Pullerits: Miks on ratturid rutiini kinni jäänud?
Kas pole irooniline, et just siis, kui Eestis käivitusid pika talve järelkajana kuumad aprillisündmused, polnud mind siin ühtäkki pildilgi? Mängu ilu nimel võib ju väita, et küllap nägid ülemused ette võimalust, et võin äkiliseks muutunud õhustikus ülekeeda ning saatsid mu targu soojale maale, teisele poole maakera närve rahustama. Oi, kui õige otsus see oli!
Seal, Arizona osariigi lõunaosas (foto ülal paremal), sai pea kohe klaarimaks. Ja seal mõtlesin sageli Art Soonetsile...
Ja kõigile teistele ka, kes kevade saabudes lendasid rattalaagrisse Hispaaniasse (või Itaaliasse). Jälle!
Olen kuulnud meestest, kes on sealkandis juba viis-kuus kevadet jutti laagris käinud. Aru ma sellest ei saa. Sest ilmselt on nende seas ka neid mehi, kes on jutlustanud treeningutesse vahelduse toomise vajalikkusest. Aga käia iga aasta muudkui Hispaanias (või Itaalias) - mõni ime siis, et nad sellise rutiini pealt minusugusel mitteratturil rohkem kui 120 km jooksul isegi veerandit tundi eest ei sõida. Ja mõned ei sõida üldse eest.
Oi-oi-oi, mõtlesin, kui nägin Arizona lõunaosas Tucsoni (hääldada Tjuus-son, mitte Takson; foto paremal ülal) lähedal treeningolusid. Ja treenijaid seal jagus. Ainult et ühtegi eestlast millegipärast ei näinud.
Tucson on tõeline ratturite paradiis. Pistad nina hommikul vara välja - juba on õues tublisti üle 20 kraadi. Pilvitu. Päike särab. Päeva peale kerkib termomeetri näit 30 kraadi ligi. Et liiga palav?
Ei ole probleemi. Siis sõidad mööda East Speedway Boulevardi, mida ääristavad linna servas suured kaubanduskeskused ja muud ärid, Tucsoni kirdeossa, kus vaatavad vastu Santa Catalina mäed. Ja vaat seal läheb asi eriti ilusaks ja põnevaks. Sealt kerib maantee mööda kaunist Catalina Highwayd ligi 2800 meetri kõrgusele Mount Lemmoni tippu. See pole, muide, niisama tee - see on nn scenic route, maaliline maantee, Arizona osariigi üks ilusamaid ja huvitavamaid. Miks, küsite, ja kas ikka põhjendatult?
Aga seepärast, et 43 km jooksul, mil tippu väntate, sõidate sama hästi kui Mehhikost Kanadasse. Nii palju muutub ja vaheldub loodus selle lühikese aja jooksul. All sõidate saguaro kaktuste ja teiste kõrbetaimede vahel (foto vasakul ülal), siis tuleb lagedam osa kanjonite serval, seejärel lagedam omapäraste kividega kaunistatud osa (foto paremal), siis okaspuumets ja kõige lõpus nn alpitundra. Teekate on fantastilises korras ja väga hea märgistusega, hästi palju on vaateplatvorme, kus saab kõrvale keerata, et hinge tõmmata ja ümbrust nautida. Tipu all asub omapärane Summerhaveni külake ja kõige tipus mitme laskumisnõlvaga Mount Lemmoni suusakeskus (foto all vasakul), mis on, muide, Põhja-Ameerika kõige lõunapoolsem suusakuurort.
Ja siis algab tagasisõit - see on puhas rõõm ja nauding. Maanteel kehtib kiirusepiirang 35 miili tunnis (56 km/h), aga raske on sellest kinni pidada. Igal juhul autodega saab vabalt võidu kihutada. Vaat seal on alles lust ja minek!
Teine hea ja kaunis tee, veel üks scenic route, viib üle Gates Passi Tucsonist läänes. Algul tuleb sõita mööda West Speedway Boulevardi linnast välja. Tee ääres on huvitav vaadata, kuidas madala ja hõreda kõrbetaimestikuga maastikule on ehitatud sinna stiililt ja värvilt sobivad äärelinna eramud. Elamiseks tundub too kant meiesugustele, kes harjunud musta mulla ja suurte metsadega, ääretult trööstitu. Aga emotsionaalse vahelduse saavutamiseks - igal juhul väärt vaatepilt.
Teiseks teeb Gates Passi põnevaks selle mõningane ohtlikkus. Aastail 1996-2001 sõitis seal ligi 60 autot teelt välja sodiks. Seejärel otsustasid võimud teed paremaks teha. Ent kohati on see ikkagi kitsas - suuri autokaravane näiteks sinna ei lubata - ja mitmes kohas ka parajalt järsk, nii et tuleb sadulast end püsti ajada ja kõvasti tööd teha (foto ülal paremal). Huvilised saavad teest reaalelulise ettekujutuse siit.
Gates Passilt laskudes (foto paremal) jõuab avarasse orgu, kus kergelt üle küngaste rulluv tee viib saguaro kaktuste rahvusparki. Igasuguseid mehi oli seal sõitmas, sealhulgas päris tüsedaid. Kõik olid rõõmsad ja rahulolevad.
Ma ei ole Hispaanias (ega Itaalias) rattalaagris käinud, aga Tucsoni tingimused mõjusid ikka pööraselt hingeülendavalt. Just sealne totaalne teistsugusus, absoluutne vaheldus, täielik looduslik mitmekesisus. Ja Tucson, kus on elanikke üle poole miljoni (koos eeslinnadega ligi miljon; ainuüksi sealses ülikoolis õpib 35 000 tudengit) ja mis loetu põhjal tundus esialgu mingi igav-tuima-tüütu kõrbelinnana, ületas igasugused ootused. Seal juba igav ei hakka. Sõitke kas või kaguosas Kolbi ja Escalante tänava nurgale, kust saate näha Ameerika suurimat lennukite surnuaeda - võimas vaatepilt (foto vasakul)! Või kui üle Gates Passi saguaro kaktuste rahvuspargis käidud, tehke teisel päeval rattaring samanimelise pargi teises osas, mis jääb Tucsonist idasse. Ja ma parem ei hakka siin loetlema muid kultuurilisi ja harivaid kohti, kus vaba aega viita. Need leiate ise internetist. Aga mainiks vaid kolme - Arizona-Sonora kõrbemuuseum, mis pidi olema üks Ameerika omasuguste seas paremaid, vana Tucsoni filmistuudiolinnak ja Biosphere 2. Ja kes tahab eriti kõvasti pedaalida, sõitku grupis (sest sõit tuleb pikk, umbes 80 km üks ots) mööda 86. maanteed ehk West Ajo Highwayd linnast läände, kui vasakul hakkavad paistma kõrged mäed - ja siis andke minna: umbes 15 km järsku tõusu (fotol paremal tee algus tippu, mis paistab taamal paremal). Lõpuks jõuate maailma ühe suurema observatooriumini (Kitt Peak National Observatory), kus on arvukalt võimsaid teleskoope. Kui tagasi sõita ei jõua, võite jääda ööseks tähti uurima. Ahajaa, Tucsonis soovitan kõhtu kinnitada vanalinna ääres asuvas El Charro Cafes (foto all vasakul), linna vanimas mehhiko restoranis - igati autentne atmosfäär, suurepärased road, sõbralik personal. Selle tunnete kaugelt ära erkkollaste seinte järgi.
Nüüd jääb veel viimane probleem - kindlasti ütlete, et miks sõita nii kaugele, see on ju kallis. No jälle aru ma ei saa. Olen kommentaaridest nii palju välja lugenud, et arvestatav osa mehi käib siin blogis just seetõttu, et ei jõua ega jõua ära imestada, kuidas ma olen juba 45, aga käin ikka veel tööl.
Nii et lõpetage see Hispaania (ja Itaalia) vahet tuuritamine ning tooge oma ellu tõelist vaheldust!
******
Tucsoni kesklinna laupäeva vaiksel päikselisel hommikul. 2. aprill 2011. Foto autor: Priit Pullerits
Postituse fotode autor: Priit Pullerits
35 Kommentaarid:
Kena jutt. Vaatasin üle, rea, ehk õhtul loen korra veel üle. Loen, justkui oleksid seal ratast sõtkunud aga millelgipärast ma seda ei usu - natuke fake stoori ratturi vaatevinklist vaadatuna.
...aga ma ei olegi ju jalgrattur, et omada jalgratturi vaatevinklit. Ja lisaks, kui igav ja üksluine see oleks, kui kõigil oleks ühesugune vaatevinkel.
spordiajakirjanik ei ole. jalgrattur ei ole. omast arust oled kes?
Mis küsimus see, 12:53, säärane on?! Lõhnab tüli norimise järele... Vastan: Priit Pullerits olen, loomulikult! Aga teie?
Nood reisid hüperreaalsusesse, kus kõrb on veelgi kõrbem ja vahelduseks veelgi kanadalikum maastik kui Kanadas, on kummastavamadki rutiini murdmiseks. No aga töö ja vile eesmärgil tehtud taoline ekskurss on küll priima variant.
Lust lugemine!
Muidugi ei ole kallis kui Schibsted reisi kinni pletib! Ega Sa, Priit, seda konverentsireisi omast taskust maksnud?
Konverentsi (ASNE annual conference in San Diego) maksis Schibsted Travel Grant Fund, absoluutselt kõik muu maksin ise. PM raamatupidamine jälgib ja kontrollib kõike sendi pealt, ei mingit valskust ega pettust, nii et ärge üritagegi pseudoteemat tekitada.
Vaheldusest kõneldes - Priit, jõusaalis käimise oled vist nurka visanud (Pole vaja küsidagi, seda näitab blogis väljakäidud kilometraazh). Aga jalapress 2-3 x nädalas tõenäoliselt teeks ainult head. Samuti õlavöötme, triitsepsi ja selja toonuse hoidmine. Praegu kipub meeste aastane tsükkel väga TM neliürituse järgi käivat - liigagi palju.
Lugesin kah üle rea, aga pöhimötteliselt kirjutise sisu möistetav. Püstitatud küsimus, et miks nii üksluiselt treenitakse, aga kas see üksluisus pole herr Pulleritsule tuttav teema omast käest kui talvised suusakilomeetrid valdavas enamuses dendropargis kogunevad ja jooksukilomeetrid soojemal ajal linnatänavatel vöi linnalähiümbruses. Eks köik hakka pihta rahast ju, kogu oma sissetulekut nüüd pelgalt vaid harrastusspordile saa kulutada, muu elu vajab ka elamist.
Ilusaid kevadrööme....
-> 14:28
Mina leian, et 4 ürituse tsükkel on väga hea, jst siis kui ühest alast villand saab, tuleb hakata teisega tegelema. Ja ega see tsükkel ei keela nädalas 1-2 korda jõusaali või ujulat külastada.
See seal ei ole üldsegi lennukite surnuaed. See on pigem hoidla, reserv. Lennukid on konserveeritud.
Ei oleks mingit probleemi sealt õhuväele hävitajaid saada, kui vaid riiklikul tasandil tahtmist oleks. Näiteks itaalased hankisid oma F-16 lennukid sealt.
Ja ka NSVLis olid sellised kohad.
tore, ehk läheb siis kirjutaja meel ka lahedamaks maailma ilu nähes. Olgu või P. Pullerits.
Huvitav, mis Pulleritsu just parkidesse tõmbab? Sangrio kaktuste rahvuspark, Dendropark, Tähtvere Spordipark.. Ega selles midagi etteheitmisväärset ei ole. Mõni muidu intelligentset ametit pidav mees armastab vabal ajal hoopis tühermaadel ja muidu nurgatagustes kohtades ringi uidata. Nagu näiteks kadunud kirjanik Kalev Kesküla. Aga huvitav, ikkagi, kasvõi psühholoogiliselt. Sest Priitu ei tõmba Mickey Mouse ega Disneyland, teda huvitavad just sellised pargid, kus ise mingit sportlikku distantsi läbida saab. Meil kaktustega rahvusparke ja Canyon National Monumente ei ole, aga Tähtverre võiks ühe Maratonipargi välja arendada küll. Jaapanlastel on ehitatud selline suurt merelainet tekitav atraktsioon. Masinad löövad iga 15 minuti järel suure laine vastu basseini seina üles. Meil võiks ka teha maratonipargi, kus iga tund on suusamaratoni mass-start (Alo Mattiiseni laulu saatel), teises sektsioonis on maastikubaikide ralli (pori lendab), kolmandas saadab keegi neglizhees daam rulluisutajaid teele; neljandas on MK etapp, isegi president (näitleja muidugi) on tulnud võistlejaid tervitama. Kõike seda saab tänapäeva tehnoloogiliste vahenditega teha.
kõik kes teist rohkem treenivad ei peagi teist võistlustel üle 15min kiiremad olema.
mõni ju puhkusel ainult päevitab rannas aga võibolla mõned veedavad puhkuse rattaga sõites(treenides)
mäetan kui priit Tsehhis maratonil suusatamist kalliks pidas. Ja nüüd soovitab ameerikasse ratast sõitma minna.
Hinnavõrdluses usun et kuigi suurt vahet ei tule euroopa ja ameerikaga
Guido, suusatamine on meil tänu suusajuhtide avalikule ja totaalsele ja süüdimatule valetamisele eesti rahvale otse näkku out-ala ja sellest me niipea enam ei räägi. Seepärast palun mitte võrrelda mingit Tšehhi maratoni korraliku Ameerika rattasõiduga erilises looduses. Nüüdseis Eestis kujunenud oludes on iga kroon, mis suusatamisele kulub, põhjendamatu ja üleliia kallis. Ja ausalt öeldes mina küll ei kujuta ette, kuidas suusatamine sellest s**ahunnikust, kuhu ta end istutas, vähegi väärikalt püsti võiks ajada, nii et esimene mõte poleks kõrvalseisjal, et näe, jälle see s**ane suusatamine.
Noh, kas see tõmbab diskussiooni käima või ollakse uimased edasi :) ...ja samas süüdistatakse mind alatasa provokatsioonis, aga kui kirjutad midagi rahulikku, nagu selles postituses, siis vaatad, et kedagi ei "koti". Aru ma ei saa...
Miks sa kakelda tahad? Ilusti kirjutatud korralik lugu. Hea kadedust tekitav oli lugeda.
Ja loodame et siis keegi meie ratturitest dopinguga vahele ei jää. Muidu Priit peab uue ala valima.
p.s. rattasport on minu lemmik ala ja seda ei tahaks ma mitte.
Jah, Guido, ma arvan ka, et ühest suurest dopinguskandaalist meile juba aitab.
Ega ma tegelikult kakelda taha, sest on lootusetu üksinda võidelda kümnete ja sadade, eriti veel anonüümsete vastu. Lihtsalt aru ma ei saa, et kui kirjutad normaalselt, siis ei lähe see nagu kellelegi korda, keegi ei arenda su mõtteid isegi edasi, aga kui peaksid kogemata Kanteri eesnimes vea tegema, siis kaagutatakse selle kallal lõpmatuseni, rääkimata sellest, et kui oma arvamust julged avaldada, mis masside seisukohaga ei klapi, siis tambitakse suisa põhja ja süüdistatakse demagoogias ja provokatsioonis. Miks ainult siis aktiviseerutakse, kui tahetakse halvasti öelda? Meil on sealtsamast Ameerikast ikka palju õppida - seal osatakse inimesi palju rohkem tunnustada ja neile ka häid sõnu öelda.
Mida siin diskuteerida kui kõik on nõus? Minu praktilise kogemuse järgi ongi see kõige suurem tunnustus, kui keegi ei hakka irisema.
Tegelikult kui tahta norida, siis kindlasti leiab ka käesolevas kirjatükis piisavalt apsakaid, et autorit materdada, kuid milleks ilusat feature juttu hakata kriitikaga materdama.
Priit,
korraldaks, siis avaliku suuskade põletamise ka!?
Saaksid oma ulme Atomic'est ka lahti.
aega ja kohta oodates
Peip
Täna delfist loetud lugu "Eliitkoolid — väheste Tallinna laste teemast kogu riigi jamaks" tekitas terve päeva vaevanud küsimuse, millele siinselt blogijalt vastuse loodaks saada. Kes siis veel, kui mitte ajakirjanike õpetaja? (Ja mul on meeles küll varasem viibe, et üks loll jõuab rohkem küsida kui mitugi tarka vastata, aga ega traktaati ootagi).
Mis on tänapäeval ajakirjaniku missioon? Õppejõud ja ajakirjanik P. Pulleritsu arvates?
Milles suusad süüdi on? Probleem on selles, et dopingutarvitajad ja nende mahitajad on edasi pumba juures. Push'ivad oma järelpõlve sama rada pidi. On ka arusaadav - vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Karm tõde. Isegi nii karm, et meie ajakirjandus ei söenda seda välja öelda. Puhastust ESLis ei ole toimunud ja sellest on kahju. Noortel meestel, kes ausat mängu tahavad mängida (usun, et selliseid on) on kindlasti tunne nagu pokkerilauas, kus vastastel kaardid märgitud.. Kurb.
20:28 - nõus, hästi öeldud. Samas, nad peavad selle supi ise lõpuni helpima ja ootama ära Veerpalu kohta otsuse. Ja siis, mis iganes see otsus ka ei tule - isegi kui mõistetakse õigeks -, tuleb neil minu arvates ikkagi tagasi astuda, sest 1) lasti üldse selline jama tekkida ja 2) valetati avalikult in corpore, mistõttu ühtki nende tulevast avaldust ei saa ükski ajakirjanik ega ükski inimene enam uskuda, st usalduskrediit on otsas.
Siit ka üks vastus 20:18-le: üks missioone, aga mitte ainus, kuid üks peamisi küll, on seesuguseid sigadusi, nagu ESL korraldas, rahva ette tuua. Kust muidu inimesed neist teada saaks, kui ajakirjandus ei oleks sellest rääkinud? Et Järv ja Savi ja Alaver oleks Tallinna raeplatsile läinud kuulutama, et Veerpalu jäi dopinguga vahele? Ajakirjanduse missioon on kõik rahvale korda minev välja tuua, ükskõik kui valus see ka ei tundu, sest kui seda mitte teha, vaat siis alles saate näha ja tunda, mida tähendab tõeline massidega manipuleerimine.
Ja Peip, kuidas ma sinu mõtte küll unustasin?! Muidugi on suuskade põletamine hea idee. Mina olen kindel osaline. Toon oma suusad ka. Kuhu ja millal tulla? Kes võtab asja organiseerida? Mina olen siin blogipidaja, mitte avalike ürituste korraldaja, nende läbiviimise oskus mul puudub (kellelt luba hankida, kellega kooskõlastada). Aga kui keegi seda teha võtab, siis ausõna, mina olen kaasalööja, muidugi kui see ikka Tartus ja selle vahetus läheduses toimub. Mingite suuskade põletamise pärast Tallinna küll ei tahaks sõita. Nagunii sai seal sel nädalal juba teist korda käidud, seekord Indrek Rannama juures asendit - noh, pasadkat, tead küll - sättimas.
Rutiinist välja murdmiseks kõik 07.05 Libahundi jälge otsima!
Kui midagi on veel tuksi keeramata, siis Tuksis saab seda teha küllaga :-D
Tänan osalise vastuse eest - parem poo muna kui tühi koor. Konkreetses asjas (suusaliidu kaasus, mitte avalikustamine kui selline, mis oleks tulnud igal juhul nagu dopingutega ikka) jääme küll lootusetult eriarvamusele, seetõttu oleks teine pool ehk huvitavam. Ma muidugi tüürin sinnapoole, et kas ajakirjanik (lisaks varjatud sigaduste paljastamisele) mõtestab-teadvustab ka oma osa üleüldise vaimse keskkonna kujundamisel ja milline see võiks olla.
Ursula
Jah, teadvustab küll. Kui konkretiseerin, siis enda puhul olen palju asju kirjutanud seepärast, et üldine vaimne keskkond ei läheks haiglaselt kiiva. Nii olen aegade jooksul võidelnud selle eest, et feminism ei tõstaks Eestis pead, selle eest, et poliitiline korrektsus ei võtaks võimust, selle eest, et vasakliberaalne moraalne relativism ei pääseks maksvusele, selle eest, et soolise ja muu võrdõiguslikkuse asjus nähaks seda teemat ikka õiglaselt ja kõigekülgselt, mitte ainult ühest vaatevinklist (nt naiste diskrimineerimine, rassism neegrite vastu). Need on mõned asjad, mis meelde tulevad. Nende hulka võib muidugi panna ka sportlike eluviiside propageerimise. Ent samas on ajakirjaniku amet selline, et alatasa tuleb just sigadusi päevavalgele tirida, ja paratamatult hakkab see hais, mis tolle tööga kaasneb, ka endale külge. Aga kui meie seda ei teeks, kust siis üldse üldsus teada saaks neist sigadustest?
Kardan, et suuskade ühine põletamine tuleb ära jätta, sest kahjulike ühendite õhkupaiskamine on keelatud, vähemalt saastemaksu maksmata ;)
Mis laagerdamist Hispaanias puudutab, siis seal käiakse ikka kliimat, head teedevõrku, autojuhtide sõbralikkust ja eelkõige odavat hinda nautimas.Selle aasta hinnapomm oli 450€ kogu kupatuse(söök, jook, lennupiletid, majutus, rendiauto) eest. Kohalik, mitte ingliskeelt rääkiv ja kohati lillelapsena käituv elanik muudab selle mälestuse vaid värvikamaks. Hiljem on tore meenutada ja naerda.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Suuskade põletamine oleks ikka tõsine seisukoha väljaütlemine.. Teatraalne ja respekti tekitav.
Palju tugevam kui kampaania toetame Veerpalut.
Oma suuski ma siiski ära ei põleta. Ja pealegi olen konservatiiv, ei salli ala juurest ala juurde jooksjaid. Võtjaid , võitjaspordialasid jälitavaid spordireportereid..fänne.
Igaljuhul mina aplodeeriks sellisele suusa põletamisele.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Rõõm lugeda. Edasi tuleb muidugi subjektiivne otsus, mismoodi võidelda. Või mis teha, kui asi kuidagi 'oma elu' elama hakkab. Nt igati õigest asjast, transrasvade vältimisest, saab miskipärast nagu-võitlus kodumaise kommitööstuse vastu.
Hää küll, vastus on käes, aitäh.
P.S ehk tuleks suusapõletamisega väheke hoogu pidada - jalgrattamaailmas üldiselt on dopingujuhtumeid päris palju, mine tea, mis järgmiseks tulle läheb...
Ursula
...jalgrattaga on nagunii see häda, et see sindrik ei taha ju põleda.
Kas tehes suusatrenni kogu talve Dendropargis ei teki rutiini? Ma olen alati imestanud, kuidas saab teha suusatrenni ühel rajal, ilus loodus (vahelduv) lumisel talvel on pool naudingust.
Lihtsalt avaldan imestust ja arvamust.
Mulle blogis väga meeldivad võistluste ülevaated, osaleja silmade läbi.Tänan nende eest.
Kris, see käib vaimse ettevalmistuse hulka - olla valmis taluma psüühilist rutiini. Kui kõik on kogu aeg mõnus, siis ei maksagi imestada, miks võistlusel, kui psühholoogiliselt raskeks läheb, alla antakse.
Postita kommentaar
<< Esileht