Art Soonets Scanpixist helistas tund ja kümme minutit enne Jõgeva esimese rattaralli starti, kui viikisin kodus parajasti pükse. «Pärast Tabiveret pole tilkagi sadanud, asfalt on täiesti kuiv,» teatas ta. Tartus kallas samal ajal nagu oavarrest, lisaks puhus vali tuul, sooja oli vaid tosin kraadi. Kui võiduvõimalusi pole, siis ei ole mõtet nädal enne Tartu rattarallit tervist tapma minna, olin langetanud otsuse. Olen külmas ja märjas sõitnud küll, aga teha seda ligi kolm tundi jutti olnuks mõttetu tervise ohtu seadmine.
Pidasin minuti enesega aru. Siis pakkisin asjad, mille olin pool tundi tagasi lahti pakkinud, kibekähku uuesti kokku, viskasin ratta Chrysler Pacifica salongi – vaat milleks on vaja suurt autot – ning jõudsin veerand tundi enne starti Jõgevale. Soonets ja Olavi Mõts Haanja Rattaklubist sõitsid ratastega vastu, et juhatada mind seejärel parkimiskohta. Mõts kleepis mu numbri, mille Soonets oli aegsasti välja võtnud, sadula alla, jõudsin isegi 3 km veidi vändata, siis starti – ja viimasest reast minek. Nii kiiresti polnud ma veel ühelegi võistlusele tormanud.
Tasapisi püüdsin massis ettepoole liikuda, aga pärast parempööret venis grupp küljetuules kohe pikaks soolikaks. Kogu aeg käis maantee servas positsiooniheitlus, et pisutki tuulevarju leida. Aga kui keegi eespool vahe sisse lasi, tuli tuule kätte minna ning vahe kinni tõmmata. Algus oli seega päris raske.
Metsavahelisel lõigul pärast lauget laskumist nägin üle eessõitjate, et umbes 150 meetrit eespool läheb viie-kuuemeheline grupp. Võtsin kiiruse 38 km/h kanti, sõitsin oma grupist mööda kõige ette ning hakkasin eesmisi püüdma. Minu initsiatiiv innustas ilmselt ka teisi, kes peagi mulle järele jõudsid ning nõnda saimegi kolme-nelja minutiga eessõitjad kätte. Nonde hulgas oli ka Soonets. Sõitsin talle kõrvale ja ütlesin: «Sorry, Art, aga mina algatasin selle tagaajamise.»
Kuremaale jõudes oli me grupp paisunud umbes 20-pealiseks. Järgnenud lagedal küljetuulelõigul käisin kaks korda ees tuult murdmas ja tempot tegemas. Olin alguse rabelemisest ilusasti ära taastunud ja tundsin end üksjagu suures seltskonnas päris kindlalt. Aja jooksul olen nii palju õppinud, et päris taha ei maksa kunagi hoida, sest sealt on kerge ära pudeneda.
Pärast Palamuselt läbi sõitmist ning Luua-lähedase sügava oru läbimist sööstsin järgnenud väiksematel tõusudel-laskumistel taas grupi ette ning võtsin hoo üles. Huvitav ju, kui sõidus on aktiivsust, ootamatuid kiirendusi, mitte ei ole üks ühtlane ja lõputu loksumine või tiksumine. Ja mis seal salata: eks ole ju vahva võistlust dikteerida, kas või omas grupis. Teised taga mõtlevad, et hmm, mida see mees nüüd plaanib ja korraldab; mõned küllap vannuvad, et pagana hull, mis ta tõmbleb; mõned ilmselt peavad peenikest naeru, et tõmble-tõmble pealegi, enamik distantsi on veel ees. Aga tegelikult on põnev segadust külvata (palun mitte ajada segamini grupis irratsionaalsete manöövritega ohtliku segaduse tekitamisega), panna teisi proovile. Igal juhul etem, kui reageerida teiste diktaadile.
Avaringil Kaarepere poolt taas Palamusele lähenedes hoidsin end jälle aktiivsele positsioonile. Teada ju oli, et peagi ootab ees raja raskeim tõus, ning ei võinud ju ette teada, kui jõuliselt teised seda grupis võtavad. Aga keegi ei vajutanud gaasi põhja. Jõudsin üles kolmanda-neljandana, taastusin pisut eesmiste taga, ning järgnenud pikal vastutuulega laskumisel tõmbasin taas kõige ette tempot tegema.
Palamusel küsisin Soonetsi käest seltskondliku vestluse edendamise eesmärgil, et kas panen liiga hullu. «Nii ja naa,» vastas ta. Lisasin, et nüüd vast võtan edaspidi veidi rahulikumalt, sest olen end piisavalt ees näitamas käinud, nii et kellelgi ei peaks pärast olema ütlemist, et istusin vaikselt ja nähtamatult pundi sabas ning ees tööd ei teinud.
Ometi sattusin esimese ringi lõpus küljetuule käes taas ette tempot tegema. Hoidsin kiirust 38 km/h kandis. Aga teise ringi algul Kuremaale lähenedes oli selgelt tunda, kuidas grupp rahunes. Tempo lasti väga alla, 32-33 km/h kanti. «Mis nüüd?» küsisin Soonetsilt. Ta seletas, et võitluse keskel toimubki väike rahunemine, aga olgu ma mureta, küll kolmandal ringil taas tempo üles kruvitakse. Nii otsustasin ka ise, et olgu pealegi, ei hakka ma ka enam initsiatiivi üles näitama, sest ega mul adekvaatset ülevaadet oma võimetest ja suutlikkusest siiski polnud. Esimene võistlus ju sel hooajal. Ja 60 km oli veel ees.
Pärast Kuremaad jäin aga kergelt jänni. Küljetuult murdes võeti üle tee diagonaali, kuid jäin diagonaali kaugemas servas nii õnnetusse olukorda, et ei mahtunud tee äärde ära. Pidin sõitma üksinda diagonaali taga, mis tähendas, et jäin üksjagu valju tuule kätte. Mul pole aimugi, mis minu taga toimus; ilmselt tekkis seal kett, kus samuti pidi igaüks enda eest võitlema.
Teisel ringil esimest korda Palamusele lähenedes sain grupi paremas ääres tuulevarjus aga hea positsiooni, ning hoolimata sellest, et alles minut varem olin end tundnud vahepealsest pikast pingutusest küljetuule käes üksjagu väsinuna, otsustasin korralda väikse ärritusrünnaku. Et lihtsalt olukorda elavdada. Nalja pärast. Kummardusin leistangi kohale, kogusin paremalt tuulevarjus kiiruse üles, sain 55 km/h kätte ning kihutasin sellega kõige ees Palamusele.
Loomulikult ei olnud see mingi katse grupil eest ära sõita. Selleks polnuks mul mingit šanssi. Ega vähimatki kavatsust. Aga just see rattasõidus huvitav ongi, et vahepeal saad kiirendada ja siis vaadata, mis teised teevad. Arusaadav, et grupp ei teinud mu kiirenduse peale teist nägugi. Kuigi mõned mehed, kui ette sööstsin, grupi peas väikse imestusega hüüdsid: «Ohhoo!» Vaatasin Palamusel üle õla, vahe oli ehk 30-40 meetrit. Ainult üks mees söandas pikapeale järele tulla – Kristjan Savisikk (nr 75). Pärast Palamuset ootasin grupi ilusasti järele.
Mõneti hämmastas see, et tõusudel ei näidanudki keegi eriliselt teravat jalga. Oletasin, et enamik on ikka erinevalt minust, kes ma pärast põlveoperatsiooni ei saa jõusaalis käia, kangiga jalalihased nii tugevaks pumbanud, et lausa lendavad mägedest üles, aga püsisin täiesti probleemitult grupi esimeses pooles. Veel pelgasin, et tõusu otsa jõudes teevad mõned rünnaku, aga ka seda ei juhtunud.
Pärast teisel ringil teist korda Palamuse läbimist sattusin kõige kriitilisemasse olukorda. Seal puhus küljetuul paremalt ning seetõttu otsisin aegsasti kohta vasakul tee servas, kuid jäin nii äärde, et polnud mingitki lootust tuulevarju saada. Seal pidin ikka üksvahe, liiati kergelt tõusval profiilil, kurja vaeva nägema, et eesmise diagonaalrivi kannul püsida. Soonets hoidis minu taha ja tõdes hiljem, et too oli tõesti raske lõik. Küsisin pärast, mida oleks pidanud seal tegema, ja ta ütles, et oleks pidanud esimese diagonaalrivi taha teise moodustama.
Kolmanda ringi algul pärast Kuremaad oli kohe elavnemist tunda. Olin eelmistest ringidest õppust võtnud ning peilisin nüüd grupis hoolsamalt välja parimad kohad, kuhu hoida. Esimesel küljetuulelõigul tekkis korraks küll oht, et jään taas diagonaali taha rippu, aga eespool lasi üks mees diagonaalis oma koha peal väikse augu sisse ning jalamaid ründasin toda kohta tuulepoolselt küljelt, vasakult. Sain ilusasti ühe Tartu Velo Klubi sõitja paremale käele ning kulgesin kogu ülejäänud küljetuulelõigu nagu vanajumala selja taga.
Soonets oli loendanud teisel ringil meie grupi suuruseks rohkem kui 35 ratturit. Meil oli Jõgeva rattaralli suurim grupp. Palamusele jõudsin pikas rivis neljandana. Ühtäkki kaotasid eesmised mehed innukuse. Inertsist liuglesin kõige ette. Vaatasin Savisiku otsa, et mis nüüd, kas keegi tööd ei tahagi teha. Paistis, et ei tahtnud. «Mis, mina kui kõige nõrgem pean siis rabama või?» esitasin ümberkaudseile retoorilise küsimuse. Ei mingit vastust. Otsustamatud pilgud. Olgu pealegi, otsustasin endamisi, eks siis katsun ise gruppi motiveerida. Ajasin tagumiku sadulast püsti ja tegin vastutuules väikse spurdi. Vaatasin taha – olin saanud koheselt umbes 20 meetrit edu. Võtsin eest ära vasakule, lasin jala sirgu ja hüüdsin üle õla: «Nali!» Lõbus peab ju olema, ei maksa seda võistlust surmtõsiselt võtta.
Lõpuks mehed reageerisid. Arusaadav, järgnes ju Luua-lähedane sügav org ja sinna tahtsid kõik hea hooga kihutada. Haakisin end mööduvasse ahelikku umbes kaheksandale positsioonile, hoidsin ilusasti tuulevarju, et tõusu alguses laskumisel kogutud hooga kõrgemale üles saada, kuid sattusin eessõitjaist paremalt möödudes kruusasele teepervele ning sinna mu kiirus kadus ja tõusul ründamise plaan kustus.
Kaareperele lähenedes pärisin Soonetsilt kui kogenud sõitjalt, et mis nüüd saama hakkab. Ta ütles, et grupis on paar meest, kes võiksid eest ära sõita ja võib-olla üritavad seda, aga ülejäänud teevad grupifiniši. Seega, kuna ma end äraminejate hulka ei arvanud, oli oluline ülejäänud ajal end õigel positsioonil hoida, et kusagile rumalasti tuule kätte ei jääks. Sain aru, et oluline on jõudu säästa, sest lõpus võib tulla veel kiirendusi ning siis peab olema valmis neile vastama.
Kaareperelt Palamusele lähenedes juhtus kõige järsema tõusu lõpu eel aga midagi ootamatut. Esimese hooga ei saanud arugi, mis lahti. Olin tõusust ilusasti üles saanud, grupis heal positsioonil, kui äkki hakkas kett imekiiresti ringi käima. Mis nüüd?
Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Ma ei kasuta seda kunagi. Seetõttu ei saanud esimese jahmatusega kohe arugi, kumba vasakut käigukangi ma vajutama pean, suurt või väikest. Proovisin nii- ja naapidi, tulemust ei mingit. Kas nüüd on kõik ja grupp läheb?
Aga igal võistlusel on oma ootamatud kangelased. Tartu suusamaratonil oli see Mathias Juust, kes mind poolel maal pärast kukkumist väiksele grupile järele vedas. Seekord, nagu pärast teada sain, märkas mu häda Hawaii Expressi kollases-mustas vormis sõitnud Priit Vare (nr 125), kes pani käe mu seljale ja ütles: «Proovi veel.» Proovisin ja sain keti suure hammasratta peale. Ütlesin Varele südamest tuhat tänu ja seejärel spurtisin grupis ettepoole. Veel kord, suur tänu, Priit Vare! (Muide, kui esimesel ringil eessõitjailt vahetust üle võtsin, siis ütlesin noile mitut puhku, et «tubli töö» ja muud tunnustavat; üleüldse võiks üksteist heade sõnadega turgutada.)
Viimasel küljetuulelõigul peale Palamuset sain varasematest ringidest õppust võttes tuulevarjus ideaalse positsiooni. Aga ühtlasi tähendas see, et kui eest vahetati, nihkusin üha rohkem tuulepoolsele küljele. Kaks kohta enne mind vedas Soonets ning ta tõmbas kiiruse 41 km/h peale. Järgmine mees tema taga tegi põhimõtteliselt vaid sümboolse vahetuse ja siis oli minu kord kiirust hoida. Kui oma vahetust üle hakkasin andma, jõudsime just metsa vahele, kus tuul vaibus, mis tähendas, et kui tagumistele tee vabaks andsin, siis oli enamik gruppi spurdiasendi sisse võtnud ja läks paugutamiseks. Aga midagi polnud teha: vahetuse lõpetanuna ning üksjagu väsinuna pidin end samuti uuesti kokku võtma ja üleüldise kiirendusega kaasa minema.
Uus kiirendus tehti kohe siis, kui grupp keeras ringilt ära Jõgeva poole. Seal sai tosinkond meest 15-20-meetrise edu. Kuid teadsin, et nüüd ei tohi alla anda, vaid tuleb viimast mängu pannes järele minna. Sest tavaliselt pärast neid kiirendusi rahunetakse – mis tähendab, et tuleb veidi rohkem vastu pidada, kui grupp seda teeb.
Varsti olidki kõik taas suures pundis koos ning edasi läks mõõdukas tempos sõit Jõgeva poole. Üks mees küll spurtis eest ära, sai umbes 40-50-meetrise edumaa, aga keegi teda püüdma ei asunud. Umbes 4 km enne lõppu ründas vasakult Maario Orgla (nr 100), kuid ka temaga ei läinud keegi kaasa. Targemad mehed ründasid enne teravat vasakpööret Jõgevale, et mitte takerduda, kui grupp hoo maha võtab. Toda manöövrit ei osanud ette näha, nii palju mul kogemusi ei ole, mistõttu tuli hakata kohe pärast sirgele jõudmist pööraselt kiirendama.
Hoidsin ilusasti rivis tuulevarju. Kõik näis minevat sujuvalt, nagu peab. Silma nurgast nägin, kuidas grupp möödub suurel kiirusel veidi varem ette spurtinud Orglast. Aga ühtäkki kaldus võistlejate rivi teel hästi paremale, ja just ajal, kui olin alustanud paremalt möödumismanöövrit, mis tõi paratamatult kaasa selle, et sattusin liiva ja kruusaga teepervele – ja sinna mu hoog raugeski. Positsioon oli kaotatud.
Edasi ei hakanud rohkem kaklema. Tulin lõpuni sel kohal, nagu tulin, ja õigesti tegin. Soonets helistas pühapäeval, et Filtri sõidul Elvas oli mehi ja naisi langenud nagu loogu, üks oli murdnud isegi käeluu, keegi oli saanud kõva matsu lõuale. Finišisirgel võitlemine jäägu rohkem noortele uljaspeadele, kel meri põlvini. Olnuks ju nöök: jõuda viimasel hetkel võistlusele ja siis viimasel sirgel end hunnikusse sõita.
Sain 107 km pikkusel võistlusel ajaga 2:57.22 (keskmine kiirus 36,2 km/h) 69. koha. Soonets lõpetas kaks sekundit eespool, 56ndana. (Pildid võistlusest on siin.)
Finišialas nägin mitmeid morne mehi, kes ei olnud enda ega sõiduga rahul. Mehed, ärge stressake! Jäite ju terveks, lõpuni jõudsite, vihma kaela ei saanud, ära ei külmunud – siis on ju kõik peamine kombes. Ja minu nõuanne: kui teile sõidu kulg ei meeldi, siis tehke see ise huvitavaks, nagu mina seda endale tegin – vedage, mängige tempoga, kiirendage, passige ja siis rünnake, õrritage oma spurtidega teisi. Rattasõidus on ju kümneid võimalusi, kuidas võistlus värvikamaks teha – kasutage neid võimalusi. Tehke kino!
******
Amasa Back Trail and Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012.
Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Priit Pullerits Tartus Vabadussillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Mullune Mulgi rattaralli. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
õige Priit! Hästi pandud!
VastaKustutaMiks sa Jõgeva rattaralli pilte ei pannud?
VastaKustutakarm, väga karm võistlus. Alfaisaste mänguplats
VastaKustuta19:48, kahjuks ei ole neid kusagilt saada. Sportfotos on küll pildigalerii, aga mul puudub nonde piltide avaldamise õigus. Lisasin sissekane lõpuossa galerii lingi.
VastaKustutaLahe lugemine, jõudu ja jaksu.
VastaKustutaP.
Lahe lugemine jah. Priidus on potentsiaali ratta treeneriks. Vaderi Rein vajab hetkel hädasti suunavat kätt. Priit oleks moraalseks toeks igal juhul. Rein ei peaks üksi külmetama seal edela prantsusmaal
VastaKustutaSõitsin grupis ja lasin teistel tööd teha. Priit tegi paar päris teravat atrõõvi, kohe nagu noor Taaramäe Cofiidise parematel päevadel. Korraldajatele tänu. Tore võistlus oli.
VastaKustutaPange tähele, kuidas Pullerits oma staatust grupis igati püüab tõsta - tulemusteta. Sõelub ühe juurest teise juurde, pakub end lahtivedajaks jne. Lõpus kui andmiseks läheb, on leiab end ikka teeveerel kruusalt..
VastaKustutaVot see on küll nüüd päris asjalik lugemine, lugesin päris kaks korda...krt oleks ise ka pidanud minema, hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et milleks, pehmo krt, keegi oleks võinud tõrjet teha.
VastaKustutaNäete, juba norija 21:26, kes ise kohal polnud, platsis targutamas. Ärme teeme sellistest välja rohkem! Las ta ninatark jutt jääda talle siia häbiposti.
VastaKustutaPriit, olin sinuga ühes grupis 70 kilomeetrit. Kas läbi prillide paistab asi tõesti nii teistmoodi? Oleme ausad, sa ei osalenud eriti aktiivselt grupi vedamises. See et sa korra-kaks kiirendasj, jala paksuks ajasid ei erutanud selles grupis kedagi. Oleme ausad, see ei teinud seda sõitu ei põnevamaks ega igavamaks. Enamik, kes seda märkasid muigasid vaid pisut. Selles grupis oli kaks-kolm meest kes tõesti tööd tegid (erikson, pukk) ja üks mees kellel oli jõhkralt kiirust ja jõudu, aga kes rakendas seda omal kummalisel moel ja kulutas liigset energiat grupi ees sõitmiseks ja kiirendas sealt vähemalt 20 korda välja (savisikk). Minu arvates püüad sa oma looga näidata ennast märksa aktiivsemana, kui tegelikult olid. Jääb mulje, et need velo klubi trennid kus sa pidevalt oma võimast kiirust kirjeldad on samasugused suurustamised? Või tõesti jookseb sinu silme ees hoopis põnevam film kui ülejäänutel.
VastaKustutaVäikse paranduse soovitan ka sisse viia- see kes ca 7-8 km enne lõppu ründas oli savisikk, orgla ründas talle järgi. Kõigepealt saime kätte orgla ja vahetult enne joont saime kätte ka savisiku. Seega ei sõitnud keegi grupil eest ära.
Väga õige! Minu meelest on ka täiesti mõttetu käia seal maanteesõitudel harrastajatel, kes iial võidu nimel kaasa ei räägi ja niisama pundis loksuvad. Ei ole ju vahet, kas sa oled lõpus 50. või 80., olenevalt siis pundi suurusest. See on ka loll jutt, et pole vaja energiat raisata. Ega te mingit tuuri ei sõida, et järgmiseks päevaks hoiate. Muidugi tuleb pulli teha ja proovida tõmmata, niisama 100km vahtida ja takkajärgi parastada neid tõmblejaid, kes samas pundis lõpetavad, on ka mõttetu. Ja siis veel Mark Cavendishi kombel kohtadele 50-100 finishit panna nii, et sitt, veri ja lilled
VastaKustutaAndestust, kas Savisikk on reaalne isik?
VastaKustutaTäpsustuseks veel -
VastaKustutaPriit, sa ei startinud mitte tagant, vaid pea keskelt (ilmselt ei vaadanud üle õla). Olin ise esimesed ~200 m viimane mees ja siis otsustasin ettepoole liikuma hakata.
Ja mäed polnud sugugi nii hirmsad kui sa üritad kirjeldada, Pühajärve Tristari 100km on sama tasemega või isegi tsipa raskem.
Aga tuule osas on sul õigus.
08:19, no kindlasti ei startinud ma kuskilt keskelt. Kaks minutit enne starti tulime Soonetsiga omale kohale ja siis olid meist tagapool vaid üksikud mehed, kelle näost võis välja lugeda, et nemad võidu ja kiiresti sõitma ei lähe. Stardisirgel sain kahe esimese kilomeetriga tõesti oluliselt ettepoole, sest hoidsin Soonetsi ligi ja jälgisin, kust tema läks.
VastaKustuta23:30 - kõik, mis kirjeldan, on tõsi. Ütlen ju sissekandes selgelt, et vedasin esimesel ringil neli korda, ja seejärel otsustasin, et enam ette ei lähe, v.a kiirendused. Ma ei saa aru, mis teile teistmoodi paistab. Ja teate, mul ükskõik, kas minu manöövrid tegid teistel sõitu põnevamaks või mitte - mulle tegid ja sellest mulle piisab. Igaüks hoolitsegu ise selle eest, et neil oleks huvitav.
Olen igati nõus 23:41ga, et on üpris mõttetu tulla 100 km grupis loksuma seal midagi korraldamata ja oma tegevusega oma sõitu vürtsitamata. Seepärast ma oma kiirendusi tegingi, et oleks vaheldust. Ma ei saa ka aru neist, nagu 23:41ki, kes lihtsalt kaasa kulgevad ja mitte midagi ei üritagi. Näete, mul on emotsioone, mis selle sõidu mulle meeldejäävaks tegid ja mida teistele ka jagada. Kui teised endale positiivseid emotsioone ei saanud, nagu mina, siis küsigu iseendalt, miks.
--Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Ma ei kasuta seda kunagi--
VastaKustutaPriit, kas seda lauset tuleb mõista nii, et sa ka trennis ei kasuta eest väikest vaid vajutad ainult "raske rauaga".
Kui nii, siis on ainult aja küsimus kui sinu põlved on ka rattasõidu jaoks kõlbmatud.
Järgmine kord kui ühistrenni lähed küsi targemate käest nõu, kuna on mõtet "rauad paremale" lükata.
See raske kogu aeg raske rauaga raiumine ilmselt kõige parem idee ei ole jah, vaevalt liigesed ja põlved sellega tulevikus rahul on.
VastaKustutaTaavi
Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Ma ei kasuta seda kunagi. Seetõttu ei saanud esimese jahmatusega kohe arugi, kumba vasakut käigukangi ma vajutama pean, suurt või väikest. Proovisin nii- ja naapidi, tulemust ei mingit.
VastaKustutaRattasport on tehnikasport. Ei saa olla nii ignorantne ja ainult sõita. Sõiduvahend tuleks omale tuttavaks ja selgeks teha. Alustama peaks käiguvahetusest, edasi peaks liikuma kummivahetuse harjutamisele.
Alfaisastel ei ole aega käiku väikese hammasratta peale vahetada. Selle asemel peab tegema suuri tegusid ja mõtlema suuri mõtteid.
VastaKustuta10:56 ütleb välja kuldsed sõnad.
VastaKustutaSelle valguses, blogikande pealkirjaks oleks paremini passinud: Kuidas ma Jõgeva rattarallil käiku vahetasin [koperdasin] vms.
Need tänapäeva alfaisased on nii alfad, et neile polegi vaja ratta käiguvahetust selgeks teha.
VastaKustuta...väga "sisukad" kommentaarid. Kui teil midagi mõistlikku öelda ei ole, siis ärge tehke seda siin.
VastaKustutaPriit-
VastaKustutaära pahanda, kuid 10:56 kirjutas õigesti.
Ära võta solvanguna, vaid õpetliku märkusena.
PS. Blogi on küll sinu oma, kuid reegleid peaks jälgima KÕIK - kui nimetad teisi pehmodeks ja mõttetuteks, siis tuleb seda lubada ka teisele osapoolele. Kui sellega ei nõustu, siis leiad peeglist alati kaasakiitva partneri ...
KÄIGUVAHETUS
VastaKustutaEsimese hooga ei saanud arugi, mis lahti. Priit oli tõusust ilusasti üles saanud, grupis heal positsioonil, kui äkki hakkas kett imekiiresti ringi käima. Mis nüüd?
Priit suunas pilgu allapoole. Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Priit ei olnud seda kunagi kasutanud. Ausalt öeldes ei olnud Priit käikude vahetamist veel täiesti selgeks saanud. Veloklubi treeningutel oli sõitnud alati ühe käiguga. See oli väga raske, kohati tõi lausa vere maitse suhu. Seetõttu ei saanud Priit esimese jahmatusega kohe arugi, kumba vasakut käigukangi ta vajutama pidi, suurt või väikest. Proovis nii- ja naapidi, tulemust ei mingit.
Külm higi tõusis Priidu laubale. Kadents oli juba kõrgeks läinud. Väga kõrgeks. Grupp aga oli hakanud aegalselt eest libisema. Kas nüüd on kõik ja grupp läheb? Mis saab? Üksinda maanteel, tuule vallas ja autode keskel! Paaniliselt käisid Priidu peast kõige hirmutavamad mõtted läbi.
Äkki sõitis Priidu kõrvale üks rattamees. Rattamehe soonilised säärelihased ja Hawaii Expressi kollases-mustas rattakombe alt pinguvad võimsad reie esikülje lihased andsid aimu, et tegu on tõeliselt tugeva tegijaga. Oh, oleks minul sellised reielihased, mõtles Priit kadedalt! Hawaii Expressi mees muigas. Siis pani käe Priidu seljale ja ütles: «Proovi veel.» Priit proovis ja - juhuu! - saigi keti suure hammasratta peale. Ta oli päästetud. Rattaralli lõpuni jäi 50 kilomeetrit.
Võib-olla muutuks blogi kommentaarium taas asisemaks, kui see oleks avatud üksnes isikustatud kasutajatele... tasahilju on kommenteerimise kvaliteet asendunud kvantiteediga.
VastaKustuta10:56 paneb kümnesse. Ühel alfal on praegu väga piinlik.
VastaKustutaNojah. Priit ühesõnaga pressib järsematest mägedest kett risti üles. See lõhub ketti ja ka eest suurt hammakat.
VastaKustutaMuide, mis jooksud (rattad) sul rattal all on Priit? Sa siin kirjeldad minu jaoks kättesaamatuid kiiruseid. Mina oma rattaga (Trek) väntan nagu segane, aga üle 50 km/h ei lähe.
Teet
...jesver, kust mina tean, mis jooksud? Mis tähtsus sel on? Asjad on, nagu on. Mingid karbonjooksud need küll ei ole, nii nagu selle ratta vist kolm aastat tagasi ühelt korralikult omaaegselt sõidumehelt ostsin, nii olen sellega sõitnud. Ei mina uuri neid silte ega kirjeid, mis kusagile peale on pandud. Ega nood ei sõida, mees sõidab.
VastaKustutaPanin rauad paremale, hüppasin sadulas püsti ja hakkasin kiirendama. Algus oli vaevaline, kuid varsti aitasid kaasa gravitatsioonireeglid ja pea märkamatult läks kadents 60 siis 70 peale uh. 76 pingutasin välja siis hakkasid jalad minema pakuks. püüdsin hoida kuid pea märkamatult langes kadents 70 peale väheke veel pingutamist ja siis sain jälle tuurid üles 75 -80 tulid mängeldes 85 jäi maksimaalseks. Kiirus jäi siiski ca 70km/h peale. Ja nüüd pidurid. Oi pagan kus on pidurid. Neid pole. AA. Ees on ristumine Randvere teega (Harjumaal), mingi mees vehib lipuga paremale. Nii leidsin, kõmm vajutan kangi. Tagumine ratas blokkis. Pagan, kas siin riistapuul pidurdabki ainult üks jooks. Dämn. Oot siin teise käe all on veel üks kang. Vajutan, mõjub :) Kiirus väheneb :) 66 km/h -49 km/h nii nüüd on pöördeni 6 meetrit. Ups tagajooks ikka blokis ja nüüd viskas külje ette nigu söerajal. Dämn. Autod liiguvad. Otse kurss on hukatus. Kui hästi rihtida siis saaks lipuga mehe maha ja võib-olla pääseks kokkupõrkest autoga kui jala pedaalilt ainult selleks kätte saaks. Ei saa. Viimases hädas lükkan keha raskuskeskme esirattale ja kallutan paremale. Jess õnnestus! Läbisin 90 kraadise kurvi nii, et isegi punaseid koonuseid ei riivanud ja jäin oma rajale. Uhh oli see vast alles äkcion. Aga selle eest milline spurt, milline kiirus ja seda kõike 1 km lõigul. Fantastiline. Mmm!
VastaKustutaÜlalkirjeldatud PP sõidustiili paroodia elemendid on elust enesest. Jutt tuli huvitav, kuid tegelikult oli see kõik sellises kontekstis jama, sest jama on huvitavam kui elu ise.
This is funny, 15.57. Thanks!
VastaKustutaKui siin nii palju loomeinimesi koos, siis olgu välja kuulutatud võistlus, kes suudab kirjutada kõige naljakama rattasõiduloo. Pikkus jäägu selliseks nagu 15:57-l ja 14.37-l. Noist kahest juhib praegu 15:57. Loodetavasti ei jää see siin lõppsõnaks. Andke hagu!
Nime all on link 15.57 teekonnale.
VastaKustutaRattal on rattad ja ratastel on kummid. Või ma saan millestki valesti aru?
VastaKustutaHästi kirjutatud, 15:57. Huvitav teada, et rattamehed ütlevad: jalg läks pakuks. Märt Israelil läks kangeks, kui võidu peale mõtles (ERR Sport).
VastaKustuta14:37
Mul läheb kangeks kui Postimehes on jalgpallurite naiste pildid. Aga peagi vajub ära jälle
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaÄrge oodake H-lt sellist produktiivsust nagu Pulleritsul (3 lugu nädalas). Samas pole välistatud, et Holden saab Contralt nõuandeid, kuidas rohkem ja kiiremini kirjutada. Kui ta muidugi küsida taipab. Contral on see asi käpas. (Mahu ja kvaliteedi probleem on muide meie kirjanduses nagu harrastajate spordiski teravalt üleval.) Contra on 2012. a ajakirjas Looming avaldanud tsükli jooksuteemalisi luuletusi. "Jooksuaig om käes" v umbes nii (võru keeles). Minu maitsele üpris naiivsed ja primitiivsed, 1860-ndate tärkavate eesti külakirjameeste katsetuste laadis. Aga kui juba "Loomingus" avaldatud, eks nad siis mingitele miinimumnõuetele ikkagi vastavad. "Maratonis" võiks vast ka kirjanduslik veerg kusagil vihiku lõpus leiduda. Kui ainult tasemega kirjutajaid leiduks. Mina tahaks kirjutada pikema jutustuse "Atrõõv" - jalgratturite elust. Bildungsroman noorest mehest, n-ö "pehmost", kes satub harrastusratturite rühmaga liituma, kus ilmnevad tema imelised võimed. Keeleinspektsioon ei laseks sellist pealkirja läbi. Aga võib-olla saab ära põhjendada, et võrokeelne sõna, Eesti-Vene piirialalt.
VastaKustutaHmm, kolm viimast... vales kohas arutate vale asja. Ei teagi, kas kustutada ära? Kui tahate siin mõnele teisele niiviisi lauspromo teha, siis see läheb ikka tasuliste kuulutuste alla. Mina ju ei käi endale võõrastes blogides promo korraldamas, seetõttu olen veendunud, et mul on täielik õigus eeldada, et teised ei tee seda siin. Siin ei ole teemaks see, mis teie, kolm viimast, olete teemaks tõstnud. Siin on teemaks Jõgeva rattaralli.
VastaKustutaNiisiis, annan teile tund aega oma kommentaaride mujale transportimiseks, vastasel juhul kustutan need siit ära.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta08:39 - ma ei luba teil siin avaldada valeinfot!
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta08:39 ja 09:04 - jälle vale väide! Ma ei käinud seal promomas oma blogi, vaid kui anonüümikud (nagu teie siin) korraldasid minu vastu rünnaku, siis pidin ju end argumentidega kaitsma.
VastaKustutaTeate, mul on elus targemat ka teha, kui teie vildakate ja valede väidete kummutamisele siin oma väärtuslikku aega ja tähelepanu kulutada.
Aga Priit, pane kommentaarium kinni või muuda nimeliseks. Vaat kui palju "väärtuslikku aega" sulle siis juurde tekib.
VastaKustutaÄrge pange kinni. Mida me muidu lugeme?
VastaKustutaÜleskutse: Kirjuta meile oma kogemustest blogi administraatoriga! Parimatele auhinnad!
VastaKustutaKip Litton, Jayson Blair, Priit Pullerits...
VastaKustutaJayson Blair kirjutas kokaiiniuimas, Kip "Doc" Littonil on anesteesikud oma arstikabinetis. Mille peal kirjutab Pullerits. Tal on vist looduslikult veres mingi eriaine? Muud seletust ei leia.
on täiesti haige halada aastast aastasse, et anonüümikud risustavad blogi. no võta ometi ükskord kätte ja keera anonüümsed kommid kinni. mis sul seda takistab??????
VastaKustutaEi oska vist. Peab alfaisase kombel IT-spetsialisti juurde minema :D
VastaKustutaMis te kisate, 14:32? Ma olen heas usus lähtunud sellest, et inimesed on täiskasvanud, täie mõistusega, saavad aru ja oskavad ise vahet teha, mida neil sobib siia minu blogisse kirjutada ja mida mitte; olen lootnud, et inimesed suudavad enda jaoks ise välja sõeluda, milline käitumine siin minu blogis on neile mõistlik ja arukas ja viisakas.
VastaKustutaAga jah, pean tunnistama, et olen olnud inimestest põhjendamatult liiga heal arvamusel ja neist liiga palju lootnud.
Jah, siit arutelust puudub veel küsimus sellest, et millist VÄRVI rallile ikkagi lisati
VastaKustutaPriit, hästi paned! Sinust paremat Eestis ei ole, nii spordis kui ajakirjanduses.
VastaKustuta"Ma olen heas usus lähtunud sellest, et inimesed on täiskasvanud, täie mõistusega, saavad aru ja oskavad ise vahet teha, mida neil sobib siia minu blogisse kirjutada ja mida mitte; olen lootnud, et inimesed suudavad enda jaoks ise välja sõeluda, milline käitumine siin minu blogis on neile mõistlik ja arukas ja viisakas.
VastaKustutaAga jah, pean tunnistama, et olen olnud inimestest põhjendamatult liiga heal arvamusel ja neist liiga palju lootnud." aga see on ju pooltõde. sa oled vähemalt korra siin anonüümsed kinni keeranud. samal põhjusel üldjoontes. ja varsti uuesti avanud. miks?
Kommentaarium on ajaloo jooksul korduvalt kinni olnud, ehk ainult nimeline, tulemus on peaaegu null kommentaari. Tehke ise järeldused.
VastaKustutaVabandust, kas blogi on avatud?
VastaKustutaKallis rahvas!
VastaKustutaKui siin kommijatest suurele osale ei meeldi see blogi, blogiomanik ega osadele ka sporditegemine kui niisugune, siis miks pagan võtaks te siin oma ja teiste aega raiskamas käite? Enese väljaelamiseks sobib ju suurepäraselt näiteks Delfi või Õhtulehe kommentaarium. Või loodate, et siin on teie õelaid komme lugemas veidi intelligentsem publik? Arumaisaa ...
to arumaeisaa -
VastaKustutaantud juhul lahmid nagu siinse blogi omanik. Tuleb vahet teha lihtsalt sõimajate ja kriitikute vahel.
Et kuidas lahmid Priidu moodi?
Priit süüdistab kõiki, kes ei arva nii nagu tema, pehmosuses - ei jookse Baeri tõusu (kuigi Tartus on ka teisi kohti), ei rabele veri ninast võistlustel (mõnu pärast sõitmine olevat ajaraisk), lastest ei tee tugevaid inimesi (küsimusele oma lapse kohta lubas lõuga anda) jne.jne.
Selle tõenduseks on paljud EBAMUGAVAD kommentaarid, mida ta on kustutanud ILMA JÄLGE JÄTMATA (ilma märkuseta, et eemaldatud administraatori poolt).
Huvitav, kaua see püsib?
"Priit süüdistab kõiki, kes ei arva nii nagu tema, pehmosuses ..."
VastaKustutaKaugel sellest, et ma kõigi Priidu seisukohtadega nõus oleksin, lausa vastupidi. Aga selle blogi teebki näiteks minu jaoks huvitavaks see, et ma näen, kuivõrd erinevaid inimesi on olemas, kes huvitavalt oma seisukohti põhjendavad. Kuidas saab enesekindlat inimest ärritada mingi arvamus, mis tema omaga kokku ei lähe - mina arvan ja teen ju ikka omamoodi?
Väitlus on iseasi - sina esitad oma arvamuse ja põhjendad selle ära, mina omakorda enda oma, ilma seejuures vastast isiklikult ründamata.
Arumaisaa
to arumaeisaa -
VastaKustutaTore, me saame üksteisest aru. Loodan, et Priit jätab ka edaspidi üldistamata.
arusaav 08:42
tiffany and co, christian louboutin outlet, longchamp, oakley sunglasses, michael kors outlet, michael kors outlet, replica watches, nike air max, michael kors outlet, louis vuitton, michael kors outlet, prada outlet, cheap oakley sunglasses, oakley sunglasses, gucci outlet, prada handbags, michael kors, polo ralph lauren outlet, kate spade outlet, ugg boots, ray ban sunglasses, ugg boots, jordan shoes, ugg boots, nike outlet, burberry outlet online, longchamp outlet, ray ban sunglasses, oakley sunglasses, louis vuitton outlet, michael kors outlet, louis vuitton, tory burch outlet, ugg boots, louis vuitton, louboutin, nike air max, louboutin outlet, chanel handbags, longchamp outlet, louboutin shoes, burberry, tiffany jewelry, nike free, uggs on sale, oakley sunglasses, replica watches
VastaKustutabottega veneta, giuseppe zanotti, mac cosmetics, nike air max, north face outlet, longchamp, lululemon, soccer jerseys, mont blanc, new balance, celine handbags, baseball bats, oakley, ralph lauren, babyliss, louboutin, valentino shoes, insanity workout, vans shoes, nike trainers, iphone 6 cases, asics running shoes, reebok shoes, mcm handbags, beats by dre, ferragamo shoes, chi flat iron, hollister, jimmy choo shoes, nike huarache, wedding dresses, nfl jerseys, instyler, p90x workout, ghd, north face outlet, herve leger, abercrombie and fitch, iphone 6s cases, iphone 6s plus cases, iphone cases, hollister, soccer shoes, ipad cases, birkin bag, nike roshe, s5 cases, iphone 6 plus cases, timberland boots, iphone 5s cases
VastaKustutalouis vuitton, converse, canada goose outlet, michael kors outlet, michael kors handbags, pandora jewelry, moncler, hollister, ray ban, sac louis vuitton pas cher, moncler, lancel, ugg boots uk, bottes ugg, doke gabbana outlet, moncler, coach outlet, montre pas cher, louis vuitton, moncler outlet, canada goose, louis vuitton, moncler, michael kors outlet online, doudoune canada goose, thomas sabo, moncler, karen millen, juicy couture outlet, toms shoes, wedding dresses, converse outlet, canada goose, moncler, vans, marc jacobs, links of london, hollister, pandora jewelry, moncler, canada goose uk, ugg,uggs,uggs canada, nike air max, swarovski, canada goose, pandora charms, ugg,ugg australia,ugg italia, swarovski crystal, supra shoes, canada goose, pandora charms, barbour jackets
VastaKustuta