Pullerits: Viru maratonil vesi ahjus!

Siit tuleb uudis, kahjuks kurb. Helistasin just äsja pärast töönädala lõppu kella viie ajal Viru maratoni peakorraldajale Anu Kilkile, et uurida, kas maraton järgmise nädala pühapäeval toimub. Ja vastus oli: ei toimu.

Kilki rääkis, et kuigi maratoniraja põhi sai sügisel korralikult ette valmistatud - silutud ja võsa vähemaks võetud -, on lund sadanud siiski sedavõrd vähe, et masinaga suusarada ettevalmistama pole saanud minna. Ja see vähenegi lumi, mis on sadanud, hakkas täna õhtupoolikul nii jõudsalt sulama, et kui päeva algul kannatas veel sõita, siis nüüd on mustad nukid mitmel pool väljas.

Kuna järgmise nädala ilmaprognoos lubab plusskraade, isegi +5, ja samuti vihma, siis ei maksa maratoni toimumise lootust hellitadagi.

Nüüd pisut positiivsem uudis, ehkki lumegarantiita. Nimelt lausus Kilki, et Viru maratoni korraldajad on võtnud uueks orientiiriks ületuleva nädala pühapäeva, 27. jaanuari. Ilmaennustajad pakuvad, et 21.-22. jaanuari paiku läheb külmaks, tulevad miinuskraadid ja hakkab ka lund sadama.

See oleks ka igati normaalne, kui eelmist aastat meenutada. Siis tuligi esimene suusalumi maha just 21. jaanuaril. Tänavune hooaeg, vähemasti võrreldes mullusega, on ju olnud täiesti ebanormaalne. Vähemasti mina olen saanud suusatada Tartus Tähtvere spordipargis looduslikul lumel juba novembri keskel, seejärel sealsamas novembri lõpus ja detsembri alguses ning juba kolmandat tsüklit selle nädala algusest saadik.

Mäletatavasti algas eelmine Estoloppeti hooaeg samuti Viru maratoni ärajäämisega. Siis tõugati see edasi laupäevale, 10. veebruarile, mil maraton toimus igati korralikes lumeoludes. Kilki avaldas lootust, et ajalugu kordub. Mis siis, et sedapuhku tähendab see ajaloo kordumise lootust mullusega võrreldes tervelt kaks nädalat varem.

Aga kõige lõppu ikka kõige positiivsem uudis - vähemasti suusatajatele. Väliselt klants, kuid sisult tegelikult väga tummine ajakiri Vanity Fair kirjutab eelmise aasta mais keskkonnaprobleemidele pühendatud erinumbris igati vettpidavast stsenaariumist, mis ennustab, et seoses globaalse soojenemisega - milline paradoks nüüd tuleb! - langeb Põhja-Euroopas keskmine temperatuur 2-3 kraadi ning talvetormid muutuvad tugevamaks. Ja see, pange tähele, ei ole mingi hiidkauge mägede tagune tulevik, millest käib jutt. See võib väidetavalt juhtuda juba vähem kui kümne aastaga.

Mis on selle stsenaariumi loogika? Sulavatest liustikest satub Atlandi ookeani põhjaossa suur kogus külma magevett. Sellel mageveel on nii suur mõju ja jõud, et see vajutab oma pitseri koguni ookeanihoovustele, sealhulgas Golfi hoovusele, mis toob troopilistest piirkondadest põhjalaiuskraadidele sooja õhku ja vett. Näiteks Inglismaal läheb seetõttu kliima ilmselt soojemaks. Aga!

Aga soe troopilist päritolu vesi on vähem tihe kui põhjast pärit külmevad veed ning seetõttu voolab soe vesi Golfi hoovusega põhja poole suundudes rohkem pinnal. Kuid sedavõrd, kuidas põhjapoolusel toimub soojenemine ja liustike sulamine, takistab külma magevee pealetung põhjast soojal veel ja sellega kaasneval soojal õhul põhja poole edasiliikumise ning seal soojalaine tekitamise.

Seega, kes on meiesuguste suusatajate suurim vaenlane? Ilmselt Nobeli rahupreemia äsjane laureaat USA asepresident Al Gore, kes on aastaid muudkui hädaldanud, et liustikud sulavad ja sulavad. "Shut up!" ehk "Pane suu kinni!" peaks talle ütlema, nagu ütles mõni aeg tagasi Hispaania kuningas Venetsueela autokraadist vasakpoolsele juhile Hugo Chavezile.

Foto 1: Viru maratoni start 2004. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Kunstlume tootmine möödunud nädalal Tartus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Lousie järv ja Victoria liustik Kanadas Kaljumägedes. Foto autor: Scanpix
Foto 4: Moraine'i järv ja Kümne tipu org Kanadas Banffi rahvuspargis. Foto autor: Scanpix