Pullerits: Kes paneb valesti ja kes paneb üle?

TÄIENDATUD LÕPUS ESMASPÄEVASE TREENINGUGA.
«Võimas, Priit!» kuulsin raja äärest ergutust. «Võimas!»

See, nagu häälest ära tundsin – ja nagu kiire pilguheit vasakule kinnitas –, oli Margus Ader (vasakpoolsel fotol vasakul), endine Eesti laskesuusakoondise liige, mees, kes on minu ühe juhendajana kirjas isegi Eesti spordi biograafilises leksikonis. (Kui paljude kohta teist on ESBL-is artikkel?) Niisiis, ta teab, millest räägib ja mis ta hinnangud maksavad.

«On või?» küsisin igaks juhuks. Või jutu jätkuks, sest mis sa paremat ikka kosta oskad, kui auguga Fischeritel mööda tuhised.

«On! On,» vastas Ader.

Mõne aja pärast tuli ta ise ka rajale, liikus jõuliste, teravate paaristõugetega. Jõudsin talle järele. Vahetasime kahesaja meetri vältel mõned mõtted ja sõnad. Siis läksin oma teed. Rohkem teda ei näinud. Kahjuks. Sest palusin, et ta asjatundja kõrvalpilguga mu tehnilisi finesse kohendaks. Või peenhäälestaks, nagu nüüd oleks vist moodne öelda.

Too, mida Ader kommenteeris, oli laupäeval mu viies suusasõit sel talvel. Tegin esmalt veidi rohkem kui pool tundi Tähtvere spordipargi ovaalil sooja, siis siirdusin sprindiringile, et harjutada tõusude võtmist ja kurvide läbimist. Kokku suusatasin tol päeval mõõdukas tempos 1:35.30ga 23,2 km (keskmine kiirus 14,6 km/h). Jah, ilmselt mugavustsoonis, aga eesmärk oli lihtsalt suusatamisaega ja suuskadel viibimise kogemust koguda, mistõttu jälgisin ennekõike tehnikat.

Pühapäeval oli kavas oluline muudatus. Esiteks plaanisin teha vähemalt kahetunnise trenni ning teiseks siirdusin sel talvel esimest korda klassikasuuskadele. Ei hakanud kohe paaristõukeid raiuma – ega traumeeritud vasak õlg seda lubakski –, vaid panustasin sellele, et saada esmalt kätte õige tunnetus ja vajalikud liigutused. Seetõttu sõitsingi laugel ovaalil valdavalt kas ühesammuliste paaristõugetega või vahelduvtõugetega. Et õppida korralikult suuski libistama ning korrektselt tõukama. Teate ju isegi – et tõuge ei läheks mitte taha, vaid enda alla, mis omakorda nõuab õige kehaasendi jälgimist.

Treeningu põhiosa moodustasid siiski kuraditosin ringi sprindirajal. Algul sain suusad tõusudel kenasti pidama, kuid alates teisest tunnist läks tasapisi raskemaks. Pidev tõusude võtmine (ühel 1,3 km pikkusel ringil on kuus väikest tõusu) nõudis peaaegu lakkamatut kogu keha mobiliseerimist, ent see kulutab ju energiat. Mis seal salata: viimastel ringidel võtsin kolme järsemat tõusu juba rajast väljas.

Ühtekokku suusatasin pühapäeval 2:03.40ga 26,8 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks veidi rohkem kui 13 km/h. Tunnistan, et viimane pooltund läks raskeks. (Aga oleks te näinud jalgrattur Andres Kulbini nägu, kes suusatas ainult poolteist tundi ja minust veelgi aeglasemas tempos, ehkki uisutehnikas.) Eks raskeks minekut soodustas seegi, et mul polnud kaasas süüa ega juua. (Joomine on nõrkadele, kas pole? Ka vedelikupuuduses sõitmisega tuleb organismi treenida, on ju?) Esmaspäeva hommikul tundsin, et reielihaste ülemised piirkonnad on klassikatehnika viljelemisest kergelt valusad, mida oligi tegelikult oodata.

Eelmisel nädalal suusatasin neljal päeval kokku 88,9 km, aega kulus selleks 6:12.40. Koos üle-eelmisel nädalavahetusel sõidetuga on nüüd sel talvel kuue korraga suusakilomeetreid kogunenud 137,5. Aga üle ei tohi pingutada. Kõik targad mehed on rõhutanud, et otsustav ei ole see, kes jõuab rohkem trenni teha, vaid hoopis see, kes oskab targemini puhata. Seni olen trennipäeva järel võtnud alati puhkepäeva, v.a nädalavahetused, kui olen väljas käinud nii laupäeval kui pühapäeval.

Aga teie ärge mind kuulake, nagu te kunagi ei ole kuulanud. Tehke ikka risti vastupidi. Te treenige ikka nii palju, kui vähegi jaksate. Kõige kõvemad mehed on siiski ju need, kes jõuavad nädalas vähemalt kuus, aga veel parem, kui seitse korda suusatada. Nii et vähemalt kümme, aga veelgi parem, kui tosin treeningutundi kokku saab. Andke minna! Sest Viru maraton on juba laupäeval. Suur, kõiki erutav küsimus on nüüd muidugi selles, kas minu nimi ka sinna stardinimekirja ilmub.
***
Esmaspäeval, pühapäevase klassikatrenni järelmõjud kehas selgelt tunda, läksin kergelt suuskadel liikuma. Sõitsin algatuseks ovaalil kümme ringi ehk 8,5 km 37.25ga. Siis mõtlesin, et peaks organismi ikka turgutama ka, niisama lonkimisest pole kasu. Siirdusin sprindiringile. Võtsin seal kõiki tõuse umbes 90-protsendilise jõu ja tempoga: panin jalad, käed ja kere tööle, võtsin üles rühkides kasutusse ka kerged hüpped. Kui tõusu otsa sain, lükkasin sealt end innuga alla, keha korralikult sirutades ja kerega hoogu keppidele üle kandes. Tõusude vahel laugetel osadel sõitsin rahulikult, taastumiseks, Niiviisi neli ringi. Lõpuks veel ovaalil neli ringi lõdvestuseks. Kokku 1:14 ja 17,2 km.
******

A faint road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Ader 2008. aastal laskesuusatamise MM-võistlustel Rootsis Östersundis. Paremal Eveli Saue. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu Tähtvere spordipargi suusaradade kaart. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits aasta tagasi Otepääl Tehvandi suusaradadel vabatehnika tempovarianti sõitmas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Venemaa tippsuusasprinter Nikita Krjukov mullu treeningul Otepää sprindirajal laskumas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Klassikatehnika paaristõugetega sõiduviis Triin Ojaste esituses. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix