Pullerits: Kuidas lahendada spordis kuhjuvaid probleeme?

Laupäeva keskpäeva paiku, kui Eesti ja Skandinaavia suusatajad lõid Tartu kaubamaja esisel bulvaril ridamisi 100 meetri senist maailmarekordit, oli mul asja kaubamaja kolmandale korrusele. Üks vajalik asi nõudis väljavalimist ja soetamist. Valik oli lai. Käisin riiuli eest paremalt vasakule, siis vasakult paremale ja nii mitu korda.

Lõpuks tuli müüja ehk klienditeenindaja appi. Andis mõned kasulikud selgitused. Kui vajalik asi lõpuks välja valitud ning läks tasumiseks, küsis müüja ootamatult, ilma et see oleks üldse varem teemaks tõusnud: «Kas teie ka võistlete täna?»

Ei, ei võistelnud. See, mis kaubamaja ees toimus, oli ikka proffide või vähemalt poolproffide mõõduvõtt.
*

Art Soonets, Scanpixi juht Baltimaades, naasnud öösel Londonist, võttis juba sama päeva õhtul, eelmise nädala reedel suuna Lõuna-Eestisse. Ja sealt semudega veel kaugemale, Hispaaniasse. Nagu juba tavaks saanud, lähevad kümned, koguni sajad eesti mehed Lõuna-Euroopasse rattakilometraaži koguma. Selge see, et nad tahavad äreval ajal Eestisse jääjate ees varasuveks eelist saada.

Meie ülesanne on nüüd neile seda eelist kergelt mitte kinkida. Võimalused selleks on olemas. Päike ju paistab, sooja on päeval ligi kümme kraadi, maanteed on kuivad, lausa tolmused – andke aga minna! Kui reedel trööpasin end veel Ameerikast toodud Treki maastikurattaga, siis laupäeval istusin maanteratta selga (enne lasin Tartu A&T Spordi kaupluses rehvid täis lüüa ning ketile pisut õli ka panna).

Laupäeval pedaalisin 1:27.55ga 45,3 km ja pühapäeval 1:44.15ga 52,6 km. Kindlasti on seda kummalgi päeval vähemalt poole vähem, kui kogusid mehed samal ajal Eestist kaugemal. Ent ei maksa üle pingutada. Laupäeval – pärast seda, kui kaubamaja naistöötaja oli minult uurinud suusavõistlusel osalemise kohta – näiteks tundsin, et lõpus hakkas energia otsa saama. Eks see oli selle süü, et läksin pärastlõunal sõitma pelgalt hommikusöögiga.

Aga kui Eestis ilusad ilmad püsivad, ja ilmaprognoosi kohaselt püsivad, on Lõuna-Euroopasse migreerunuil raske suurt eelist välja pigistada.
*

Ega te ole unustanud sportides keha eest hoolitseda? Siit tuleb nüüd eriti suur ja valus küsimus lõunalaagerdajaile: kas teil ikka massöör on kaasas või olete otsustanud seal oma lihased-liigesed kangeks ja tuimaks treenida? Tean vastust: ei ole teil seal mingit massööri, vähemalt Soonetsi pundil küll mitte.

Kuid see ei tähenda, et peate kahe-kolme nädala pärast naasma, kõik kohad äraaetud, mürgiseid ja jääkaineid täis. Te saate ise oma keha eest hoolitseda, kui vaid soovite – neid mürk- ja jääkaineid välja ajada ning lihaseid pehmeks masseerida.

Kuidas, seda vaadake lisatud videolt. Kuid olge hoiatatud: see on vägagi salakaval video ning võib te meeled viia sellelt, kuidas oma ihu eest hoolitseda, hoopis meelamaile radadele. Nii et, nagu väljamaal öeldakse: watch at your own risk.
*

Üks, mida meist keegi avalikult tunnistada ei taha, on see, et peaaegu kõik oleme mingi kandi pealt omadega puntras. Ja need, kes kinnitavad, et nemad küll ei ole – nad vaesekesed lihtsalt ei tea, et tegelikult nad on. Mõni otsib abi sellest, et tõmmata nina täis, teine pühendub veelgi fanaatilisemalt spordi tegemisele, kolmas... ahh, pagan seda teab, mida inimesed oma probleemidega toime tulekuks ka välja ei mõtle. Kuid ükski neid meetodeist ei aita.

Häda on selles, et vaimsed, kehalised ja hingelised probleemid, mis kuhjuvad meisse nii, et me sellest õieti arugi ei saa, segavad elu, sealhulgas sportimist. Võid ju mõelda küll, et oled kõvasti treeninud, vorm on hea – aga võta näpust: tulemust ei tule. Sest kuskil sinus on miski väga kinni.

Eelmisel nädalal kohtusin Tallinnas Viru hotelli sviidis kaks tundi Walesis elava ameeriklannaga, kes on avastanud ja loonud meetodi, kuidas oma vaimsetest, hingelistest ja jah, ka füüsilistest vaevustest leevendust või lausa lahti saada. Tean, et mõned peavad mind seepärast poolearuliseks, et temaga kohtusin ja teda kuulasin, eriti need, kes usuvad vaid teaduspõhiseid lahendusi. Ütleksin neile: vastupidi, ärge olge kõiges, mis pole laiapõhjaliste uuringutega tõestatud, nii kahtlevad. Te teate ju isegi, kuidas treeningul kogutud andmed võivad näidata, et kõik on suurepärane, enam paremaks minna ei saa, aga võistlusel kõrbete. Miks? Sest vaimselt näiteks põlesite läbi – ja see ei allu mingile teaduspõhisele ning üheselt mõõdetavale seletusele.

Kes tahab Brandon Baysi Rännaku-meetodist lähemalt lugeda, võib seda teha siit, minu intervjuust. Ja tehke endale heategu: lugede seda avatud meeltega, eelarvamusteta. Kes teab, võib-olla saate sellest mingitki kasu. Mina usun, et võib saada küll. Öelgu teadus, mida tahab.
******

Needles-like sandstone formations near Chesler Park in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marko Kilp (keskel punases) jääb 100 meetri suusasprindis Timo Andre Bakkeni (paremal, võitja) ja Ludvig Sögnen Jenseni (vasakul, teine) järel kolmandaks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Pariis-Nice velotuuri proloogil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Hot yoga Arigato spordiklubis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits ja Brandon Bays. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix