Pullerits: Miks mu suusaentusiasm asendus suusakriitikaga?

2005. aasta talve hakul sõitsin koos Eesti suusakoondisega Beitostöleni MK-etapi korraldajate antud bussis võistluskohast Oslosse. Minu taga istus peatreener Mati Alaver. Olime lahkunud võistluste toimumispaigast veidi enne seda, kui Andrus Veerpalu läks teatesõidus viimasele etapile. Viimane hetk, mida enne bussi astumist mäletan, oli see, kuidas Veerpalu tagasihoidliku, sisuliselt paarist soojakust ja ühest heinaküünist koosneva suusastaadioni lähistel kruusasel teel soojendusjooksu tegi. Kuid teistel oli vaja lennuki peale kiirustada, seetõttu enamik enne teatesõidu lõppu Beitostölenist lahkuski.

Alaver oli kindlasti väsinud – kahepäevane võistlus, esimene suurem mõõduvõtt enne paari kuu pärast algavat Torino olümpiat, oli ju selja taha jäänud. Ent kasutasin juhust ja pommitasin teda igasuguste küsimustega. Aga ega ma ka ühtejutti kõike pärida jõudnud. Pidin minagi väikse pausi tegema. Kui siis mõne aja pärast end uuesti ringi keerasin ja järgmise küsimusega lagedale tulin, märkasin seda esitades, et Alaveri silmad olid kinni vajunud. Vabandasin, et tal tukastada ei lasknud, ja valmistusin pead taas sõidu suunas keerama, kui Alaver vastas midagi umbes sellist: peatreener ei pea magama, vaid peab alati olema valmis küsimustele vastama.

Tegelikult olin selleks ajaks jõudnud kirjutada juba mitu kriitilist lugu Eesti suusatamisest. Neist kuulsaim oli Postimehes aasta varem üle kahe külje avaldatud «Kes peab tundma end süüdi, et Eesti naiste suusatamine langes põrmu?», kus ligi pool aastat kestnud reporteritöö (mille käigus ei jäänud usutlemata küll peaaegu mitte kedagi, kes Eesti naiste suusatamisega viimase pooleteise kümnendi jooksul vähegi seotud oli) näitas mullegi üllatuslikult, et peasüüdlaseks osutus Alaver. (Nimetatud kirjutis pälvis Eesti aasta parima olemusloo preemia 10 000 krooni.) Too aeg, eelmise kümnendi keskpaik, oli ühtlasi aeg, kui mu suhtumine Eesti suusatamises toimuvasse asendus esialgsest vaimustusest neutraalsema ja kriitilisema lähenemisega.

Mu lähem kokkupuude Eesti suusatamisega oli saanud alguse neli aastat enne eelkirjeldatud Beitostöleni MK-etappi, kui tollal Postimehe sporditoimetust juhtinud Andrus Nilk, kellega olime koos töötanud juba Spordilehe päevil (tõsi, mina küll peamiselt koolivaheajal praktikandina ja ülikooli õppetöö ajal Tartust vabakutselisena), küsis mult Postimehe toimetuse koosolekute ruumis, kas tahan sõita ajakirjanikuna Salt Lake City olümpiale. Mida siin veel küsida?! Loomulikult tahan. Ja selleks, et end teemaga lähemalt kurssi viia, läkitas Nilk mind mitut puhku Eesti suusavõistlustele, et end ühtlasi suusatajatega tuttavaks teha.

Too oli Eesti suusatamise kuldaja algus. Salt Lake Cityst tuli kolm medalit, küllap oleks tulnud rohkemgi, kui Kristina Šmiguniga ei oleks juhtunud loll dopinguproovieksitus. Ja otse loomulikult oli põnev sellest kõigest osa saada, selle tunnistajaks olla. Liiati, kui kõik läheb hästi, on nii treenerid kui sportlased ajakirjaniku suured sõbrad, sest kes ei tahaks, et nende edust raporteeritaks. Loomulikult olid ka ajakirjanikud sportlaste ja treenerite suured sõbrad, sest kes ei tahaks ilusatest võitudest raporteerida. (Ausõna, palju meeldivam on kirjutada medalivõidust kui dopingukahtlusest, kuigi paljudel inimestel võib ekslikult olla vastupidine mulje.)

Sellisel positiivsel foonil tekib iseenesest tiivustavaid ideid. 2004. aasta juunis käisin koguni neli päeva suusatajatega Otepääl laagris ja tegin kaasa nende hommikused trennid. Väga tore oli! Vahva kogemus ja mälestus kogu eluks.

Ma ei saa siiamaani öelda, et olnuksin sinisilmne. Sest mida oli siis kahtlustada? Mitte midagi. Suusatajad olid rahvuskangelased. Enamgi veel: kui keegi üritas nende kohta midagi halvasti öelda, nagu vihjas Salt Lake City olümpia ajal Veerpalu osas dopinguvõimalusele üks talimängudele akrediteeritud Rootsi ajakirjanik, siis tundus, et hea meelega oleks Eesti ajakirjanikud eesotsas koguka Gunnar Pressiga talle pressikeskuses kere peale andnud.

Aga ühtki endast lugupidavat ajakirjanikku ei saa keegi teha enda õukonnalaulikuks. Ükski endast lugupidav ajakirjanik ei hakka heauskselt kellegi pressiesindajaks. Ajakirjanike ülesanne on kirjutada nii heast kui halvast, nii võitudest kui põrumistest. Igal juhul ja igas olukorras on aga ajakirjanike ülesanne esitada kriitilisi, valusaid küsimusi. Siinkohal eksivad rängalt kõik need, kes on aegade jooksul ette heitnud, et olen kuritarvitanud suusatajate usaldust: et võitsin nende poolehoiu ja siis järsku hakkasin hoopis karmimaid kirjutisi avaldama. Kohe kindlasti ei maksa noil arvata, et Alaver on nii loll, et oleks lootnud, et saab mõne ajakirjaniku oma PR-vankri ette rakendada.

Ükski arukas ajakirjanik pole kodustatav. Targad mehed saavad sellest väga hästi aru. Võtme või peaminister Andrus Ansipi. Mäletate, kuidas ta 2009. aasta Tartu maratonil pärast stardigruppe eraldavate lintide eemaldamist teiste suusatajate vahelt numbri 999 all ettepoole, isegi minust, kes ma startisin 201-300 grupist, mööda trügis. Olin Ansipit varem ka suusavõistlustel kohanud, ikka mõne sõna juttu teinud, sest Ansipile meeldis samuti ajakirjanikega suhelda (veel siis, kui ta oli Tartu linnapea, kutsusin ta ülikooli oma tudengitele Tartu-teemalist pressikonverentsi andma – ja ta tegi seda väga pühendunult, üle pooleteise tunni, nii et kui tudengid juba nihelema hakkasid, siis manitses sõbralikult, et kannatage ära, ise ju kutsusite mind enda ette esinema), aga tolle ettetrügimise panin juba järgmisel päeval ajalehte, nii et Klubist Tartu Maraton saadud info kohaselt oli Ansip hommikul korraldajaile helistanud ja muretsenud, kas ta nüüd diskvalifitseeritakse. Ent sellest hoolimata võttis Ansip mind ülemöödunud suvel lahkelt enda seltsi rattaga Tallinnast Tartusse sõitma ning andis tolle sama aasta lõpus mulle jõulukuul kodus ligi kolmetunnise intervjuu, mis oli oma avameelsuses sedavõrd krestomaatiline, et Eesti poliitikute seas muutus teemaks, kuidas ka nemad saaksid mulle nii hea ja elulise ja vahetu intervjuu anda.

Olukord on muutunud, armastavat Ansip öelda, kui tuleb mõnest esialgsest lubadusest taanduda. Sama kehtib ka minu ja Eesti suusatamise suhete kohta – Eesti suusatamise olukord on võrreldes kuldajaga palju muutunud. Ja ma oleksin üks nirune ajakirjanik, kui ma seda muutust ei näeks ega arvestaks – ja kui ma Eesti suusatamise käekäigu kohta kriitilisi, valusaid, ebamugavaid küsimusi ei esitaks. See on minu ja mu ametivendade esmakohus. Mitte elada sinisilmselt möödaniku kullasäras.
******

Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu 2003. aasta novembris Beitostöleni MK-etapil 15 km vabastiilidistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun oma hiilgeaegadel, 2003. aasta novembris Beitostöleni MK-etapil 10 km vabastiilidistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu kihutamas 2002. aasta Salt lake City olümpial 50 km distantsil hõbemedali poole. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: EOK president Mart Siimann õnnitleb Salt Lake City 50 km sõidu järgsel vastuvõtul medalivõidu puhul Andrus Veerpalu ja Mati Alaveri. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Peaminister Andrus Ansip (vasakul) on lõpetanud Tartus Tammelinnas oma eramu ees kuuetunnise rattasõidu mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse. Paremal heledas särgis Priit Pullerits. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix