Pullerits: Mis äpardustega algas elu teisel pool Atlandit?

Midagi pidi ju lõpuks hästi ka minema, suisa vedama, kui nii palju asju oli seni viltu läinud, mõni vägagi. Jaanilaupäeva kõhutäied vihmases Göteborgis, enne pikemat teeleasumist järgmise päeva varahommikul, olid muidugi mehised, aga jaanipäev läks paraku juba stardist aia taha. Lennuk, mis pidi viima Göteborgist Londonisse, hilines väljalennuga tervelt 40 minutit ja juba enne, kui selle rattad maad puudutasid, tuli teade, et mu British Airwaysi lend Los Angelesse on rebooked. Ehk tõugatud hommikul kella kümnest õhtupoolikul kella viieks. Ja mingi spurt Londoni-lennukilt maha, et äkki ikka jõuan veel üle ookeani lennule, ei aidanud. Masinad keeldusid pileti koodi lugemast ja ma isegi ei pääsenud lennuvärava poole liikuma.

Aga nii palju läks hapuks kiskunud lugu siiski paremuse poole, et kella viie asemel lubati edasilendu varasel pealelõunal kella ühe ajal Virgin Atlanticuga. See lubadus õnneks pidas. Nii tekkis lootus, et ehk esimene päev ei lähegi täiega vett vedama.

Aga kes teab, äkki poleks mind LAs maale niipea lastudki. Virgin andis üheteistkümne tunni jooksul kõvasti süüa-juua, näiteks alkoholi tarbimisel – mida ma küll suurt ei teinud, sest see ei aitaks tulemust paremaks teha, kuigi kõik oli maja kulul (just nii menüü seda sõnastaski) – kehtis ainult piirang, et tuleb jääda mõistlikkuse piiresse ja purju juua ei tohi. (Seevastu BA ei pakkunud lennul Londonisse isegi mitte teed või kohvi.) Igatahes ei jõudnud ma viimast võileiba poolteist tundi enne maandumist ära süüa ja panin selle seljakotti, sest pikk õhtupoolik ootas ju veel ees.

Kuid Californias ei saa kõike, mida süda lustib, maale tuua. Reeglid ei luba põllumajandustoodangut üle piiri vedada. Kas juustuga võileib on põllumajandustoodang?

Ameeriklastega nalja teha ei maksa ning seetõttu läksin pärast piiri ületamist, kus ainsaks küsimuseks oli, kui kauaks ma Ameerikasse jään, vastavatele ametnikele teatama, et mul on võileib kotis, kas seda tohib ikka Californiasse sisse vedada. Naisaimetnik ei osanud sellele vastata ja saatis mu pagasi läbivalgustamisele. Kusjuures selle võimaluse ta välistas, et viskan võileiva prügikasti või söön selle ära. Läbivalgustaja teatas, et võileiba üle piiri Ameerikasse tuua ei tohi ning see tuleb kahjuks ära visata. Lasin seda loomulikult teha.

Ent seejärel tuli naisametnik mind tunnustama, et olin olnud aus, sest kui ma poleks olnud, aga nad oleks mu võileiva avastanud – sest deklaratsioonis ju kuulutasin, et ma ei vea põllumajandustooteid –, oleks ma olnud in a big trouble.

Järgmine samm: autorent Alamost. Seal tekkisid ootamatud lisakulud ligi saja dollari ulatuses. Seejärel sain soovituse, et mingu ma parkimiplatsil neljandasse ritta ja valigu sealt selline maastur, nagu mulle meeldib. Valikut küll oli, aga mitte sellist, mis oleks rõõmustama pannud. Üks nõue oli mul, et tahan Ameerika autot, et ärge mõelgegi mulle anda mingit Jaapani või Korea või Euroopa masinat, ja Ameerika auto ma sain. Aga kui valida on Jeep Patriot, Jeep Compass ja Jeep Cherokee, siis need jäävad ju suuruselt alla isegi GMC Terrainile, mille olin viimasel kahel korral saanud Alamost rentides. Ei jäänud muud üle, kui valida must Jeep Cherokee, sest see näis pakutavast valkust suurim.

Viimaks teele pääsenud, otsustasin õhtu veeta kultuurselt, Getty Centeris. See on looduslikult kaunisse kohta rajatud arhitektuuriliselt väljapaistev kunstimuuseum ja teaduskeskus Santa Monica mägedes legendaarse San Diego Freeway ääres, kust avaneb lai vaade suurele osale LAst. Too kiirtee on legendaarne ennekõike oma metsikute ummikute poolest. Sedapuhku noid polnud, aga kahjuks tekkis ummik sihtkohas, Getty Centeri sissesõidu ees. Vaatasin, et masinad küll liiguvad aeglaselt sinna, kuid hirmus aeglaselt. Ja samal ajal tuli neid vastu ka. Lõpuks selgus, milles asi: kõik autod, mis sissepääsust parkimismaja ette jõudsid, käsutati tagasi, sest ilmsesti oli parkimismaja masinaid pilgeni täis. Getty Center on nimelt külastajaile tasuta (vaid parkimine maksab olenevalt kellaajast kas 10 või 15 dollarit) ning kuna parajasti oli tegemist laupäevaga, mil keskus on lahti õhtul kella üheksani, ei pidanuks see olema üllatus, et vabu parkimisplatse nii hilisel ajal enam pole. Panin end valmis pettumuseks, et mindki suunatakse tagasi.

Aga just siis, kui saabus minu kord väiksel ringteel tagasi keerata, muutis liikluse korraldaja poolelt tegevuselt käesuunda ning lubas mul pikas-pikas rivis kõige esimesena parkimismajja sõita. Ei varja, et suur oli mu heameel pärast päeva täis tagasilööke. Ja seda heameelt ei suutnud väga tugevasti nurjata ka tõsiasi, et parkimismajast mäkke viivale trammile pääsemist tuli oodata vaat et lõpmatuseni vonklevas sabas rohkem kui pool tundi.

Teise päeva sissejuhatuseks tegin esmalt pooleteisetunnise jalutuskäigu kesklinnas, kus on viimastel aastatel lisatud uusi kultuurikeskusi, nagu The Broadi kunstimuuseum ja Frank Gehry projekteeritud Walt Disney kontserdimaja. Teel kohtasin üht Floridast pärit vanameest, kes palus, kas jagaksin tallegi juhiseid, kuidas The Broadi pääseda, ja need saanud, küsis ta, kust olen pärit, ja kuulnud vastuseks, et Eestist, teatas rõõmsalt, et tema vanavanemad olid samuti pärit Eestist. Nad olid lahkunud USAsse 1870ndatel aastatel.

Aga lõpuks tuli ka endale pärast pikka aastat ikkagi puhkust võimaldada. Esmalt tegin seda Santa Monica ranna sadamakai ääres, mis on ajalooline seetõttu, et just seal lõppes omal ajal üleilmakuulus Route 66. Päike võttis valusalt, aga tuul jahutas mõnusalt. Vette ei kiskunud – see tundus külm. Mingid neli neegrineiut, kõigil roosad trikood seljas, tegid ligi veerand tundi kõigi teiste ees oma märjaste-liivaste kätega oma tagumikule laialiaetud sõrmedega kämbla jälgi ning muudkui pildistasid noid mobiiliga – siit uus komme, mis küllap varsti ka Eestisse jõuab.

Seejärel käisin Venice’i rannal, kus voorib palju imelikke ja ka segasevõitu inimesi ehk kus saab näha, et issanda loomaaed on ikka kohutavalt kirju. Venice’i rannas asub ka kuulus Muscle Beach, kus omal ajal sai tuult tiibadesse Arnold Schwarzeneggeri tähelend musklimehe ja näitlejana, kuid sedapuhku polnud seal kedagi. Seevastu käis rannas lookleval kaherealisel kergliiklusteel pidev ratturite voorimine. Kiirused olid mõistagi tagasihoidlikud ja ka kiivri kandmist pidasid tarvilikuks vaid mõned üksikud.

Pika päeva lõpetuseks sõitsin läbi Beverly Hillsi Sunseti bulvarile ja Hollywoodi bulvarile, kus rahvast liikus nii, et õieti polnud ruumi astudagi, ja lisaks pakkusid paar meest seal keskel, kas ma maoga pilti ei taha teha. Ei taha: mul on maofoobia. Kõik see osutus pika päeva kokkuvõttes väsitavaks. Aeg oli õhtule minna.

Sest tegelikud teod, mille pärast sai üle ookeani lennatud, ootavad alles ees.

Foto 1: Priit Pullerits Los Angeleses Persing Square'il.
Foto 2: Priit Pullerits Los Angelese kesklinnas pilvelõhkujate taustal.
Foto 3: LA kesklinna pilvelõhkujad.
Foto 4: Rendiauto Jeep Cherokee Santa Monicas.
Foto 5: Vaade Getty Centerist Los Angelesele ja San Diego Freewayle. 
Foto 6: Kunstimuuseum The Broad LA kesklinnas.
Foto 7: Priit Pullerits Walt Disney Concert Halli ees.
Foto 8: Neegrineiud Santa Monica rannas üksteise tagumikku pildistamas.
Foto 9. Ratturid Venice Beachi rattarajal.
Foto 10: Eesti lipp Venice'i rannal.

Kõik fotod kuuluvad Priit Pulleritsule.