Pullerits: Kas ma olen Tartu rattamaratoniks valmistudes õigel teel?
Neljaks päevaks Maltal (paremal) käia oli iseenesest õige otsus, ehkki see tõi kaasa ujudes saadud vasaku põlve trauma. Esiteks oli vaja keskkonna vahetust, teiseks oli vaja korralikku päikesevanni, mis on tõhus D-vitamiini allikas, muudest hüvedest rääkimata. Tagasi tulnuna oleksin hea meelega alustanud korralikult treenimist, aga ilmselt oligi toda traumat justkui vaja, et ma entusiasmist ja puhanuna üle ei saaks pingutada. Tuli võtta veel neli puhkepäeva.
Selle nädala teisipäeval istusin ettevaatlikult Cube’i maastikuratta selga. Sõitsin vaikselt 1:57.50, kokku 39,9 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks ainult 20,3 km/h. Ei mäletagi, millal viimati nii aeglaselt pikemat sõitu tegin. Ent vähemasti tundus, et põlv pidas vastu.
Reedel suurendasin nii mahtu kui kiirust, tõsi, sedapuhku istusin Scotti maanteeratta selga. Vasak põlv andis küll kergelt endast märku, ent ikkagi tegin 2:39.55ga 73,3 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 27,5 km/h. 50.-60. km ehk 10-kilomeetrise lõigu läbisin keskmisega 37,2 km/h.
Aga aega, et sõite pikendada, veel on. Tartu rattamaratonini on kolm ja pool nädalat, mis tähendab, et kaks ja pool nädalat on jäänud veel aega vormi timmimiseks.
Kuid on see timmimistöö ikka õige?
Foto 1: Paradise Beach Maltal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Ilmatsalu. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Emajõgi. Fotode autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 16:55
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
Eks sa Priit teed ikka nii nagu nõukogude armees hambaarstid - toimetad asju tagumiku kaudu.
Siin on korduvalt sellest kirjutatud, et millal on mahutrennide aeg ja millal on aeg teha intensiivsemaid trenne teravuse saamiseks.
Aga sa teed ikka omamoodi ja pärast üritad teisi süüdistada halbades nõuannetes.
Aga kus on konspiratiivne spiooniloo jätk venelastest asfaldisegistiks maskeeritud mõtetelugemise seadet luuramas?
Tõesti, kas vähemalt kaposse sai avaldus kahtlasest objektis sisse antud või on kapokad aktiivsed PP blogi lugejad ja juba tegelevad asjaga?
"Tähtvere spordipargi kunstlumetootmise taristu saab valmis eeldatavalt tänavu detsembri alguseks! Väljaehitamise hanke võitis Saveka Torutööd ning töödega alustatakse juba septembris. Maa alla pannakse ca 600 m pikkune toru ning tulevikus on võimalik katta kogu spordipargi ala kunstlumega."
Et PP teeb TRM-iks mahutrenne, no tubli.)
Tegelikult võiks juba kiireid liigutusi teha, laupäeval annab selleks võimaluse kiire rajaga Tallinna Rattamaraton.
Ujudes saadud põlvetrauma!!!
Ei no see on ikka üle prahi.
Padre veab teid kõiki jälle ninapidi - ta teeb TRM-iks mahutrenne küll, lihtsalt ei ütle, et järgmise aasta TRM-iks!
Ei, valmistun ikka selle aasta TRMiks.
Te teete mu tegevuse lahkamisel klassikalise vea: lähtute sellest, nagu oleks ma mingi standardne keskmine.
Kaugel sellest. Väga kaugel.
Standardne keskmine on see, mida eelmised kommenteerijad kirjeldavad. Standardselt keskmisele tegevusele kevadel järgneb standardne võistlushooaeg suvel.
Minu puhul see ei kehti. Meenutage aprillikuud ja Moabi: 19 päeva kestnud raske sõit maastikul. Kes teist teeb sellisel ajal sellises kohas sellist sõitu?
Ka mu suvi on olnud mittestandardne. Mai lõpus oli TRR ja siis ei midagi, vaid oma lõbuks kaks maratoni ühel nädalavahetusel juulis lõpus, Elvas ja Rakkes. Kõik. Nüüd järgmine sõit: TRM. Kust otsast on selline hooaeg standardne?
See on hämmastav, kui see poleks ennekõik kurb, kuidas suur jagu mehi on kinni klišeedes, stampides ja standardeis, kuidas neis puudub vähemgi loomingulisus, riskivalmidus, eksperimenteerimishuvi, individuaalsus. Ikka minnakse karjainstinktist kantuna välja ühele ja samale variandile, ehkki tegelikult ju saadakse aru, et aastast aastasse ühe ja sama standardse valemi järgi tegutsedes midagi uut, ootamatut, põnevat ei sünni, vaid veelgi enam: riskitakse sattuda rutiini, mis viib lõpuks tüdimuse tekkeni. Aga pange samamoodi edasi, nüristage end pealegi - igaühe oma elu, igaüks teab, mis teeb. Mind küll ei köida aastast aastasse end pidevalt ja muudkui korrata.
"Kuid on see timmimistöö ikka õige?"
Aga milleks siis küsida, kui ise maailma kõige targem ja teised kõik rutiinis rumalukesed?
Eespool imestati ujumisel saadud põlvetrauma üle. Täiesti võimalik.
Kuna Priit juba mitu aastat tagasi kirjutas, et ei saa osaleda triatlonil, sest ei oska ujuda, siis järelikult laseb "konna". Mitte et sellel midagi viga oleks - nägin mitmeid Otepää ja Tallinna triatlonidel, kes rinnuli ujudes "kroolijatest" möödusid.
Konna elik rinnuli ujumise juures on selline iseärasus, et erinevalt krooli õlakoormusest saavad suure koormuse hoopis põlved. Jalg ei liigu enam üles-alla vaid põlv teeb jõuliselt kaarjaid liigutusi. Kui põlve sidemed on juba ennem kunagi viga saanud, siis äkiline intensiivsuse tõstmisega on uus trauma kerge tulema.
Aga see on praktiline kogemus ühelt konkreetselt inimeselt ja ei pruugi kattuda Priidu juhtumiga.
Ilmselt kattub minu juhtumiga, 09:57.
Täpsustuseks nii palju, et ujuda oskan küll, kõiki stiile, muide, aga mu edasiminek ei ole kiire. Ei tea, mille tõttu. Võib-olla seepärast, et olen kuiva maa inimene, meeldib Moab ja sündinud Lõvi tähtkujus.
Kujutage ette Pulleritsu liblikat ujumas, kusjuures edasiminek on aeglane.
Priit, siis sinu väited mitu aastat tagasi, kui kutsuti triatlonile, olid ainult "valikuline osa tõest", nagu praegugi ajakirjanduses moeks?
Iga kell. Parem olla Moabi Lõvi kui kohaliku taseme triatlonist. Võimas taseme vahe.
Kust te võtate, et mind on triatlonile kutsutud? Eestis on ainult üks sel alal tõsine kutsuja, Ain-Alar Juhanson, ja ei mäleta, et ta oleks mind sinna vähegi tõsise kavatsusega kutsunud. Ega iga suusoojaks öeldud mõtet, kui sellist üldse on olnud, et äkki proovid triatloni, saa kutseks lugeda. Kutse on ikka selline: tere, mina olen AAJ, X triatloni korraldaja, ja ma esitan sulle, PP, kutse X triatlonile! Kõik muu on niisamajutt.
Hea tempoga võib rinnuli ka nii ujuda, et põlved ei saa tugevat koormust ja põhikoormus on ülakehal.
Triatlonis on soovitav ujudes jalgu säästa ja koormata ülakeha, sest rattas ja jooksus saavad jalad niigi tugevalt vatti.
Ujun iga nädal korra 2.5-3 km rattasõidu kõrvalt just eri harjutuste pärast, mida saab teha plaadi, lestade ja labidatega, abiks süvalihaste mitte äraunustamisel.
Standardne keskmine (mitte ajada segi joogi Rüššišche Štandart rügementidega) teebki seda, et võtab vänta-aparaadi alles augustis kuuri alt välja. Standardne on ka ,et enne septembrit sellega ei sõideta. Täiesti tüüp-standardile vastav on ka see, et muul ajal tehakse emotsiooni ajel hektilisi liigutusi. Üldiselt muul ajal tehakse neid asju, mida abikaasa käseb, sadulast väljaspool. Selle juures on umbrohu noppimisel või supluse käigus esile löövad kroonilised hädad samuti absoluutselt standardile vastavad.
Aeg hakata Savisaare moodi lugema, mitut Kelguonu üritust ühed standardsed liigesed niimoodi üldtüpaaži jälgides üldse enam kannatavad.
Kas Pullerits Haanja100-ks ei valmistu?
Blogiperemehe reportaaz sellelt rajalt oleks ülikõva.
Täna tõstsin nii mahtu kui kiirust. 2:39.55ga 73,3 km, keskmine 27,5 km/h, aga see-eest 50.-60. km ehk 10-kilomeetrise lõigu läbisin keskmisega 37,2 km/h.
Kui need arvud on mtb kohta, siis kõva tulemus. Kui aga maanteekaga, siis saab sellise kiirusega sõita ka südamehaige vanamees, muidugi kui tahtmist on.
Vastus küsimusele, kas te olete valmis TRMks - ei ole. Järgmine küsimus palun.
Harkust
H100 ei ole jõukohane või äkki, kui Moabis sõitnud, siis peaks nipa-napa H100 ehk ilma kukkumata ära sõitma.
Moabi lõvi - saab aasta huumoriauhinna endale. Priidu küsige kus kätte antakse. :)
Arenemine ei nürista, vaid teravdab. Mulle meenub sajandi esimese kümnendi Pullerits, kes suusarajal kiirelt ja selgelt arenes. Mitme kuiva särgiga mahutrennid ja muu sihuke. Nostalgiliseks teeb!
Postita kommentaar
<< Esileht