Pullerits: Mis on murdmaasuusatamise mõte?

Ma ju näen - me ju kõik näeme -, et emotsioonid on laes. Eile käisin Tartu Ülikoolis sügissemestri õppetöö eest tasu kasseerimas (kokku 68 ja pool astronoomilist tundi seminare ja kodutööde parandamisi), kui juhtusin kuulma, et üks noor naisõppejõud oli tõsises mures, kust küll Tartu maratoniks valmistumiseks treener leida.

Emotsioonidega on kerge kaasa minna. Pingutama ei peagi - need veavad sind ise enda järel. Ja siis kaobki kaine pilt silme eest. Milleks see kõik? Ehk mis on murdmaasuusatamise mõte?

Vanadest norra jahimeestest võib ju aru saada - neile oli suuski vaja selleks, et paksus lumes mitte vööni läbi vajuda ja sujuvamalt edasi liikuda (hoiatus: see ei olnud spordiajalooline teaduslik väide, vaid oletuslik mitteteaduspõhine subjektiivne seletus). Aga tollest ajast on aeg kõvasti edasi liikunud. Nüüd on lumes edasi jõudmiseks palju tõhusamaid vahendeid (mootorsaanid), ja kui paljuke neid ikka veel järel on, kes metsas talvel jahti peavad, ja vaevalt noist jahipidajaist enamik üldse suuskadel liigub (taas hoiatus: tegemist oli informeerimatu oletusega).

Mis on aga saanud murdmaasuusatamisest? Mingi naljanumber ju! Esiteks kulutatakse kahanevate ressursside ajastul tohutult ressurssi (elekter, mage vesi), et toota seda, mis varem või hiljem meie laiuskraadil nagunii taevast alla sajab. Siis kaetakse selle produktiga mingid ringid, mille pikkus ei ületa enamasti 5-6 kilomeetrit ja jääb mõnel pool isegi alla kilomeetri. Nende ringide tegemiseks aetakse peale tohutu rasketehnika: kallurid, traktorid. Iga koolipoisski teab, et need kulutavad palju rohkem kütust kui 3,8-liitrise mootoriga Chrysler Pacifica. Ja seejärel tuleb saadud tulemust alalõpmata freesida ja siluda ja hooldada... ja seda kõike selle nimel, et inimesed saaks võimalikult mugavalt mingeid ringe sõita selle nimel... et kunagi kahe kuu pärast Tartu maratonil sõita rada, mis enamikule ei meenuta sugugi neid ideaalilähedasi tingimusi, kus nad eelmised kaks kuud tiirutanud olid.

Öelge nüüd, mis on asja point? Ehk tuum? Ja-jaa, juba see tuleb: las inimesed parem liigutavad end värskes õhus kui kaanivad õlut (pagan, nüüd annavad õllelembesed suusasõbrad mulle taas vastu pead, aga olgu, neelan alla), reedavad Savisaare kombel riiki või ajavad Savisaare moodi noori naisi taga. Loomulikult, las nad liigutavad. Aga võtku korraks tuure vähemaks ja mõelgu oma tegevuse sisu peale - 5 km, 10 km, 15 km, 20 km, 25 km... Kas kümnest juba ei aitaks? Muidugi aitaks.

Aga ei, ikka on vaja rohkem, siis veel rohkem. Sest Estoloppeti maratonid on enamik 40 km pikad. Hmm, aga miks just 40? Miks mitte 25? Või 30? Või siis juba 50 või 60? Olgu nii või naa, vahet ju pole - üks mõttetus kõik. Lisaks muud kulud - sajad sõidavad üle Eesti kohale (mõned isegi Venemaalt), kulutavad kamba peale tonnide kaupa kallist kütust, mis tuleb kas Venemaalt või araabiamaadest - ega siin ka Eesti vaatevinklist vahet ole. Samal ajal... liustikud sulavad ja pingviinid surevad.

Okei, globaalselt tasandilt tagasi lokaalsele. Sajad inimesed hakkavad tunde võtma, et nikerdada suusasammu kallal. Aga seda sammu ei ole neil mitte kusagil vaja peale... Tartu maratoni (TM on siin mõeldud üldistusena kõigi maratonide kohta). Kas nad õige mõtlevad ka, kuhu nad sõita tahavad (Otepäält Elvasse - tule, taevas, appi, milleks?!) ja miks neile seda sõitu ning sõiduoskust üldse vaja on. Isegi kui neil autot pole ja bussid ei käi, siis vaevalt läheb keegi auto ja bussiliini puudusel vajalikku maad suuskadel läbima. Täiesti ebapraktiline ju! Kuhu nad pärast suusad panevad, et neid ära ei varastata, ja kust nad saavad kuivad riided, kui kohale jõuavad? Saate nüüd isegi aru, kui mõttetu see kokkuvõttes on.

Mõni terane kavalpea küsib nüüd, et miks ma siis ise suusatan, kui see nii mõttetu on. Vaadake, minu kohta see lihtsalt ei käi. Ja teate, miks? Sest erinevalt paljudest teistest olen ma ju alati ausalt ja avameelselt rääkinud, et suusatan selleks, et võimalikult paljudest võimalikult parem olla. (Mõni nimetab seda kurjalt ärapanemiseks - no olgu pealegi.) Ses mõttes on mulle loomulikult kasulik, mida rohkem inimesi murdmaasuusatab - seda suuremaks muutub tõenäosus, et tahapoole jääjate hulk üha suureneb (ja-jah, see on siiski demagoogiline seletus, sest ega mul ausalt öeldes ole sest sooja ega külma, kui mitu pensionäri ja koduperenaist minust tahapoole jääb - aga teinekord on demagoogias isegi törts võlu, kas pole?) Aga milleks nood tagumised tuhanded murdmaasuusatamisega tegelevad - ma arvan, et nad ei anna ise ka endale selle kohta päris hästi aru.

Minu arust on laskesuusatamine palju põnevam. Ja Jaak Teppan ütles hiljuti, et talle ka laskesuusatamine meeldib ja et see on lahe. Nii et - püssid selga ja jahile! Kes tahab märklauda hoida? Esimene harjutus: jooksev suusataja.
******Kirik Trsati mäe otsas, vasakul paavst Johannes Paulus II skupltuur, Rijeka, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Lumetegu Tartus Tähtvere spordipargis aasta tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Siin käivad sajad inimesed päevas trenni tegemas. See on Tähtvere spordipark Tartus enne tänavuse suure lume saabumist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Chrysler Pacifica ja lumine korvpalliplats. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Liiga innuka murdmaasuusatamise globaalne tagajärg: New Yorgi vabadussammas juba upub. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Maja Tartu põhjapoolses servas Tähtvere pargi lähistel - siia pääseb iga kell autoga, ei ole sinna vaja suusatada. Foto autor: Priit Pullerits