Tarmo Mõttus: Kuidas võita Haanja 150?

Priit Pullerits: Kui mõni mees sõitis laupäeval Haanjas 100 km - näiteks Jass ehk Jaan Kirsipuu -, siis osa eriti vintskeid selle võttis ette poole pikema võistlusmaa. Lugege siit Haanja Rattaklubi ühe kõvema sõitja Tarmo Mõttuse alias Vigurivända võidukat osalusreportaaži.

Tarmo Mõttus kirjutab:
Hommik oli üsna karge ja riietuse probleem oli aktuaalne. Kaalule jäi lühike vorm koos varrukate ja põlvesoojendustega, lisaks müts kiivri all ja lühikeste varukatega Brynye alussärk. Lisaks ohtralt soojenduskreemi mõlemale jalale ja alaseljale, too on mul juba pikalt häda teinud. Kubijale sõiduks tõmbasin veel sügisese sõidusärgi peale. Kõige hullem ei tundunud ja nähes stardis arvukalt lühikeste pükstega tegelasi, otsustasin põlvesoojendustest loobuda. Need mul kõige paksemad, talve omad.

Mõtlesin sel korral, et ei hakka mingeid jõuvarude jagamisi katsetama ja sõidan tunde järgi. Asfaldil hoidsin ettepoole ja Tornimäele kiirendasin Oruga esimesena. Ette jäin kuni taevatrepini, seal juurikatel väheke kobistasin ja Tuisk läks mööda. Mäe otsas lasin ka Sigvardi mööda, teised nii kannale ei käinud.

Kui metsast välja sain, käis käikari ja keti vahelt mingi roigas läbi ja korraga turritas XT shadow käikar taeva poole. Paanikaks ei olnud aega, keerasin jubina oletatavasse õigesse asendisse tagasi ja kimasin edasi.

Järgnevalt sain endale oma esimese automaatkastiga jalgratta. Kusagil kasseti keskel toimetasid käigud üsna meelevaldselt. Piisavalt häiriv on tõusu võtta, kui äkki keegi käigu raskemaks keerab. Esialgu see probleeme ei tekitanud, vaid kett ragistas tavapärasest rohkem ja kaasasõitjad võisid arvata, et mees retsib tehnikat.

Kulgesime mulle üllatuseks Jassi ja Shumaniga ühes rütmis. Sigvard, Tuisk, Tohvreil ja lätlane olid kaugemale kadunud. Kusagil enne Hallimäge ilmus Sigvard sappa, olid Tuisuga metsas ekselnud. Tõdes küll, et märgistus oli okei, aga olid nii hoos, et ei märganud.

Hallimäelt kruusale minnes oli koomiline seis, kui 150 km distantsi mees vedas Jassi ja Kukke. Õnneks jõudsime kaamerameeste autole järele ja saime sealt väheke tuulevarju. Maastikul mingit eraldumist ei toimunud, suured nimed olid piisavalt kohmakad libedatel tõusudel ja langustel, et püsisin ilusti sabas.

Munamäel hakkasid vahed tekkima, aga mõrvarist laskudes olime CFC meestega jälle koos. Ma nagu vägisi neist kinni ei hoidnud, polnud vajadustki ja mingil hetkel jäingi üksi.

Tuisk sõitis mööda ikka tükk maad hiljem. Peale Plaanit sain esimesi krampe tunda, ootamatud käiguvahetused andsid tunda. Manustasin magneesiumi ja hetkeks hakkas parem. Vist Plaani Jaanimäel jõudsin Tohvreilile ja Shumanile järgi. Regol ripendas paremal kannikal kolmnurk purunenud pükstest, eks oli kusagil kukkunud, Rivo oli lihtsalt läbi. Hiljem selgus, et oli mingi seedehäirega hädas. Kuni Kaldemäeni ripendasingi kusagil Tohvreili lähedal, küll ees, küll taga.
Teisele ringile minnes oli Gerda poest soola sebinud ja laksasin korraliku annuse sisse. Edasi krambid enam teemaks ei olnud.

Rada oli kohati isegi parem kui esimesel ringil, sest muda ja vesi olid rajalt välja pritsitud ja põhi kuivas kiiresti. Mülkad muidugi olid veel hullemad, aga seda oli ka oodata. Ei üritanud ühtegi kahtlast kohta läbima minna ja võtsin ratta kätte ning silkasin jalgsi läbi, peaasi et ratas korras oleks. Hakkasin stabiilselt vaheagu saama, sest Gerdale tuli abiks sõber Sairos. Algselt 9 minutit olnud vahe suurenes pidevalt, max oli 15.

Vorstimäge teisel ringil sõites isegi ei üritanud võtta, sest Rivo ja Rego esimesel ringil kõndisid ja ma sõites palju kiiremini ei liikunud. Ikaldumist ei tundnud, oli küll kahtlus vahepeal, et Porterimehed ju ikka kahekesi ja korralikult koostööd tehes on kruusal ikka edu.

Esimesed ohumärgid tulid enne Vällat, kui olek oli nagu vati sees. Järsku meenus, et pikalt polnud midagi manustanud. Võtsin korraliku laksu geeli ja pärast Vällat olin uus inimene. Peale Kavadit kruusal oli kiirus ikka 37 kandis, hea allamäge kimada. Enne taadi maja nägin, et üks meie vormis mees üritab rattaga vahekorda astuda, aga lähemale jõudes selgus, et Kalvi parandas ketti. Lõin korraks patsu ja panin edasi.

Räpo prügilast edasi kostis kusagilt inimhääl ja ma jõudsin isegi kähku mõelda, et olen end segaseks sõitnud, kui järsku lendas põõsast kaigas välja. Kui keegi mu kodaraid sihtis, siis oli tal küll sihik väga vale või ei arvestatud kiirusega, sest kaigas lendas mõned meetrid mööda. Ma ei kujuta ette, mis ma nende tattidega teinud oleks, kui mu tuttuued SLR-d kannatada oleks saanud ja tulemus ära oleks rikutud.

Verijärvel tuli info, et Haanjamehes oli vahe 11 minutit, seega olin 4 minutit tagasi andnud. See oli see koomamine ja peatus, et põit panna. Arvutasin kähku peast läbi, et kiirust mul kruusal oli ja kui nad ongi 5 km/h kiiremad, siis sellest ikka ei piisa. Siiski jalga sirgeks ei julgenud lasta enne, kui rullirajalt maha sõitma hakkasin. Sealt oleks kasvõi roomanud lõpuni.

Lõpuks 8 tundi ja 7 minutit ja 150 km kotis. Pulss oli 166/192 ja kiirus 18,1/49,1. Tõusumeetreid sai minu kell 2915 ja Kcal jäi rajale 8190. Olen üsna kehv toituja rajal ja ka see kord polnud erand. Kogu sõidu vältel sõin ära 2,5 Dexali energiabatooni ja 0,5 Dexali proteiinibatooni. Dexali geeli kulus 2,5 pudelikest (14x30g). Lisaks eelpool mainitud Magnesiumi ampull ja kaks korda puhast soola.

Pühapäeval rookisin sõidukingad porist puhtaks ja avastasin, et kinnitustross, mis mind sel aastal Tahkos alt vedas ja kalatarvetepoest ostetud kahekordse trossiga asendatud sai, sest originaali ei olnud kusagilt saada, oli osaliselt purunenud. Täpsemalt, üks tross oli puru ja teisel mõned kiud veel alles. Küll oli hea, et ei usaldanud ühte, vaid toppisin igaks juhuks teise ka. Õnne peab ka ikka olema.
******
Courthouse Towers, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tehniline abi Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Uudishimulik pealtvaataja jälgimas Tartu rattamaratoni käiku. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Kulgemine põldude vahel Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Vaat niimoodi käib Eestis asi, väidab Art Soonets. Foto autor: teadmata (foto edastas Soonets)