Pullerits: Kes oli tegelikult NSV Liidu parim raketilaskja? (Ja mis on sel seost Eesti ja spordiga?)

Ajad on ärevad ja järjest ärevamaks lähevad. Euroopas mitte ainult ei puudu üksmeel, vaid olukord on plahvatusohtlik, mida näitavad parem- ja vasakpoolsete tänavalahingud Saksamaal Chemnitzis, endises Karl-Marx-Stadtis, millel, nagu kirjutab Postimees, pole lõppu näha ja välistatud pole ka uued kokkupõrked. Sellises pingelises olukorras tasub kõigile võimalikele vaenlastele meelde tuletada, kes on kes, ning kraamida välja vanad oskused ja kogemused, et need rooste ei läheks. Saabumas on spordimeeste tund. Siinkohal tuletan ka meelde, et kui New Yorgis Columbia ülikoolis, kus õppisin aastal 1990, läks 1968. aastal mäsuks, olid just ülikooli spordimehed need, kes astusid välja korra kaitseks ning seisid vastu mustadele, vasakpoolsetele ja liberaalidele, kes asusid kõigutama ühiskonna stabiilsust. (Sellest kirjutas hiljuti pikalt ajakiri Vanity Fair, mis uue naispeatoimetaja juhtimisel on kaotanud selle hoo, põnevuse ja jõu, mis tal oli eelmise peatoimetaja, Graydon Carteri ajal. Kahju...)

Uurisin oma arhiivi. Ja endalegi üllatuseks leidsin sealt 1986. aasta 12. aprilli Nõukogude armee ajalehe Zaštšitnik Rodinõ (neile, kel hariduses lüngad, teadmiseks, et see tähendab Kodumaa Kaitsja), kus esiküljel, päise kõrval, olid esile toodud talvise lahinguõppeperioodi parimad (vasakpoolsel fotol ülal paremal ja suurendatult all parempoolsel fotol). Ja seal seisab artelleristide seas esimesena seersant P. Pullerite nimi. Jah, perekonnanime lõpus on üks täht valesti, mida ei maksa ületähtsustada, sest vene keele kirjapildis on s ja e väga sarnased (c ja e) ning teiseks on mu nimi niigi venelastele hirmus keeruline. Kui õigesti mäletan, ei suutnud Nõukogude armees keegi pelgalt kuulmise järgi seda kirjutada nii, et ta poleks teinud vähemalt kolme-nelja viga; tavaline oli viis viga.

Veidi rohkem kui kuu aega pärast ajalehes saadud kiitust tulin Nõukogude armeest tulema. Enne pidin allkirjastama mingi paberi, et viis aastat ei tohi kas suud paotada või välismaale minna - ei ma seda mäleta, mis viie aasta piirang see oli, sest kes sellesse väga süüvida viitsis. Too oli aeg, kus ükski vabaduse kiir nagunii ei paistnud ja lootust kuhugi kaugemale pääseda samuti mitte. Takkapihta on praeguseks nood viis keeluaastat ammu möödas.

Kuid ega see, et kusagile sai omal ajal alla kirjutatud, tähenda, et seda nüüd mäletama peab, seda enam, et nii riik kui riigikord on muutunud. Aga väljaõppe sai Nõukogude armees hea ja põhjaliku. Mäletan, kuidas tol talvise lahinguperioodi lõpul saabusid Leningradist tähtsad kontrollid, kes tulid vaatama, mida me oma raketiseadeldise peal üldse teha oskame, ja küsisid mult mingi hirmus kavala, spetsiifilise ja nipiga küsimuse. Teadsin selle vastust, sest ajaviiteks võis mõnikord ka raketiseadeldise õpikut lugeda. Ja tulistasin vastuse - otse kümnesse. Oleks te näinud, kuidas juures viibinud väeosa komandöri nägu selle peale särama lõi. Varem oli ta veidi šovinistlikult suhtunud minusse kui eestlasse kerge üleolekuga, nimetades kord õppuse järel mu ettekannet, mille taipasin ainsa seersandina talle esitada ja mille eest tal polnud muud pääsu kui mind kiita, pisut põlglikult jaapanikeelseks, aga nüüd, Leningradi tähtsate ninade ees kuulutas: "Mida ma teile ütlesin - ta on meil samõi tolkovõi seržant!" (Jälle neile, kes vaenlase keelt ei tunne: kõige taibukam seersant.)

Huvitav, kas tuleb tema antud hinnangut kunagi ka tõelises lahinguolukorras tõestada?

Fotod 1 ja 4: Priit Pullerits 1985. aasta suvel Nõukogude armee raketivägedes Põhjapolaarjoone taga Alakurttis. Fotod: Priit Pulleritsu erakogu. HOIATUS! Fotode kas või osaline avaldamine mujal ilma Priit Pulleritsu kirjaliku loata keelatud. Ühe foto mujal ühekordse avaldamise hind algab 5000 eurost.
Fotod 2 ja 3: Ajalehe Zaštšitnik Rodinõ esikülg 1986. aasta 12. aprillil.