Meist keegi pole olnud kärbsena Sildarude kodu seinal, et seal vargsi vaadelda ja kuulda, mida kõike aastate jooksul on juhtunud, aga kuna detailid mõne intsidendi kohta on avalikkuse ette toodud, on igaühel, olenevalt oma hoiakutest ja eelarvamustest, sümpaatiatest ja antipaatiatest, teadmistest ja teadmatusest, tekkinud arvamus, mis seal tõenäoliselt on toimunud ning kes on vähem ja rohkem milleski süüdi.
Pole võimalik, et sellel, kes Sildarude saagale veidigi kaasa elanud, poleks oma seisukohta.
Kui ma hommikul Postimehe uudistest Sildarude foto kohta lugesin ja sain teada, et fotol jäädvustatud väidetavalt vägivaldse intsidendi põhjustas see, et Henry hakkas ema mahitusel isale vastu ega pannud tahvelarvutit käest, mõtlesin, et kui kõik emotsionaalsed vaidlused lastega peredes nutiseadmete pärast viidaks kohtusse, läheks kohtud ülekoormusest lõhki. Näidake mulle lastega peret, kus poleks toimunud sel teemal vägivaldsena paistvaid sõnasõdu – sõnasõdu, mis vahel võivad minna isegi füüsiliseks, olenevalt osapoolte süütenööri pikkusest.
Arvestades seda, mis ajast oli kõnealune foto pärit ja millal Kelly selle EOK-le saatis, tekkis mul tunne, et Kelly üritab siin venda isavastases võitluses relvana kasutada. Kasutada relvana ära venda, kes tema väitel on isa mõju all. Kuid teisalt, ärme unusta siin ära ka Kelly ema, kelle rollist me antud kaasuses midagi ei tea, sest ta saab mugavalt varju hoida, kuna pole avaliku elu tegelane.
Kogu selles pikaks veninud ja nüüd uue hooga lahvatanud vaidluses pooli valides tasub arvestada, et ega esiteks me keegi nende pere sisse näe ja teiseks, et patuseks tehtud Tõnist tunneme suuresti Kelly maalitud piltide järgi. Oluline on siin see, et Henry kui väidetav ohver ütleb nüüd, täisealisena, et tal pole isa vastu mingeid pretensioone ja et tolle olukorra tekitamises oli süü temal, kui ta allus ema ässitamisele.
Siin on kaks asja, millele tahan tähelepanu juhtida. Esiteks, küllap on igaüks teist näinud end mõnel pildil, kus olete lollaka ilmega, silmad pooleldi pahupidi ja suu pooleldi töllakil. Mida saame selle pildi põhjal väita? Saame väita, et olete kas hull, joobes või laksu all. Ma ei ole kõnealust fotot näinud, seetõttu ei saa ka seda kommenteerida, küll aga saan väita, et hetkeline jäädvustus ei kajasta kogu tõde. Hetkeline jäädvustus võib isegi moonutada tõde. Iga juhtumi täielikuks mõistmiseks ja hindamiseks on vaja täit konteksti. Me ei tea peale Henry kirjelduse, et ta ei allunud isa käsule tahvelarvuti käest panna, olukorra eelloost midagi. Ilma seda teadmata on kedagi süüdi või hukka mõista ohtlik ja ennatlik. See on sama, kui mees terroriseerib pikka-pikka aega naist, ähvardab teda sõnadega, alandab emotsionaalselt, ja siis saab naisel lõpuks mõõt täis, ta haarab taignarulli ja virutab sellega mehele. Kas süüdi on naine, sest kaotas enesekontrolli? Jah, kui piirduda sellega, et igasugune vägivald on taunitav, nagu nüüdisajal mantrana korratakse, siis süüdi on naine ja ainult naine. On nii või?
Teiseks, kogu selles avalikus kohtumõistmises tuleb paratamatult arvestada ka seda, kes on tõusja ja kes on langeja. Sportlikus mõttes on selge tõusja Henry ja selge langeja Kelly. Aga miks on Kelly esitatud narratiiv, mis on tema isast maalinud pildi kui koletisest, olnud seni dominantne? Sellepärast, et ta oli pikki aastaid võitja. Ja võitjat usutakse, eriti kui ta on naissoost ja eriti kui ta on noor. Keskealine mees on alati võitlustes nõrgemal, kaitsepositsioonil.
Aga nüüd on Kelly tulemuste poolest selge langeja – lisame siia juurde, et ega ka Instagramis kekutamine too paljude silmis plusspunkte – ning tema asemele on tõusnud Henry, kes on selgelt valinud isa poole. See lõigi senise avaliku diskussiooni ja narratiivi võbelema. Avalikkuse poolehoid hakkas olümpia hõbemedali järel kalduma tuntavalt Henry poolele ja Henry kiiluvees ka isa Tõnise poolele. Avaliku arvamuse areenil nihkusid senised jõuvahekorrad paigast.
Sedasi on EOK-le läkitatud vana foto vaadeldav kui meeleheitlik katse oma kaduma läinud positsioone taastada. Henry on siin õe käes kõigest relv, keda kasutada halastamatult võitluses oma suure vaenlase, oma isa vastu.
Kas see ei tundu jube kuri, õel ja verejanuline?
Foto 1: Tõnis Sildaru laste Kelly ja Henryga kümme aastat tagasi ekstreemspordikeskuses Spot of Tallinn. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Kelly Sildaru ja Tõnis Sildaru kohtus 28. oktoobril 2024. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Vabariigi 108. aastapäeva tähistamine Estonia teatris 24. veebruaril 2026. Vasakult Sigrid Sildaru, Tõnis Sildaru, Jete Sildaru, Henry Sildaru. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru 4. veebruaril Tallinna lennujaamas enne lendu Milano Cortina taliolümpiale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
32 Kommentaarid:
Vaadake too pilt ära ja öelge ka meile, kas on tegu tavalise nutiseadme äravõtmise situatsiooniga. EADSE uurija Perli näeb pildil vägivalda.
Olen näinud seda pilti ja teate mis...ei tasu puru lasta silma ajada, sest see hetk tegelikkuses midagi jultunut ei tähendanud! Tõsi on see hetk ja olukord, kuid ei midagi tramaadilist.
Ulve
Ma Teie asemel küsiks sporditoimetuselt fotot näha. Pilti näinuna ma ütleks, et seal pole aru saada, kas Tõnis hoiab Henryl kratist kinni või siis proovib temalt tahvelarvutit käest võtta. Postimees tegi sellest omaloominguliselt illustratsiooni, kus Tõnise käed on Henry kaela ümber.
Palun võtke eesti keele tunde enne kui siin sõna hakkate võtma.
Omaloominguline illustratsioon ei ole dokument. Looming sellepärast looming ongi, et sellele lisandub autoripoolne tõlgendus. Kasvõi see, et on kasutatud kahte värvi, lisab dramatismi, samuti lisab dramatismi pillatsiga tehtud joonte teataval viisil kasutamine, ka kadreerimine jne.
Mahajäetud naiste kättemaks on karm
Loodan, et lp Olav Osolin ei pahanda, aga ta kirjutab antud kaasuse kohta oma kogemuste põhjal näeraamatus väga tabavalt (https://www.facebook.com/osokas):
Küll mul on heameel, et mu emps on surnud! Sest, kui ta veel elus oli, kirjutasin oma elulooraamatus, kuidas ta mind nüpeldas, kui ma olin koolis pättust teinud. Kuus aasta tagasi kirjutasin, et olin talle selle eest tänulik, et ta ei lasknud mul ülekäte minna, aga nüüd, mil ema on teises ilmas, saan loomulikult aru, et tegelikult elasin ma koos kuritegeliku elemendiga! Ma ju olin lugenud Pavlik Morozovi elulugu ja mul polnud raske minna miilitsasse, et oma esivanem üles anda, kuid paraku oli noor inimene nõukogude okupatsiooni tingimustes pimedusega löödud ning ma lihtsalt ei tulnud selle peale. Õde oli ka uimane ja ei rutanud kuritegu jäädvustama, kuigi meil oli fotoaparaat Smena. Muidugi on mul nüüd piinlik, kuid midagi pole enam parata! Aeg läeb, haavad jäävad!
Kui Priidule pilti näidatakse, siis tasub vaadata käte asendeid esiteks, kas isa käed haaravad nutiseadmest või haaratakse ka lapsest, kuidas, kust? Millised on positsioonid, kas seistakse, on surutud nurka, on surutud maha? Jalgade asendid, on need ka aktiivses tegevuses? Nägude miimika: kas nutetakse, karjutakse või on lihtsalt moondunud ebaloomulikuks grimassiks?
Lõpeks, miks pilti rahvale ei näidata? Tegemist on avaliku elu tegelastega, riiklikult rahastatud, avalik huvi on suur, süüdistused on tõsised?
Miks see lisamata on jäänud, et kas valgus näkku on suunatud?
See kõik on vajalik, aga ei võta maha küsimust, kas tegemist pole siiski lavastatud fotoga? Et isa ja poeg leppisid kokku, et teeme pulli. See pole sugugi võimatu, sest tuletage meelde, et Henry on öelnud, et tal ei ole isa vastu vähimaidki pretensioone. Ja üleüldse, kus on meditsiinitöötajate fikseeritud jäljed vägivallast? Seda raportit tahaks näha.
Tuleta meelde, mida KB Postimehes Viru juhtumi kohta Postimehes ütles ja mis hiljem selgus.
Osokas on soe. Kui ise tundis, et oli tänulik alles raamatut kirjutades, siis on ta ikka väga pika juhtmega. Tavaliselt saadakse aru juba siis kui nüpeldamiseks vajalikku atribuuti otsitakse. Suht madala IQ-ga tüübid said aru isegi juba siis kui tegu tehtud ja vaja oli koju minna ning otsiti nö turvat kaasa kelle mõjul saaks piirduda ainult verbaalse monoloogiga. Samas tol ajal oli ka lihtsalt prevetiivne nüpeldamine tavaline. Osokas teeb näo nagu oleks ka too olnud igati normaalne asi. Eestikeeles on sellise artikli autori jaoks lihtne nimi. Pugeja.
Kas ma olen lapsepõlves kakelnud? Jah, paaril korral tuli ette. Ikka füüsiliselt, käte ja rusikatega ka koguni. Tunnistan üles. Puhas vägivald.
Nii, aga mis me siis nüüd minuga peale hakkame? Eriti arvestades, et igasugune vägivald on taunitav ja selle suhtes valitseb nulltolerants. Kindlalt mäletan, et üks kehaline arveteklaarimine, mis kestis vast sama kaua kui stseen fotol, mida peaaegu keegi pole näinud, kuni treener Harry Russak tuli vahele.
Kuna ma olen sees ka ESBLis, siis minu arvates tuleks EOK presidendil Kersti Kaljulaidil algatada uurimine. Mingeid fotosid mul küll näidata ei ole, aga minu arvates peaks siin piisama ka mu enda tunnistusest iseenda vastu, et olen kakelnud ja teisi löönud (ja loomulikult ise ka sisse saanud).
Millised võiks nüüd olla EOK rakendatavad sanktsioonid?
Postitust lugedes tekkis kummastav äratundmishetk. See nutiseadmete ja tahvlite teema ei ole ju mingi juriidiline peenutsemine, vaid paljude Eesti kodude igapäevane, varjatud tragöödia. Ma tean lapsevanemana täpselt seda lootusetuse tunnet, kui laps on ekraanis kinni ja sa lihtsalt plahvatad. Olen ise karjunud ja seadmeid käest rebinud... pärast nutame koos ja ma palun vabandust, aga see süütunne ikkagi jääb..
Ma usun, et ka Tõnis Sildaru isana ei tundnud end pärast neid olukordi hästi. See on see 'pime nurk', kuhu vanem satub murest lapse tuleviku pärast, aga kus emotsioonid käivad üle pea. See on inimlik eksimus, mitte tingimata kuritegelik plaan.
Ja siit tekibki küsimus meie ühiskonnale ja meediale: miks me laseme sel 'positsioonisõjal' nii avalikult ja jõuliselt kesta? Kui isegi Kersti Kaljulaid Olümpiakomitee juhina ei paista mõistvat, et need inimesed vajavad praegu üle kõige rahu, siis kes veel? Henry on alles noor inimene, kellel on niigi olümpiahõbeda koorem kanda – pidev uute selgituste nõudmine ja avalik lahkamine ainult süvendab traumat.
Lõpuks peame me mõistma, et ükski medal ega võidetud 'nutisõda' pole väärt purunenud peresuhteid. Aga et neid suhteid üldse lappima saaks hakata, peab ühiskond andma neile ruumi ja privaatsust. Ärgem unustagem, et ka kangelased ja treenerid on kõigest inimesed oma vigade ja valudega."
Eksklusiiv Otepäält:
Isa korraldab võistlust ja pojal pea verine. Räige vägivald Zahknate peres.
EOK peaks seda uurima.
Sa Priit oled ikka nõme. Alaealiste kangelaste koht oli Puiatus. Ju sinu pättused ei olnud sellises mastaabis ja kuna nupp nokkis siis anti õpetuseks lihtne vanemlik tou, et tugevamaid austama panna. Üldiselt ajakirjandusse sobivad kaagid, kes peksavad anonüümikuid, need mõjuvad nagu riigi valvurid, kellel on konkreetne ülesanne ja see teeb nad tähtsateks ja vajalikeks. Vaja on karmi kindralit kes kommareid katlasse ajab muidu tekib juhitamatu anarhia blogis.
Komöödia Nuustakul. Tartu maratoni kangelane Jannnn teeb uue stand up-i.
Sel ajal, kui Pullerits kohmitseb oma artikliga, on pensionär Martinson kirjatüki ja intervjuuga hakkama saanud. Treenerite kutsekomisjoni esimees Kristjan Port vastab:
"[...]Kumb on parem treener, kas olümpiavõitja juhendaja, kel pole kutset või on madal kategooria, või seitsmenda taseme treener, kes pole kedagi tippu viinud. Kas maksab tulemus või paber?
See on demagoogiline vaatepunkt, kõik oleneb kontekstist. Kui treener ei taha kutset või kõrgemat kutset saada ja rahuldub olemasolevaga, siis nii on. Suurt osa treenereid paneb edasi liikuma eneseteostuse vajadus. Teised arvavad, et tema ja sportlased on edukad ning edasiliikumiseks motivatsiooni pole. Ta uuendab kutset, kuid ei tõuse järgmisele tasemele. See on tema valik.
Niisiis, sinu seisukoht on jäik – treeneri kutsesüsteem on paindumatu?
See pole minu persoonis kinni. Kui tahetakse midagi muuta, siis muudetakse.
Ja Tõnis Sildaru ei saa olla aasta treener?
Ei, sest ta pole treener, kuigi võib treenerina välja paista, aga see on tema valik."
https://sport.delfi.ee/artikkel/120441684/kas-tonis-sildarule-voiks-omistada-treenerikutse-ei-sest-ta-pole-treener-kuigi-voib-sellena-valja-paista
Saagem teada tegelikud põhjused miks Tõnis treenerikutset omandanud ei ole. Seni lahmite huupi ja oletate kainelt mingeid ettekujuteldamatuid versioone.
Ago
Töö selle kallal käib. Eile õhtul läks EOK-le kaks päringut varasemale ühele lisaks.
Töna kaks olulist kandvat lugu Postimehes:
https://kultuur.postimees.ee/8433121/eesti-keel-jaab-noorte-kones-uha-tugevama-inglise-keele-surve-alla
https://arvamus.postimees.ee/8433137/priit-pullerits-muurileht-eraldas-suure-pinna-eesti-vaenajale
Härra Pullerits, kas oskate lahti seletada täna Keskpäevatunnis olnud etteheidet Teie aadressil?
Liigne tähelepanu Sildarudel ja pealegi negatiivne kahjustab oluliselt kõigi teiste noorte sportimist.
ESL ametnikud ka veel laiutavad käsi kuidas puuduvad toetusmeetmed ja kuidas ikka norras vaid kogukonna ning pere toel vaid tehaksegi seda ala. Miks siis 5 ametnikku palgal on tekib küsimus ja kas neile lasub mingeid kohustusi siiski lumelaua/trikisuusa edendamiseks? Viiest ei olekski kedagi vaja, sest 0 toetust reaalselt noortele. Kõik kes seda extreemsust harrastavad- te olete tublid!
Laur
Kristjan Port teab igast elualast kõike ehk siis mitte midagi. Nii kaua, kui see mees seal pukis on, seni on ka Eesti sport mudaliigas. Ainult kiusab ja kritiseerib, aga häid lahendusi ei oska ise anda.
Mingi aasta sai Kanter autasuks Kristjani tulemusliku CEHi treenimise eest. Mis kuradit on kasu Eestile, kui Kanter vastu töötas. Aga premeerida oli vaja! Täitsa perses, tehke konkreetsed kriteeriumid. Välismaalaste treenimise eest ei saa olla Eesti parima treeneri kandidaat.
Cehi naine on ka eestlane ja suur mees näeb ise ka eestlase moodi välja, flegma. Oodake, varsti tunnustatakse ka taolisi jorsse kui Marek Sander, kes Suvi Minkkise suuski määrib ja muidu on kiva kaveri sauna ja kaljaga. Selliste jaburuste eest saame tänama Aderit ja teisi errlasi.
"Alati on 'rõõm' näha, kuidas Eesti kõige teravamad spordianalüütikud pesitsevad just nimelt siin, mõnusa anonüümsuse varjus. Kutsuda maailmameistrist kettaheitjat – kelle ala nõuab metsikut plahvatuslikku jõudu – 'flegmaks', näitab ikka harukordset võhiklikkust nii spordifüsioloogia kui ka lihtsa loogika osas.
Ja see 'sauna ja kalja' jutt... no anna abi. Need 'jorsid', keda sa siin üleolevalt paika paned, on MK-karussellil nõutud tippspetsialistid. Marek Sanderi ja teiste hooldemeeste tööpäevad seal määrdebussis keemiaga mässates ja suuski testides on kordades pikemad ja pingelisemad kui keskmise klaviatuurikangelase terve töönädal. See ongi puhas uhkuse asi, et ERR ja Ader märkavad eestlasi, kes teevad laias maailmas ränka tööd ja on seal reaalselt hinnatud.
Eks diivanilt ongi muidugi jube mugav teiste elutööd ja rahvusvahelist läbilööki mingiks saunaklubiks taandama tulla. Mine tee ise oma elus midagi, mis kasvõi murdosa sellist pingutust ja pühendumist nõuab, ja siis tule siia uuesti rääkima."
"Kultusmäärdemehe" intervjuust selgub hoopis, et tegu on ebapatriootliku ja positiivsust kangutava kallimehega.
https://sport.delfi.ee/artikkel/120442121/kultusmaardemees-marek-sander-eesti-laskesuusatamise-probleem-on-positiivsuse-puudumine-mida-kuradit-te-hotellitoas-sussutate
Eesti maha tegemine on kummastav.
kõik see ei oma mingit tähtsust- Omavahelises kakelungis lastakse kõik käiku.
Kuid miks kakelung tekkis?
USA ja Austraalia tennises on teada mitmeid kohtuasju, kus isa treenis tütre varakult tippu, siis tulid konfliktid ja kohtus rahajagamine. Kõigil sarnane skeem: treener paneb sunni peale ega arvesta lapse endaga. Ei arvesta ka siis, kui lapse asemel on juba neiuhakatis.
Rahasid aga käsutab kui enda omi.
Tütre täisealiseks saades algab draama ja algab kohus, kus tavaliselt võetakse maha sportimiskulud, mõistetakse välja isale protsentuaalne treeneripalk, aga tütrele kuulub ülejäänu. Muud kulud, mida lapsevanem pidanuks tavaliselt kandma, võetakse maha treeneri palgast. Alaealisele tütrele ostetud kleit või kingad ei ole tütre kulu, need on isa kulud.
Poegadega käib veidi teisiti. Ühel hetkel antakse lõuga ja draama jääb ära.
Ühine on see, et laste ja vanemate edaspidine suhtlus lakkab või piirdub sellega, mis on mõlemale kasulik.
Kunstliku, et mitte öelda kuntsliku positiivsuse taustal on suusamäärijal käed rusikas kui just suusahari käes pole. Eesti laskesuusatajad saatsid Sanderi filosoofia pikalt.
Teisel suusamäärijal käib flegmaatilisus ja jõu kombinatsioon üle mõistuse. Rohkem värsket õhku määrdemehed.
Jääb üle vaid küsida, miks Ader sellist suunamudimist rahvusringhäälingus harrastab?
See Aderi jutt on jah juba üle mõistuse. Iga soomlase tulemuse peale läheb selline kiidulaul lahti nagu oleks ainuüksi Sander selle tulemuse taga. Samas kui sportlaste käest intervjuudes küsitakse, siis pole Sanderi suunal kunagi suurt ülistamist kuulnud. Seal on ikka õhku ja vahtu rohkem kui asi väärt. Pealegi on määrdetiimis vähemalt üks eestlane veel ning lätlane, kes teevad suurema töö ära, testides iga päev kümnete kilomeetrite viisi suuski. Lugupeetud pealik võtab muidugi kogu au endale.
Samuti kogu plära selle Elsa kohviku ümber. Mõelge nüüd kui Eurospordi kommentaatorid hakkasid oma lemmikut saiapoodi reklaamima. Ei tundu eriti professionaalne.
Postita kommentaar
<< Esileht