Pullerits: Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis küll minu pepust sai?

Mis, te mõtlete nüüd või, et asi keerab päris perversseks? Või et püüan vääääga teistsuguseid ligi tõmmata?

Mööda, hullult mööda.

Möödunud pühapäeval ajasin ratta välja. Et tiivad liiga kiiresti selga ei kasvaks, alustasin Ameerikast toodud Treki maastikurattaga. Sõitsin algatuseks 24 km – ja teate, kui kaua? 1:04! Aga tühja sest ajast! Hullem oli see, et tagumik jäi juba tosina kilomeetri järel valusaks.

Järgmisel päeval sõitsin veel MTBga, ikka tagumikuvalu trotsides, siis istusin teisipäeval Scotti maanteeratta sadulasse. See vähemasti liikus edasi. Tegin 33,6 km pikkuse ringi, aga juba poolel maal hakkas taguots taas kõvasti häda tegema. Viimasel viiel-kuuel kilomeetril pidin juba iga kilomeetri järel end sadulast püsti ajama, et kannikate valu leevendada.

Nüüd olen viis päeva järjest sõitnud, teinud keskeltläbi tunniseid ringe, aga tagumik on endiselt sensitiivne. Ei mäletagi varasemast, et hooaja alguse tüüphäda oleks nii pikalt vaevanud. Ei tea, kas peaks mõneks päevaks puhkust võtma?

Kiirused on olnud väiksed, ülekanded kerged. Jah, eile 28-kilomeetrise ringi lõpus proovisin, kas saan 50 km/h kätte – jah, sain, ja selleks polnud sugugi vaja raskeimat rauda sisse panna. Tõsi, eks tuul ka aitas omajagu kaasa. Aga enamasti olen sõitnud nii, et oleks kerge kerida. Kui siia juhtub mõni rattasõitu jagav tegelane – mõtlen neid, kes tõesti asja jagavad, mitte neid, kes oma arust jagavad –, siis oleksin tänulik, kui ta annaks mõned juhised, kuidas on kevadel õige koormusi seada. (Pulsivöö andmete kasutajail palun mitte tülitada.)

Ühte ütlen aga kohe: ärge lootkegi, et hakkan mingeid kahe- või kolmetunniseid trenne tegema. Et miks siis mitte? Põhjendan.

Esiteks, kahe-, kolme- ja neljatunniseid trenne on mõtet teha ainult neil, kes tahavad Tour de France’ile pääseda või kel ei ole midagi targemat teha. Ma ei usu, et teist keegi isegi mingile Kataloonia velotuurile pääseb, isegi Eesti grupisõidu meistrivõistlustel pjedestaalile mitte (ma ei räägi siin mingist veteranide pseudovanuseklassist), nii et võtke rahulikult – pole mõtet üritadagi ega ennast asjatult koormata (juhul muidugi, kui te ei taha just treenimise Eesti meistriks saada). Igatahes mul on küll palju targemat teha kui tunde maanteel nühkida. Kahju neist, kelle elu on nii hall ja üksluine, et õhtust õhtusse pedaalide pikalt sõtkumine on päevas suurim vaheldus.

Teiseks, ärge tegelge enesepettusega ega arvake, et rattasõidust sünnib suurt kasu. Tuletan meelde: rattasõit on mugavusala. (Kuidas nii, imestate? Väga lihtne: kõik vastupidavusalad, mida saab teha istudes, oma keharaskust kahel jalal mitte kandes, on teataval määral mugavusalad [kuigi neid saab, mõistagi, harrastada nii, et keel ripakil ja silme eest must, nagu näiteks sõudmist]). Ainuüksi rattasõit iseenesest teid palju ei arenda. (Sellest räägib järgmisel nädalal Postimehe vahel ilmuvas minu toimetatud Maratonis pikemalt Grete Treier.) Seega, need, kes loodavad sportlikku arengut, peavad nüüdseks olema ladunud tugeva üldfüüsilise põhja. (Treier lõpetas põhja ladumise märtsi lõpuks ning istus alles siis ratta selga – aga tema sõidab, erinevalt meist kõigist, ka võitude nimel.) Kust te selle põhja talvel saate? Loomulikult suusatamisest! Ehk siis: see, kes tahab, et tema rattatreeninguist ka midagi kasu tõuseks, peab olema talvel suusatanud vähemalt 1715 km. Vastasel korral ehitate oma unelmate lossi lihtsalt sohu.

Kolmandaks, nagu öeldud: rattasõit on mugavusala – ja sellest tuleb mõnu tunda. Mõnu saab tunda just siis, kui teha umbes tunnine ots, kõik edasine muutub suuresti nüristavaks nühkimiseks. No olgu, kaks korda nädalas, kui on hea ja jõukohane seltskond, võib ju ka mõne kahetunnise sõidu teha, aga rohkem küll mitte.

Neljandaks, kas te tõesti arvate, et kui treenite minust kaks või kolm korda rohkem, rääkimata sellest, et teil on kevadel tänaseks läbi sõidetud juba 1000-2000 km minu 135 vastu, siis võidate minusugust pika puuga? Loomulikult, kindlasti leidub neid, kes võidavadki, aga ma räägin siin enamikust. Olgu, olete grupi jagu eespool. Aga tõenäoliselt olete minuga samas grupis. Kuid pole välistatud, et mõni jääb isegi tagumisse gruppi. Nii et kui laias laastus keskmise võtame, siis mingit vahet need suured kilometraažid ei tekita. Või vähemasti ei ole nende vahede saavutamiseks kulutatud aeg ja energia proportsioonis saavutatud vahe suurusega. Mis lihtsat loogikat pidi edasi minnes tähendab, et sel hullumeelsel treenimisel, mis kevaditi maanteel lahti läheb, pole enamiku jaoks sportlikust vaatevinklist mingit mõtet.

Nüüd ilmuvad kindlasti välja need, kes kukuvad suure suuga jutlustama, et ega nad sõidagi tulemuse nimel, et nemad naudivad niisama loodust. No mis jutt see on?! Maanteel sõites tuleb jälgida liiklust, mitte loodust! Kindlasti väidavad mõned, et teevad oma pikki sõite puhtast naudingust. Mina teen oma sõite ka! Aga sellega on nagu hea söögi söömisega: sa pead söömise lõpetama enne, kui süda läikima ja kõht valutama hakkab. Ehk teisisõnu: rattasõidust saab parima naudingu siis, kui mitte vändata tüdimuseni, vaid siis, kui ronida sadulast tundega, et ohh, oleks tahtnud veel sõita. Viimasel juhul säilib rattasõidutahe ka suve teise poolde, esimesel juhul ei või selles nii väga kindel olla.

Niisiis, kui mõni on end juba nii kooma sõitnud ja ikka veel asjast aru ei saa: võtke, mehed, ratta seljas rahulikult, ärge ponnistage üle, sest need lisatunnid ja lisakilomeetrid, mis te muu elu arvelt vaevaga kogute, ei too teile kokkuvõttes pea mingit eelist, või kui toovadki, siis on see eelis tühine, isegi naeruväärne.

Ja kui te mind ei usu – sest paljud peavad uhkuseasjaks kuulutada, et teevad risti vastupidi sellele, mida ma räägin –, siis kuulake korraks, mida rääkis mulle nädala algul Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets, kes käis sõitmas koos tuntud traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsiga, saavutades keskmiseks 24 km/h. Ta imestas, kuidas pühapäeval, kui lumi oli äsja just sulanud, käis maanteedel juba hirmus kihutamine (minu keskmine oli tol päeval mäletatavasti 22 km/h), paljudel silmad poolenisti pahupidi peas. Soonets küsis, mis sellistest küll mõne kuu pärast saab.

Mis saab, mis saab?! Siililegi selge, et midagi ei saa.
******

GMC Terrain on Hurrah Pass Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-7: Jalgrattur aprilli keskel Itaalias Toskaanas. Fotode autor: AFP/Scanpix