Pullerits: Miks Tanel Kangerti ülesanne Eesti rahva ees on lootusetu?

Mul on kurb vaadata, kuidas Tanel Kangert (fotol paremal), kelle sisukast esinemisest Tartus Eesti spordimuuseumis mullu sügisel jätkus siin mu blogis kaheks nädalaks põnevaid ja õpetlikke sissekandeid – kuid mille peale, ei saa mitte unustada, leidus küllaga neidki, kes hakkasid vingus nägu tegema, et see jutt ja need teemad ei huvita ja üleüldse kisub igavaks –, läheb nüüd Giro d’Italial, millest saab sõidetud juba nädal, Eesti rahvale korda sama palju (õigemini, vähe!) nagu uudis, et «Poola rahvasaadikuid ootab korralik palgakärbe», ja vähem kui nupuke, et «Rootsi eurolaulja Benjamin Ingrosso maadleb tehniliste probleemidega». Näis, ma kirjutasin laupäevasesse lehte kolumni «Väärikuse test», kus vastandan Eesti maitseka ja elegantse ning Iisraeli labase ja vulgaarse eurolaulu ning väidan, et see, kumb lugu saab rohkem hääli, näitab ära, kas Euroopa on langenud dekadentsi või on siiski veel alles mõni väärikuse kübe – ja kui see kolumn saab ka rohkem lugejaid kui uudised Kangertist Girol, siis... me võime vist rattasporditeema Eesti rahva jaoks lukku panna ja luku võtme minema visata.

Huvitav, mida peab Kangert tegema, et Eesti rahvas temast ükskord ometi hoolima ja huvituma hakkaks, nagu Ragnar Klavanist (mida tema on saavutanud?), Ott Tänakust (ralli pole ju isegi olümpiaala ja lõppeks on ta alles kolmas, mitte esimene!) ja Anett Kontaveitist (kes paikneb maailma kolmanda kümne teises pooles ega ole sealt kuskile kerkinud)?

Kust läheb see piir ja algab see tase, millest alates pälviks Kangert üldrahvalikku tähelepanu?

Kui Kangert võidaks Girol etapi? Ei usu, see oleks ühekordne sähvatus, ja vaevalt ta etapivõitu püüdma läheb, tal on muud ülesanded.

Kui Kangert pääseks Girol esikümnesse? See tooks uudistele korraks ehk paarsada, võib-olla tuhatki lugejat juurde, aga mitte rohkem. Inimesed korraks kergitavad väiksest uudishimust kulmu – aga siis lähevad oma eluga edasi.

Kui Kangert pääseks Girol esikuuikusse ja hakkaks püüdma esikolmiku kohta? Vaat sealt alates võiks juba rääkida märgatavast huvi suurenemisest, usun. Kuid arvestades, mis roll tal näib meeskonnas olevat, on raske uskuda, et Kangert niipea, kui üldse esitosinassegi küünib.

Kindel see, et kui Kangert hakkaks võitlema Giro võidu eest, siis läheks huvi lakke ja sellest läbigi. Aga kuna seda ei juhtu, siis ei ole ka mingit lootust, et rahva huvi Kangerti sõitude vastu Itaalia velotuuril üldse oluliselt suurenema hakkab.

Jah, teile võib tunduda, et rattasport on popp – aga ei ole. Teile tundub rattasõit popp, sest elate omas mullis, näete teisi rattureid ja suhtlete teiste ratturitega ja elate rattauudiste keskel. Reaalsus on aga hoopis midagi muud.

Rattasõitjad, olgu neid pealegi rahvasõitudel stardis sadu, on marginaalse huvigrupi esindajad. Ja kahjuks näitab seda kujukalt ka leige, et mitte öelda sisuliselt olematu huvi Kangerti sõitude vastu.

See, mis ma siin rääkisin, on karm, aga ehe tegelikkus. Kõik, kes räägivad midagi muud, elavad roosas udus ja võtavad unelmaid tegelikkuse pähe. 

Foto 1: Tanel Kangert Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil Tallinnas tänavu märtsis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert 2010. aastal Karksi-Nuias Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert võidab 2010. aastal Tartu GP linnasõidu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix