Smutov: Suusaamööbi esimesed pingutused

Olen esmaspäeva õhtust suusaentusiast. Läbitud on esimene ametlik treening ja õppisin imiteerima suusastiile. Või oleks õigem öelda suusasamme? Ega ma täpselt tea, sest tegelikult olen paras suusaamööb.

Bioloogiaga kursis olevad inimesed ehk teavad, et amööb on ainurakne ja ta justkui muudab pidevalt oma keha kuju. Mul on suusatamisega sisuliselt sama lugu – esiteks pole ma isegi veel arenema hakanud ja teiseks on iga minu suusasamm eelmisest erinev.

Kuid võttes arvesse, et ma pole ühtegi liikumist ega sammu enne esmaspäeva eales harjutanud, siis pole hullu ja aaab hakkama küll. Ehk ongi parem õppida, kui varasemad teadmised peas ei trummelda.

Tartu suusaklubi täiskasvanute trenn oli iseenesest päris lõbus, sest ma olin seal nagu võõrkeha - katkistes jalgpallitossudes, 60ndadest pärit suusamütsiga ja suusavarustust pole mul sendi eestki. Õnneks on suusklubi sellistele isenditele mõelnud ja nii saab treeninguteks laenata nt. suusakeppe.

Trenn algas soojendusega, milleks oli 15-minutiline jooks. Minu jooks kestis umbes kuus minutit. Loomulikult olin tunnike enne trenni kõhu täis puginud ja jooksu ajal kepslesid kaks verivorsti kõhus paremalt vasakule ning andsid endast igal sammul märku.

Edasi läks enesetunne aga üha paremaks. Ei hakka praegu erinevatest harjutustest ja uutest teadmistest jahuma, kuid trenni lõpuks higistasin nagu loll Ivan tulikuumaks köetud ahju kohal. Samas lõpetada ka väga ei tahtnud. Mis siis, et suusasammud tundusid endiselt krobelised ja arvatavasti tulnuks mul ahjuga ratsutamine paremini välja.

Üllataval kombel sain treener Jaak Teppanilt aga tihti kiita ja tõele au andes – kui ta kiidusõnad olid lihtsalt ergutamiseks, siis oma ülesande täitsid nad ideaalselt. Ootan kolmapäeva.

Foto: Pildil on Tartu laululava ja selle ümbrus. Just seal toimus Martin Šmutovi esimene suusatreening.
Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix.