Pullerits: Mis põhjustab trennis energia haihtumise?

Laupäeva varasel õhtupoolikul sain haamri.

Aimasin, et see on lajatamas. Reede õhtupoolikul, pärast pikka, ent huvitavat töönädalat, mille sisse mahtusid usutlus justiitsminister Urmas Reinsaluga vihakõne teemal, president Lennart Meri «Hõbevalgemas» avaldatud Thule-hüpoteesi tõestaja professor Raul Talviku viimase viie aasta töö vahendamine, pikk intervjuu ettevõtja Jüri Käoga, kel vara nii palju, et keskmise palga saajal kuluks selle teenimiseks 2518 aastat, samuti vestlus suursaadik Jaak Jõerüüdiga, kes ütles välja, mida ta arvab praeguse migrandikriisi võtmeriikide kohta, sõitsin rattaga 50 km tempoga 31,5 km/h (1:35.20). Ilmselt oleks sõitnud rohkemgi, ent märkasin, et leistangilt oli tuli maha pudenenud ja ära kadunud, mistõttu pidin otsa ringi keerama.

Laupäeva lõuna ajal tegin 77 km pikkuse ringi keskmise kiirusega 32,3 km/h (2:23.15). Kella kaheksasest hommikusöögist oli seks ajaks, kui alustasin, möödunud ligi viis tundi. Väljas oli jahe, seetõttu ei hakanud vett kaasa vedama ega pannud ka midagi tahket taskusse. Kui umbes 50 km sai sõidetud, tundsin, et organismi hakkab kogunema väike väsimus. Ent ega ma seepärast tempot alandanud. Hoidsin vähenenud energia taustal endiselt kiirust. Aga viimased tosin kilomeetrit, mis möödusid samadel teedel nagu eelmiselgi päeval, kulgesid hoopis teistsuguse enesetundega. Viaduktidel polnud enam teravust, millega üles rammida.

Pärast jaheduses sõitmist saab mõnusa tunde, kui minna sooja duši alla. Seal tunned, kuidas soe luudesse ja lihastesse tagasi poeb. Enne seda jõin ka suure topsi SISi kakaomaitselist taastumisvedelikku. Pärast pesemist sõin kõhu korralikult täis. Ja juba enne, kui lauast tõusin, tundsin, kuidas haamer tuleb. Tuligi.

Mõtlesin, et heidan pooleks tunniks pikali, aga lõpuks lebasin teki all poolärkvel-poolunes seisundis vaat et ligi poolteist tundi. Pulssi ma ei mõõda, aga ilmselgelt püsis selle löögisagedus suur. Pärast, kui end kuidagi üles ajasin, olin tükk aega rammestunud. Ja seda vähem kui kahe ja poole tunni pikkusest trennist. Milles asi?

Asi on tegelikult lihtne. Selleks, et suuta tööd teha, vajavad lihased energiat. Peamisteks energiaallikateks lihastööl on süsivesikud ja rasvad. Süsivesikute varud paiknevad glükogeeni näol nii lihastes kui ka maksas.

Viis aastat tagasi seletas Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma mulle treenimise nähtamatuid protsesse ning märkis, et glükogeeni arvelt peab organism vastu 60-90 minutit, edasi lähevad käiku rasvad. Ju mul on vähe rasva, nagu on näidanud ka rasvaprotsendi mõõtmised. Ilmselt said glükogeeni varud pooleteise tunniga otsa.

Harrastajal, kes treenib korra päevas tund kuni poolteist, pole glükogeeni varude taastamiseks vaja teha midagi muud kui lihtsalt korralikult süüa ja juua, kinnitas Kiudma. (Ma ei hakka teie aega siin kulutama jutuga, mida teha siis, kui treeningkoormused on palju suuremad või harjutatakse kaks korda päevas, sest enamik teist seda ei tee.) Tavalisele harrastajale, kelle nädala treeningkoormus jääb 6-8 tunni kanti – mul eelmisel nädalal 6:19.20 –, piisab Kiudma sõnul tavapärasest regulaarsest toitumisest. Peaasi, et toidus sisalduks laias laastus 15 % valku, 30 % rasva ja ülejäänud 55 % moodustaksid süsivesikud, loetles ta.

Taastumisele aitab kaasa ka uni, sest magamise ajal eritub kasvuhormoon, millel on anaboolne ehk rakustruktuure ülesehitav toime, rääkis mulle Kiudma. Samuti rääkis Kiudma, et pärast trenni on kasulik võtta veeprotseduure, näiteks käia sooja duši all, sest see stimuleerib ainevahetust.

Eks need tegurid kokku tekitasidki haamri. Igatahes polnud ma pärast ligi kolmetunnist elu sõitu Tartu rattamaratonil kaugeltki nii väsinud, nagu pärast laupäevast trenni maanteel. Oskate siit nüüd endale vajalikud järeldused ikka välja sõeluda või peab taas kõik kandikul kätte tooma?
*
Kes on see tuntud teadlane ja professor, kes kirjutas mulle hiljuti pühenduse «Priit Pulleritsule, Eesti kõige nutikamale ajakirjanikule»?
*

Ja kellele eelmine küsimus liiga raske tundub, see püüdku lahki muukida Utah's Hoburaua kanjonis kaljuseintele jäädvustatud petroglüüfide tähendus!
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Varasügisene Vooremaa. Peilige välja ja öelge nüüd teie, kus need pildid on tehtud! Ühtlasi leidke kolmandalt pildilt Chrysler Pacifica! Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.