Pullerits: Tallinna sügisjooks - hinne 2. Ei mingeid vabandusi
Eilse Tallinna sügisjooksu kangelane ei olnud Pavel Loskutov, kes juba seitsmendat või kaheksandat korda võitis Eesti meistritiitli poolmaratonis. Ei olnud kangelane ka ükski teine neist, kes pjedestaalile mahtus. Sest jooksmine on neile oluline töö ja ega meil enam sotsialismiaeg ole, kui töökangelasi ülistati.Kangelased ei olnud ka need, kes Lasnamäelt või Mustamäelt või mujalt Tallinnast Vabaduse platsi veerde starti tulid. Neile oli see rutiinne pühapäevane käik kesklinna, ja rutiinsete asjade tegemine küll kangelastegu pole.
Kangelased olid kõik need, kes tulid sügisjooksule mujalt Eestist - olgu rongiga, nagu enamik, või bussiga, nagu mõned (näiteks mu suure sõbra ja konkurendi Art Soonetsi tütar, kellel isa hommikul rongi väljumisaja sisse lasi magada). Paljude nendega koos varahommikul fucking kausikujulisest kalurikülast (nagu Kerttu Rakke on nimetanud linna, mida Raimond V
algre laulust teatakse siiski kaunima Eesti linnana) Tallinna sõites ei saanud mitte mõelda sellele, mis pagana pärast küll need inimesed panevad hakkama terve ilusa vaba päeva, et loksuda rongiga kitsastel pinkidel pealinna, läbida seal 10 km ja siis sõita koju tagasi. Terve päev mingi tühise 10 km pärast mokas!Sellepärast, et nad seda tegid, ongi kõik kaugelt tulnud kangelased - sest kangelase üks tunnuseid on ennastohverdavus. Kõik nad olid sangarid, peale ühe. Minu.
Siin ei maksa tõde peita. Ilmselt olin eilse 10 km suurim ebaõnnestuja. Mati Alaver, Eesti suusakoondise peatreener, oli mulle mitu suve tagasi Saku Suverulli aegu muu jutu sees õpetanud, et alati peab olema eesmärk ja alati peab julgema seda välja öelda. Ta rääkis, et tema ei saa aru neist, olgu äris või spordis, kes pelgavad oma eesmärki valjult teatavaks teha. Nii olingi siin blogis vähemalt kahel korral kuulutanud, et eesmärk on joosta 10 km minimaalselt 36.59 ja maksimaalselt 35.59-ga. Mingi sisetunne sosistas, et reaalselt võttes võiks aeg 36.22 jõukohane olla.
Eesmärk jäi täitmata.
Miks?
Algus polnud isegi paha. Startisin eliitgrupis teisest reast, nii et sinna ei läinud küll ühtki sekundit kaotsi. Viru keskuseni oli allamäge minek, sedasi oli tempo päris kiire, aga samm kerge ja hingamine normis. Maneeži tänava ristmikul i
mestasin, et alles siis tuli tagant Läti uus ja hirmtugev jooksulootus Daniela Fetcera, kes paar aastat tagasi oleks Valgas-Valkas äärepealt Loskutov Cupi 10 km üldarvestuses ära võitnud, ja läks mööda. Läks veel aega kuni Kadrioruni, kui tagant tuli Salt Lake City olümpial võistelnud Meelis Aasmäe, Eesti suusatajate seas üks kõvemaid jooksumehi, ja läks mööda. Aga seejärel esialgu kaugemale eest ära ei libisenud.Seetõttu ei söanda väita, et algtempo sai liiga tugev valitud, seda enam, et suutsin mitmel puhul pingevabalt kiirust reguleerida: kui vahe eelnevatega sisse ähvardas käriseda, tõmbasin selle kergelt kinni. Ja kui liidergrupp Pirita kaldapealsel vastu jooksis, ei jäänud mulgi pöördepunktini teab kui palju minna.
Tagasiteel püsisin veel neljases grupis, aga pärast joogipunkti said ülejäänud märkamatult eest minema. Ma ei usu, et jooksus jalgratturlik vedamise efekt vähimalgi määral toimiks, aga
kui maha jääd, siis saad aru küll, et üksi joostes muutub samm miskipärast teravusetuks. Ja kui tagant tuleb veel tasapisi mehi selga - ja mitte ainult selga, vaid läheb ka mööda -, siis see just tiivustavalt ei mõju.Seega, tuleb ausalt tunnistada, et umbes 4 km järel jõudis vähemasti minu jooks esialgsest algtempost madalamasse faasi. Hingamine oli küll normaalne, isegi liiga rahulik, ja ega sammul ka väga viga olnud, kuid esmane jõud ja hoog olid kadunud. Samas polnud olukord nii hull nagu juuli keskel ümber Pühajärve jooksul, kus teine pool distantsist seisnes sisuliselt selles, et ühte jalga teise järel vaid tuimalt ette tõugata. Hiljem seletas Rein Valdmaa, endine Eesti koondislane, et Pühajärve jooks on reljeefilt mõrvarlik, mis kõvemaidki mehi küpsetab, nii et seal pole jaksu lõppemine midagi ootamatut.
Igatahes hakkasin aru saama, et jooksen tagasiteel kiirusega, mis pole küll 3.40/km, mida olnuks vaja eesmärgi täitmiseks.
Enne Paksu Margareetat, pärast teist joogipunkti, läks mööda kolmas naine ja siis kohe neljas ka. Too neljas oli Ateena olümpial 400 meetri jooksus poolfinaali jõudnud Egle Uljas. Möödujate juures pani imestama, et nad lõõtsutasid nagu auruvedurid. Võib-olla selles, et minu hinga
mine oli nendega võrreldes nagu kepikõndijal, mis tähendab, et ma ei saa lõõre täiel tuuril huugama, peitubki üks põhjus, miks ma tempot üles ei suuda ajada? Hingamine oli mul vast nelja sammu peale kord sisse-välja, samas kui fartlekki joostes olen hinganud sisse-välja kahe sammu peale ehk siis tuulutanud kopse palju tihedamalt - ja suutnud ka tempot ülal hoida.Pelgasin lõputõusu Kaarli kiriku juurde, sest olen ikkagi sileda maa, mitte krossi jooksja. Aga too tõus, nagu selgus, oli piisavalt lauge ega hakanud suurt jala peale. Suutsin isegi vist mõnest mehest mööda suruda. Tõsi, tõusu lõpus võtsid kaks meest, kellest üks hõikas, et haagime Postimehele sappa, mind pihtide vahele ja üritasid seejärel eest minema panna. Kuid kasutasin seejärel nende vastu oma vana nippi - psühholoogilist relva.
Nipp, et käiguvahetust sisse saada, seisneb selles: tuleb ära unustada, et tegu on pika jooksu lõpuga. Sellise arvestuse pealt spurti ei tule. Tuleb üks tulutu kangutamine. Vaja on hoopis mõelda, et nüüd tuleb teha üks 200 meetri lõik, ja kujutada ette, et see on lõigutrenni viimane ots, mille läbi
mise järel pääseb õhtule. Ja tulemus oli selline, et selja taha ei jäänud ainult kaks lähikonkurenti, vaid võtsin kergelt kinni ka vähemalt 15 meetriga ees olnud jooskja.Lõpukiirenduse suutlikkus tegi tuju heaks: ega ma nii vana ja lootusetu ka veel pole, et nooremad mehed minust finišispurdiga hõlpsalt mööda saaks. Aga see rõõm väikse edu üle jäi üürikeseks, kui teadustaja Riho Järveläinen ütles, et aeg tuli 37 minuti sisse. Siis haarasin kahe käega peast kinni. Ja siis polnud rõõmu ka sellest, et Donatas Narmont, omal ajal NSV Liidu noorte meistrivõistlustel medalitega pärjatu, kellele olin väljakutse esitanud, kindlalt selja taha jäi.
Sest fakt on see, et eesmärk, isegi minimaalne, jäi täitmata. Aeg oli 37.23, 24 sekundit üle miinimumi. Kui eesmärk jääb täitmata, siis saab Tallinna sügisjooksul panna endale avalikult hindeks ei rohkem ega vähem kui kaks. Kaks tähendab ebaõnnestumist, nurjumist.
Ja siin ei ole võtta kuskilt mingeid vabandusi. Tervis oli korras, enesetunne oli hea, ilm oli soodne - ei liiga so
e ega liiga palav -, rada oli paslik (hea kindel teekate, valdavalt sile, ainult ühe pikema tõusuga), trenni oli tehtud pühendunult ja plaanipäraselt. Kõik pidi klappima. Aga miski ikkagi ei klappinud.Võib-olla pole 10 km ikkagi minu ala - olen endine keskmaajooksja, kellele ajal, mil jooksin 800 meetrit stabiilselt 1.56-1.57 sisse, isegi 1500 ja 2000 meetrit juba pikaks jäid (rekordid vastavalt 4.10 ja 5.51), rääkimata 3000 meetrist, mis suisa ülejõu käis (rekord ca 9.19). Mäletan, kui 1984. aasta kevadel Sotšis treeninglaagris käisime botaanikaaias 5 km tempokrossi jooskmas. Seal olid tegijad Heiki Sarapuu ja Valdek Apivala ja Arvi Uba, kes vajutasid esimese kilomeetri alla 3.30, misjärel mul peagi nende kiirus organismile hakkas ja ma juba enne 2 km alla andsin. Võib-olla ongi 37 minuti kandis minusuguse 42-aastase keskpärase sportlase lagi?
Muidugi võib otsida lohutust tõsiasjast, et Narmont (67.) sai ju alistatud 38 sekundiga (vahe umbes 200 meetrit), et selja taha jäi omal ajal minust üksjagu kõvem keskmaamees Raivo Rebane (56., -13 sek, aga olgem ausad: tema stardinumber oli 4106 minu 1095 vastu), kõva suusamees Risto Roonet (57., -14), veel üks endine kõva jooksumees Ain M
õnjam (79., -1.04), samuti hiljutine kõva jooksja Priit Lehismets (100., -1.52), ühtlasi parim korvpallur Valmo Kriisa (101., -1.52), ka vana konkurent Paavo Rõigas (111., -2.12). Ehk koos nendega jäi selja taha 5676 inimest ehk 99,11 protsenti lõpetanutest.Nojah, tegelikult tegin massispordiürituste arvestuses 51. kohaga oma kõigi aegade parima tulemuse (senine parim oli 52. koht möödunud talve Tallinna suusamaratonil) ning olin esimest korda oma vanuseklassis esikolmikus - M40 teine. Ja üle 40-aastastest olid eespool vaid kaks meest, Ain Kilk (20., 35.05; M40 -1.) ja Viljo Emajõe (25., 35.23; M45 -1.).
Aga see kõik ei maksa tuhkagi, kui eesmärk jääb täitmata. Maksimumeesmärgi täitmiseks oleksin pidanud mahtuma kahe Viljandimaa suusamehe, Meelis Aasmäe (28., 35.54) ja Jaan Kallaku (30., 36.04) vahele.
Täna hommikuks, pärast öist pikka analüüsi, leidsin lõpuks põhjuse, miks jooks ebaõnnestus. Süüdi olid sokid! Olin tavapärased valged jooksusokid jätnud jalga tõmbamata ning võistlesin hallide pehmete suusasokkidega. Need olid ilmselt nii sissekulutamata ja pehmed, et summutasid jalgadest kogu teravuse.
Vaat siis, milliste pisiasjade taha teinekord tipptulemus kinni võib jääda.
Foto 1: Pavel Loskutov võidab Tallinna sügisjooksul poolmaratoni. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: 10 km jooksu algus Pärnu maanteel Tallinna tornide taustal. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3 ja 4: 10 km jooksu start. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Telemees Aarne Rannamäe poolmaratoni finišis. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits haarab 10 km lõpuaja teada saamise järel pettunult kätega peast. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 7: Väsinud lõpetaja eilsel Tallinna sügisjooksul. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 8: Korvpallur Valmo Kriia 10 km jooksu lõpetamise järel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:05
kommentaare: 26
26 Kommentaarid:
Kaks vabandust ju ikka tuli:
1. Valed sokid
2. Vanemate olematu sportimine.
Tervitades;
Eero
Ootaks Priidult asjalikku jooksusoorituse analüüsi, kui juba asjatundlikult harjutatakse, mitte ajakirjanduslikku asjatundmatut lahmimist - a´la "ju pole kümme kilomeetrit minu jaoks". Sellise suhtumisega jakirjeldatust lähtuvana sobiksid Priidule alla 4 km distantsid ja soovitavalt just asfaldi ja siledamaa jooksud, nt. staadionitel joostakse aeg-ajalt 3000m. Spordimees ei laseks end psisiasjadest heidutada, teeks omad järeldused ja liiguks eesmärgi poole edasi.
Kui ma praegu hakkaks siin asju väga üksipulgi lahti võtma, siis kindlasti leiab ebaõnnestumisele asjalikumaid põhjusi, kui naljana välja pakutud valed sokid või vanemate mittesportlik päritolu (eelviimase kande kommentaarides), aga ma ei tahaks teha seda, mida Virgilijus Alekna pärast MMi neljandat kohta ka ei teinud - nimelt seda, et hakata vabandusi otsima. Kindlasti on sel põhjusi, miks ei tulnud aega 36 minuti sisse, ja tean ka juba üht-teist, miks ei tulnud, aga kui hakkaks neile siin viitama, siis oleks see väga mage ja ebasportlik - hakata kohe ennast õigustama. Eesmärk jäi täitmata, olgu põhjus milline tahes, ja selle eest tuleb võtta poliitiline vastutus.
Kui eelmine aasta 4.22-ga Sügisjooksu jooksin, siis lubasin endale, et järgmine aasta pean jooksma alla 4 min/km.
Aprilli kuust saadik ise nokitsedes, kogudes infot siit ja sealt, rääkisin tegijate ja teadjatega ja planeerisin oma treenigplaani ise.
Ja tulemus on selle aasta Sügisjooksu 3:56 km. Ehk ma võin vabalt panna endale 5-. Miks mitte + sest, 6 inimest jäi veel minu ette et oleks saanud saja esimese hulka.
Järgmise aasta lubadusi ja eesmärke veel ei püstita. Aga tahtsin öelda, et vägagi võimalik põlveotsas nokitsedes end heasse vormi joosta.
Teadjad räägivad et 4min/km saada on lihtne, sealt edasi raske. Eks tulevik näitab.
Mina imestan jätkuvalt, et meie orienteerujad nõnda kõvad jooksumehed on. Osalesid ju paljud neist eelmisel päeval Eesti meistrivõistlustel orienteerumises pikal rajal, kus näiteks eliitklassi rada oli linnulennult üle 26 km pikk. Raske uskuda, et järgmisel päeval meestel jalg väga kerge ja terav oleks, aga ajad ei anna küll põhjust häbeneda.
Ka sinu konkurent Paavo Rõigas oli laupäeval metsas pikal rajal seiklemas, tema raja pikkuseks oli linnulennult 19,35km.
Aga mina ootan küll huviga objektiivset analüüsi, kas viga oli üldse jooksus/jooksjas või oli hoopis eesmärk liig optimistlik? Ja ikka ja nii edasi.
Ma ütleks täitmata eesmärgi kohta nii, et tehke aga edaspidigi asfaldivõistluseks trenni pehmel pinnasel ja pange siis ka edaspidi oma eesmärkide püstitamisega puusse.
Mina näiteks võtsin ette kangemat masti harrastajate teekonna ja täitsin oma hetke eesmärgi 106% ehk siis 6% kiiremini kui olin planeerinud. Põhjuseks ilmselt see, et jooksin väga osavalt teiste tuules ja ei rüganud üksi vastutuult punnida.
Põhimõtteliselt pole vahet kas joosta 10 km 35 minutiga või 55 minutiga. Mõlemal juhul on aeg esimestega võrreldes kehva. Priidu kaotus ca 20 % võitjale on tavaline hea rahvasportlase aeg, kahjuks küll mitte selline, mille jaoks oleks mõistlik treenerit palgata. Treenerit on vaja siis, kui kaotus võitjale on kuni 10%, sinnamaani saab ka vabalt levivate tavatõdetega hakkama. Mina annaks küll sellele ennast täis treenerile kinga. Miinimum mida treeneriga oleks pidanud koostöös saavutama ongi 10% kaotust võitjale. Praegu aga olen ma blogi kandeid lugedes veendunud, et eesti päritolu treeneri palkamine on täielik rumalus.
Kirjutan siia, sest minu võistlus oli väga sarnane Hr. Pulleritsu jooksuga. Esimese kahe kilomeetriga rikkusin ära oma jooksu. Mis küll põhjustas sellise asja? Kas tõesti see esimesed 500m alla mäge?!
Kui hakkasid tagant aina lähenema ja mööduma erilised tegelased, lihtsal ei saanud aru kuidas ei suuda kaasa minna..... Huvitav kogemus enne pole juhtunud niimoodi. Hr Pulleritsu jooksu kohta pole midagi halba öelda, jooksis mees ikka oma eesmärgile suht lähedale. Mina aga sain sellise haamri, et 3 mintsa kaotasin eesmärgile. Nyyd peab vaid analüüsima ja järgmiseks aastaks vigade paranduse tegema. Aeg tuli seekord siis 35 poole peale.
Respect orienteerujatele küll jah, neid seal esireas on ütlemata suur hulk.
Aga tõmbaks koha mõttes ovatsioone maha, sest Eesti paremikk jooksis ikkagi Meeste distantsil, ehk poolmaratonis.
No kui analüüsi nõutakse, siis võib sellised asjad välja tuua:
-laupäeval oli selline tunne, et jään haigeks. Pea lõhkus otsas, külmavärinad pugesid sisse. Jõin palju kuuma teed meega, pugesin teki alla päeval, higistasin ja üritasin magada, neelasin tablette. Aga ma ei usu, et see kuigi palju tulemust mõjutas, sest nõrkust ju pühapäeval peale ei tulnud.
-esmaspäevane seljatrauma, mis lõi treeningplaanidesse lünga ega lubanud otsustavaid ja vajalikke asju õigel ajal ära teha. Näiteks pikad kontroll-lõigud tuli päeva võrra edasi lükata, liiga lähedale võistlusajale - kolmapäevalt neljapäevaks. Ilmselt jooksin neid ka liiga uljalt, liiga kiiresti. Sinna võis küll osa vormi minna.
-võib-olla polnud ma eelnevatest treeningnädalatest, mis kulmineerusid korralike fartlekkide ja pikkade krossidega, hästi ja piisavalt ära taastunud.
-ma pole teinud selliseid pikki kannatamise krosse, mis õpetaks võistlusel piisavalt kannatama, ja seetõttu ei saa või ei julge saada ka mootorit täiel võimsusel tööle.
-vähene võistluskogemus. Enne seda olin jooksnud juuli keskel ümber Pühajärve, aga sealne jooks nõuab hoopis teistsugust lähenemist kui Tallinna sügisjooks. Arvan, et 23. sept., kui starti tuleksin, teeksin Tallinnas samasuguste tingimuste olemasolu korral ainuüksi eilse kogemuse pealt parema tulemuse.
-baasvastupidavus on mul alati olnud kesine ja ma ei usu, et suvi läbi ehk napilt kolm kuud sihipäraselt harjutades on seda 42-aastasena võimalik arendada tasemeni, mille pealt kõva tulemust teha.
-kolm kuud teaduslikku treenimist on siiski liiga vähe. See on miinimum, mille pealt üldse mingit vormi võib loota, aga et kõvemat tulemust teha, selleks oleks vaja kuut kuud vähemalt.
Kas ma võisin midagi unustada?
Mööda panid sa oma eesmärgiga, mida oleks saanud vältida, kui pulsokaga trenni oleksid teinud. Ma ei tea, kas treener sulle tõesti pulsoka vajalikkust ei ole suutnud selgitada?
Pealegi, milleks sinusugusel isepäisel indiviidil üldse kellegi nõuandeid vaja on? Sa ainult võtad ja eirad neid.
Neljapäeval teha tõsist lõigutrenni? Pigem oleks sinu vanuses pidanud seda tegema teisipäeval või siis neljapäeval harjutama lihtsalt tempot. Vanus lisab taastumisele oma osa ja parem on alati kasulikum mõni treening ära jätta aga mitte seda valel ajal teha.
10 km ja pingtus 37 mintsa ei sobi ja suusamaratoni 2 ja pool tundi ning enamgi veel sobib, hea naljavend:).
ja jagan siinkommenteerijate arvamust, sellisel tasemel ei ole treeneril mingit mõtet, olen ise ka eratreenerit kasutanud aga selle mõttega, et olla eesti meistrivõistlustel esikolmikus (tegemist ujumisega ja vabaltujumise sprindiga), sest sellel tasemel ei pane sa tehnilisi pisiasju tähele ja treeningplaan (eriti oskuslik lõigutrenn) on väga tähtis.
Priit, oma analüüsist unustasid näiteks sellise tähelepaneku, mis seostub ilmelt optimistlikku eesmärgipüstitust ja selle mitte saavutamist...
ilmselt polnud Su tempovastupidavus piisaval tasemel, et üksikutel lõikudel näidatud kiirust aluseks võttes 10 km aega ennustades natuke puudu jäi. Mingid paarkümmend sekundit puudujääki 10 km distantsil pole suurusjärk, mille pärast kahekäega peast peaks haarama, kui just pole maksimalist. Aga seda enam tundub kummastav spetsialist-treeneri vajalikkuse pidev rõhutamine, kui Priit ise ei suuda adekvaatset tagasidet treenerile vastu pakkuda (pean silmas pulsikella kasutamist). 5 lööki siia-sinna ja lõikude mõju organismile võib juba hoopis teine olla (kui teha lävetreeninguid). Kui erinev võib olla organismi töövõime erinevatel päevadel, küllap seda teab igaüks, et treneingutel lähtuda lõikude aegadest. Jõudu! Ja ootan huviga,mis tulemuseks siis Priit kahe nädala pärast tegelikult võimeline on (kui osaleb), sain aru et seekordne sooritus läks täitsa aia taha. Masendunud spordimehele - hoia ikka pea püsti, päevad pole vennad, võib teinekord veelgi hullemini minna, aga teadmine et halva sooritusega suht-koht lähedale eesmärgiks püstitatud ajale pääsesid, polegi ehk kõige hullem variant.
Ma ei ole küll Pulleritsu blogi poolehoidja, kuid viimasel ajal üha sagenevat sapisust kommenteerijate poolt on ka natuke kentsakas vaadata.
Okei, Priit pingutab veidi üle oma kirjatükkides, kuid see pole ülbus, vaid pigem ajakirjanduslik kavalus.
Kas tema irriteerivad kirjutised peletavad eemale blogi lugejaid? Kaugel sellest, kuigi lugejatele kirjutatu ei pruugi meeldida, ootavad nad põnevusega järgmisi üllitisi.
Ise ma suur jooksumees pole ja ei oska selles mõttes sõna kaasa väga öelda, aga minu arvates on aeg 37... ikka väga korralik.
Kui Priidul on eelnevate kirjatööde põhjal põhieesmärgid ikka suusaga seotud, siis natuke on minu jaoks ikkagi küsitav see keskendumine jooksule. Kui 10 km tundus liiga pikk distants, siis maratonihundile on see ju natuke alarmeeriv? Võib-olla eksin muidugi.
Endal on juba ligi 1000 km rullidega seljataga ning kindlasti pole eesmärgid talvel nii võimsad kui blogijal. Siit tulebki küsimus, kas tõesti septembris suusahooajaks valmistuma hakates ei ole Te veidi hiljaks jäänud? Kindlasti on baas jooksuga võimas all, seda ma ei kahtlegi, aga kas on see olnud kõige professionaalsem lähenemine? Selles natuke kahtlen.
Vahest ootaks suusablogilt natuke enam rõhuasetust suusatamisele, sest ega see talvgi mägede taga enam pole. Ja muidugi vähem kraaklemist ka :)
Priit, mina ei usu, et neist vaiksetest otsadest sul enam kasu ei ole. Kui ikka neid 4-500 km kuus uhada, siis muutub jalg-pöid nii tugevaks ja südakond, et pole asjagi 36-ga ära joosta.
Rõhutada siin pidevalt, et kui tähtsad on kõiksugu pisiasjad treenimisel ja võistluseks ettevalmistamisel, ja samas ajad täiesti arusaamatut jonni pulsikella kohta. Kahjuks pole pulsikell sellisel tasemel treenimise enam pisiasi, jääb väga oluline just täpne info saamata. Selle kohta saab üheselt öelda, ebaprofessionaalsus ja seab ka kahtluse alla treeneri vajalikkuse.
Priit, keegi proff võiks analüüsida Koshelevi fenomeni. Hetkel ei ole ühtegi pikamaa meest, kes suudaks PÜSIVALT heas vormis olla. Loskutov ei suuda teda iga päev võita, vaid peab koguma tippvormi, et temast jagu saada. Kuidas saab Koshelev end nii hea hoida kogu aeg, ta võistleb palju.
Just, nõus Anonüümsega kell 18.47.
Kuidas saab amatöör aprilli keskelt kuni oktoobri keskele olla vormis 3min/km u. 10km distantsi kohta.
Rabajooksu (6,2-6,3km) paneb hooaja algul ja lõpus nii 2.53-2.55 km.
Sealjuures pole vähe nädalavahetusi, kus VK jookseb 3 (jah, KOLM) võostlust.
NÄiteks päev enne eilset võitis ta Jõhvi rahvajooksu.
Tavasportlane oleks kindlast olnud suuteline just ilma Jõhvi eelneva päeva võiduta hakkama Pasha spurdile 19,2 km kohal vastu ja mitte jätma vahet 15 sek. peale???
Seda, et VK on looduslik talent ja PL on raske töö vili, on juba paljud maininud. Ehk oskab keegi rohkem kaarte avada?
Igatahes arevan, et kui VK ennast üheks korraks tippvormi ajaks, mitte ei võidaks 38 jooksu hooajal, teeks mõnegi rahvusvahelisel tasemel arvestatava tulemuse. Jah, sed isegi praeguses vanuses!! Sest kevadel tegi ta alles uue rajarekordi Tartu 23km jooksul.
Priit - palun otsi infot ja tausta, ehk saame siis paremini aru jooksmisest.
Juba mitmendat korda (mingi talvine suusasõit,pühajärve jooks ja nüüd)komistad sama reha otsa-ägedad lõigud võistluse läheduses-sinna ja nn kontrolltreeningusse ehk tulemus jäigi.Skeemi, mis toimib 20 aastasele, ei maksa 22 aastat vanemana enam kopeerida.
Üle pika aja on siin blogis miskit lugeda ja eelkõige selle eest tänud asjalikele kommentaatoritele. Ütlen ka paar sõna sekka, sest meetodi üle võib ju vaielda, aga mõned Priidu ja siinkirjutajate dogmad on veidrad.
- sügisjooksu 10km üldine tase oli isegi eesti kohta nõrk, sest kõvemad tegijad olid poolmaratoni peal, võitja aeg 31.50 ei küündi isegi eesti tipptasemele ja esikuuikust neli meest olid vanuselt alles noorjooksjad.
- orienteerujad on küll tublid, aga paljud olümpiadistantsi triatloni-tipud jooksevad 10km alla 30 minuti, seejuures mitmed neist on seda teinud ka triatloni sees!!! Seega on kahjuks ka eesti orienteerujate kiirus afaldil suhteline, pigem on teemaks ikkagi üldine nõrk tase.
- Priidu pulsomeetrivaenulikkus on muidugi koomiline ja kui ta endale kõrgeid eesmärke püstitab, neid ei täida ja siis põeb seda kõike, on see varsti juba traagiline. Pulsomeetri eitamine on kestvusalade tegijal aastal 2007 võrdeline näiteks ajakirjaniku arvuti kasutamise eitamisega, põhjendades, et ega arvuti ei kirjuta, ajakirjanik teeb põneva loo.
- Priit, püstita endale sellised sportlikud eesmärgid, mis panevad sind võistluselt koju tagasi tulles mõnusalt sohvale vajuma ja mõtlema: "küll täna oli ilus päev!" Oleme ausad, mitte kedagi ei huvita sinu ponnistused 36 minuti ümber peale sinu enda. Sportlikus mõttes on see aeg s...t, üldist populatsiooni arvestades oled jooksus väga kõva jalg ja võid seltskonnas end harrastussportlaseks nimetada küll.
- Jaanusele, kes suve rullidel mööda saadab tahaks öelda, et kui eelmisel talvel Pulleritsule kaotasid, saad ka sel talvel ketukat, mis sest, et too ainult jookseb! Mööda asfalti vuhisemine ja keppidega kõva pinnase toksimine ei tee sind Tartu Maratonil just väga palju paremaks, kui sa just seal esikümnes ei platseeru. Harrastajale piisab erialaste harjutuste tegemisest alates oktoobrist, rullsuusatamine ei ole suusatamise suvine kloon.
vot selline lugu seekord...tundke sügisest rõõmu ja kui tekib toreda enesepiinamise isu, asuge 23.sept Tallinna Maratoni starti. Edu!
Ma üritan osa võtta enamvähem kõikidest suurematest jooksuüritustest, mis Eestis on. See eeldab vahel hommiku väga vara tõsumist ja kurat teab kui kaua autoga/rongiga kuhugile sõitmist. Asja point on selles, et sellist vaeva ei taha näha selleks, et vaid rajal 15-20 min higistada, teades kindlalt, et esikolmikusse mul asja ei ole. Seetõttu ongi eelistatud 10 ja 10+ jooksud. Sest makstud raha eest tahaks ikka korralikku jooksu ka. Ma tean ka, et olen kiireim kusagil 5km jooksus aga eelmainitud põhjuse pärast otsin just pikkasid otsi. Päris maratoni veel ei julge.
Kuna ma pole teada tuntud kirjamees või poliitik, siis on suva kas ma jooksen 10 km 45-ga või 35-ga. Mõlemal juhul ona alati hea naertus näol, kui finiši jõuan. Sporti tuleb nautida.
Vähem ärapanemist Eestis!
Kuigi sipsiku poolt kirjutatud enamike punktidega olen 100% nõus, siis viimasele lõigule vaidleks ikkagi vastu :)
Kui ütlete, et 36 minutit 10 kilomeetri jooksus on sportlikus mõttes mitte midagi, siis kas seda mitte pole ka Pulleritsu alistamine või mittealistamine suusamaratonis?
See oleks küll ikka päris kentsakas, kui minu ainus eesmärk on vaid mingile kindlale isikule ära panna.
Rullsuusatamist näitena tuues pole ma kuskil märkinud, et ainult suve rullidel veedaks, loomulikult koosneb treeningnädal ka imitatsioonist, erialastest harjutustest ja jõusaalist.
Olen endiselt kindel, et ka harrastussportlasele tuleb suvisest erialasest harjutamisest väga palju kasu. Võtame kasvõi rullsuusatamise - asfalt on suvel pehme ning paaristõuget saab talvele mõeldes ikka väga oluliselt parandada.
Meie kliimas on suvel võimsa mahu tegemine ka selles mõttes kasulik, et sügisesed ilmad ja hoogvihmad just päris iga harrastajat regulaarselt treeningrajale ei meelita! See oleks siis enda tähelepanek erinevatel radadel harjutajate tiheduse kohta ilusa/halva ilmaga :)
"rullsuusatamine ei ole suusatamise suvine kloon" jah, kloon kindlasti mitte, aga kõige lähedasem harjutusviis on ta küll.
Eelpoolsele Koshelevi fenomeni avamiseks veel üks point mida olen kuulnud lähedalseisvalt inimeselt, et ta teeb minimaalselt taastusjooksu seda aeroobset mis temal võiks olla 4-5´ per kilomeeter. Suht üllatav oli kuulda seda aga põhjus lihtne vanal ei ole lihtsalt aega nii palju et sellist trenni teha kuna töötab ka öösiti ja abistab veel abikaasat tema töös (laste treenimine) Uskumatu anne on ta ikka küll. Arvan et kindlad 5-6 aastat teeb ta Eestis veel plekkpurgivõistlustel laua puhtaks!
Koshelev võib olla looduslik kestvusfenomen, aga minu skeptiline meel ei taha seda ennem uskuda, kui too mees igal aastal dopingukontrollist läbi käiks. Välisvõistlustel ta ei käi, rahvuskoondsse ei kuulu ja seega on tema kontroll seni olnud ilmselt ümmargune null. Kuna Sillamäe sportlased on ennemgi erineva sodi omamisega vahele jäänud, siis ilmselt ei ole ma väga paranoiline.
Priidule siit üks teema käsitlemiseks: Prantsusmaal puistati vahepeal isegi harrastusrattureid, sest EPO kasutamine hakkas spordijoogi manustamisega võrdseks teemaks saama, Eestis on teada ka mõni dopinguga patustanud harrastaja, kus on aga piirid, millal alustada kontrolli?
Tean ka seda väga kindlalt et Kishelev on puhas! Mis kuradi pärast ta peaks oma tervist solkima kui ta ei lähe kunagi välja võistlema. Tema tulemused ei oile mitte kui midagi erilist, kui siis ainult Eesti mõistes. Sillamäel on olnudjah juhtumeid aga kõik kes seda teed läinud ei ole üle kahe aasta pildil püsinud viimased 6-7 aastat ja eriti just noorsportlased.
Aga Eesti võiks tulla vähemal Meistrivõistluste tasemele mingi kontroll, või äkki juba isegi on?
Selliseid keda teatakse et paneb midagi on Eestis kyll ja kyll.
Eesti endistest ja praegustest (rahva)jooksustaaridest võiks siin blogis küll juttu veel teha. Olen kahekäega selle poolt.
Mind huvitab, kes need eesti triatleedid on, kes triatloni sees 10km alla 30 minuti teevad. Minu mäletamist mööda paar aastat tagasi Marko Albert (Oli vähemalt sel ajal eesti triatlonis olümpiadistantsil tipp) jooksis sügisjooksul 32 ja pool minutit.
Postita kommentaar
<< Esileht