui EOK püüab seda takistada, siis tekitab see suure skandaali ning seab EOK avalikkuses valusa löögi alla. Ilmselt seda ongi EOK hakanud ise ka tajuma, sest mille muuga seletada Kaljulaiu suust kõlanud leebuvaid sõnu treenerite kvalifikatsiooni teemal.

Nagu teada, selgub aasta treener ja selguvad ka aasta sportlased kolme liidetava summas. Need liidetavad annavad spordialaliidud, spordiajakirjanikud ja rahvas. Küsimus on selles, kuidas kavatseb EOK tagada selle, et Sildaru valikusse ei pääse.

Rahvas on alati saanud EOK küljel lisada väljapakutud kandidaatidele lisaks oma kandidaadi. Siin on võimalus, et paljud nimetavadki omaalgatuslikult parimaks treeneriks Sildaru. Küsimus on selles, kuhu saadud tulemused lähevad. Kui EOK kätte, siis saab EOK teha jõuvõtte ja kõik tulemused, kus hääli on antud Sildarule, kustutada. (Mis tekitab lisaküsimuse, kas see, kelle rahva suvaline esindaja on pannud teiseks, nihkub seejärel esimeseks, või jääb esikoht vakantseks; ja kui rahva esindaja valikus on üks kolmest Sildaru, siis tema tulemuse kustutamisel jääb ju üks hääl andmata; aga jätan selle peenmehaanika praegu vaatluse alt välja, sest see pole oluline.) Muidugi saab EOK siin kasutada ka teist jõuvõtet, et ei annagi paremate treenerite hääletusel rahvale võimalust lisada oma kandidaati, mis oleks putinlik samm – mitte lubada juhile ebameeldivate ja ohtlike kandidaatide ülesseadmist.

Kui Sildarule antud hääled lähevad kustutamisele, on EOK-l kaks võimalust. Esiteks teatada, et Sildarule antud hääled arvesse ei läinud, mis tekitab meelepaha nende hulgas, kes Sildarule hääle andsid – ja neid ei saa kindlasti olema vähe. Teiseks öelda, et Sildaru ei kogunud rahva omaalgatusliku häälte andmise korras nii palju hääli, et jõuda kolme nominendi hulka, mida kindlasti enamik ei usu ja mis tekitab veelgi suurema meelepaha, et valimised võivad olla varastatud.

Ma ei tea, kuidas valivad parimaid treenereid spordialaliidud. Ilmselt on neil ka eelvalik, kuhu EOK Sildaru ei lülita, kui ta ei ole selleks ajaks edukalt sooritanud treeneri eksamit ja saanud treenerikutset. EOK saab alaliitudele saata meeldetuletuse, et Sildaru ei ole eelvalikus sellepärast, et ta ei vasta kandidaatidele seatud nõuetele. Ma ei oska prognoosida, kuidas käituvad spordialaliidud: kas nad võtavad EOK-d kuulda ja jätavad tema poolt hääle andmata või otsustavad siiski Sildaru tänavuste tulemuste põhjal, et ta väärib nende häält. Kindlasti tekib enne spordialaliitude valiku langetamist taas avalik diskussioon, kuidas nad peaksid käituma, aga mis moodi see diskussioon spordialaliitude valikule mõjub, on praegu vara prognoosida. Kindlasti on neid alaliite, mis võtavad EOK-d kuulda, ja küllap leidub ka neid, mis EOK soovitust ja reegleid eiravad. Kui lõpuks peaks Sildaru mahtuma alaliitude hääletusel kolme parema hulka, siis mida teeb EOK? Ikkagi diskvalifitseerib Sildaru? Sellega EOK avalikkuse silmis poolehoidu ja arusaamist vaevalt võidab.

Nüüd jäävad veel üle spordiajakirjanikud, kes on sama raskesti kontrollitav kontingent, nagu rahvas. Ei usu, et EOK saab midagi spordiajakirjanikele ette kirjutada või soovitada, sest seda ajakirjanikud oma elukutsest tulenevalt ei talu. Isegi kui EOK ajakirjanikele ettekirjutusi ei tee, on raske uskuda, et ajakirjanikud võtaksid, arvestades Sildaru tänavusi saavutusi, omaks EOK hoiaku, et kuna Sildaru pole ametlikult treener, siis ta aasta parimaks kandideerida ei saa. Usun, et ajakirjanikud lähtuvad pelgalt sportlikest tulemustest. Mille alusel prognoosin, et Sildaru jõuab ajakirjanike valikus igal juhul kolme hulka. Mida EOK nüüd teeb? Kas teatab, et kustutab ajakirjanike tulemustest Sildaru tulemuse? Selle peale, ütlen otse, tõuseb ajakirjanduses kisa taevani.

Niisiis järeldus: EOK-l jääb loota, et Sildaru annab järele ja teeb enne aasta lõppu treeneri eksami ning siis saab ta lülitada ametlikult aasta parima treeneri konkursile, milles ma kahtlen, sest Sildaru jaoks on see küsimus muutunud põhimõtteliseks, millest annab tunnistust see, et ta otsustas tagastada EOK preemia ja toetused. Teine ja usutavam järeldus on see, et EOK on sunnitud muutma aasta parima treeneri valimise statuuti, vähemalt tegema sinna Sildarust lähtudes – kuid teda nimeliselt mitte mainides – mingi erandi, näiteks lubama aasta treeneriks kandideerida ka täiskasvanute rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medali võitnud sportlase juhendajal, isegi kui tal puudub treeneri ametlik kvalifikatsioon, kui selle kiidab heaks näiteks EOK sportlaskomisjon.

Muidugi jääb EOK-le võimalus mitte painduda ja jääda endale kindlaks, kuid siis võib olla kindel, et EOK-st, mis Kaljulaiu eestvedamisel on väidetavalt võidelnud spordis kiusamise vastu, saab puhtakujuline ja klassikaline kiusaja.

(Kolleeg, kui oli lugenud Postimehes mu tänast lugu, tegi ettepaneku, et Kaljulaid võiks aasta lõpus parimate sportlaste pidulikule austamisüritusele minna pusaga, mille rinnal on tekst "Kelly on vaba".)

Fotod 1 ja 2: EOK president Kersti Kaljulaid (paremal) andmas pühapäevaõhtuses ETV spordisaates intervjuud Aet Süvarile. Kuvatõmmised ETV ekraanilt
Foto 3: Henry Sildaru 28. märtsil Šveitsis Silvaplanas pargisõidu MK-etapi finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Henry Sildaru 29. märtsil Šveitsis Silvaplanas rennisõidu MK-etapi finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Henry Sildaru 29. märtsil Šveitsis Silvaplanas MK-sarja üldvõitjana. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Epeevehkleja Nelli Differti pressikonverents mullu 1. detsembril Tallinnas, paremal Kersti Kaljulaid. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 7: EOK president Kersti Kaljulaid andmas mullu 4. novembril Tartus intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix