reede, november 20, 2026

Pullerits: Kuidas ma avastasin rattaga vähetuntud teekonna, kus valitseb võõramaalaste oht

Arvata võib, et pole kuigi palju neid, kes oleks rattaga sõitnud sama marsruuti, mille kolmapäeval ette võtsin. Sest ega lähtepunkti (fotol paremal) vaevalt enamikul asja oleks.

Sest see asub külas, kus pole mitte ühtegi elanikku. Asub otse vastu piiri Venemaaga.

Et kuidas ma sinna sattusin?

Mu töös on see hea asi, et võid ise välja mõelda, mida teha tahad, ja siis seda ellu viima asuda. Kui möödunud nädalal tuli uudis, et Eesti tahab piiri Venemaaga (fotol vasakul) kinni panna, mõtlesin, et võiks seal veel enne ära käia, kui see juhtub, ja vaadata, mis moodi see uudis elu mõjutab.

Niisiis läksin hommikul Tartus rattaga rongi peale (fotol paremal) – rattapilet on nüüd tasuta – ja sõitsin Põlva kaudu Koidulasse (fotol all vasakul). See, tunnistage, on koht, kus suurem jagu teist pole käinud. Sest sellel, kes ei kavatse sealt edasi Venemaale siirduda – ja millisel mõistlikul inimesel võiks selline kavatsus olla? –, pole põhjust sinna minna.

Mis seal tol päeval toimus, selle kohta ilmus täna Postimehes minu reportaaž, mis võiks tähelepanuväärne olla selle tõttu, et lugu algab kõige pikema ühelauselise, ent sellegipoolest igati jälgitava ja loetava juhtlõiguga, mis arvatavasti Postimehes üldse kunagi ilmunud on. (Veel üks minu töö eelis: töö tulemuse saad vormistada loominguliselt, endale sobival moel.)

Aga ratas – milleks oli vaja ratast?

Selleks, et sõita Koidulast (fotol paremal) Luhamaale, mis ongi marsruut, mida usutavasti on rattaga ette võtnud väga vähesed. Tee sinna tundub kaardilt vaadates igati loogiline, kuid vajab tegelikult üksjagu ettevalmistust, et mitte eksida, sest ristmikke ja hargnemisi on üllatavalt palju ning teeviitadest pole enamasti kasu – mida ütleks teile näiteks silt „Veretinä 2”, mille järgi peate ühes kohas suuna valima?

Teiseks, ja seda ma ei teadnud, on sel 37-kilomeetrisel teekonnal kõvasti tõuse. Kõige pikem tõus algab 6. kilomeetril ja kestab 19. kilomeetrini, Meremäe vaatetorni (fotol vasakul) alla. Teine pikem tõus algab 25. kilomeetril ja kestab 31. kilomeetrini, mil rada jõuab kõrgeima punktini, 210 meetri kõrgusele. Et sõit veel raskem oleks, olid mul seljas dressid, sest ega olnuks ju viisakas Koidula piiripunktis rattariietes ringi patseerida ka intervjueerida, ning seljas seljakott, kus olid Salomoni tossud, arvuti, kuivad alusriided, Coe ja Ovetti rivaliteedist rääkiv raamat ja muu varustus, nii et kogunes 6-7 lisakilo.

Seetõttu saigi nahk kiiresti märjaks, kui rattaga Koidulast teele asusin, olgugi et väljas oli jahe ja rõske. (Fotol paremal draakonihambad Koidula raudteesõlme ääres.) Üksjagu kiirendas südametööd ka hundikoer, kes ühe talu juurest jooksu pani ning mind haukudes taga ajas. Siiski õnnestus tema kujutledavalt territooriumilt napilt enne minema saada, kui ta mulle päris kõrvale jõudnuks – või sai tal hoopis jaks otsa?

Luhamaal (fotol vasakul), kuhu jõudsin hämardudes, tegin lõunapausi. Seal saab seaprae kümne euro eest. Uurisin parkimisplatse, kas seal seisab Venemaa numbrimärgiga autosid, nagu mõni nädal tagasi. Ei seisnud. (Aga järgmisel päeval üks Kaliningradi oblasti logistikafirma Leo Logistici raskeveok seisis.

Täna hommikupoolikul inspekteerisin Pihkva ja Riia vahelist gaasitrassi. 25. oktoobril oli see kaetud suure heinaga. Nüüd oli see mõlemas suunas nii kaugele, kui silm ulatus nägema, heinast puhtaks tehtud (fotol paremal), ja alles hiljaaegu, kui otsustada värskete traktorijälgede järgi. Mis toimub? (Fotol all vasakul vaade Meremäe vaatetornist.)

Toimub igasuguseid asju, mistõttu on väljas liikvel eraldusmärkideta piirivalve sõidukid. Lobamokk rääkis paari nädala tagusest juhtumist, kui nägi Misso kandis maantee ääres liikumas meest, kes must nagu öö, kohver käe otsas kaasa veeremas. Pole ju loogiline, ega ju? Nii läkski talt kõne vastavatele instantsidele ning mõne aja pärast ilmusid autoga riigi esindajad. Väsinud mooramaa mees istus vastu õhtut oma kohvriga bussipeatuses. Oli selgunud, et tüüp olla pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist ning tahtis minna Venemaale, aga Venemaa polnud teda vastu võtnud. Tuleb loota, et ta meile koormaks ei jää.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits 

0 Kommentaarid:

Postita kommentaar

<< Esileht