Pullerits: Mis toimub jooksumaratonil kõige lõpus?

Kas te arvate, et on kerge startida eliitgrupist, kui pärast stardipauku tuleb kohe kõndima hakata? Hoiatasin aegsasti tagumisi, et nad mulle selga ei jookseks. Väliskurvis jagus õnneks ruumi rohkelt.

Ütleks nii, et hinnanguliselt juba 300.-400. kohast alates alustati minu arvates võrdlemisi rahulikult. Ja veelgi tagapool tekkis tunne, et kui kiirkäija sammu sisse võtaks, võiks massi sabaga vaat et kaasa minna. Mis siis toimub suurtel rahvaspordiüritustel päris taga otsas?

Art Soonets Scanpixist, samasugune põlvest vigastatu nagu minagi, sai mind sörkides umbes kahe-kolme minutiga kätte ning sealtmaalt jätkasime kõndides koos. Kui jõudsime Otepää suurristmikule, oli enamik jooksjaist meist mööda saanud. Tagant tulid klõkkadi-klõkkadi esimesed kepikõndijad. Neist kolm olid väidetavasti lätlased. Panid hirmsa hooga mööda. Kui keegi ütles, et kepid annavad kiirusele 2 km/h juurde, ja ma ei tahtnud seda esimese raksuga uskuda, siis rajal nägin, et tol ütlejal oli ilmselt õigus.

Suure jooksjate massi tagumine ots eemaldus meist siiski aeglaselt, kuid see-eest vääramatult. Soonetsil oli mingi GPSi abil kiirust mõõtev seadeldis taskus, see näitas, et liigume pisut rohkem kui 8 km/h. Niisugune plaan saigi võetud, et ikka alla kolme tunni Elvasse jõuaks.

Aga juba asfaldil vajusid mõned üksikud jooksjad minu ja Soonetsi kõnnitemposse. Need ei olnud sugugi kõik naised, vaid nende seas oli ka mehi. On ikka inimestel julget pealehakkamist, et niisuguse ilmselgelt kesise ettevalmistusega nii pikale jooksule tulla.

Pärast esimest toitlustuspunkti moodustus umbes kaheksaliikmeline grupp, kuhu kuulus peale meie, kahe käija, neli-viis kepikõndijat ja üks-kaks jooksjat. Elva jõe paisu silla ületamise järel sai Soonetsi ja ühe kepikõndijaga veidi kiirust lisatud ning ülejäänud jäid tasapisi maha.

Olin arvanud, et mis see kõndimine ära ei ole, et mis see treenitud inimesele ikka teeb. Aga võta näpust! Umbes 10 km enne lõppu hakkasin tundma, kuidas reielihased hakkavad tasapisi valusaks ja kangeks jääma. Ega ilmaaegu käimine spordiala ole – selle harrastamiseks on ka ikkagi vaja teatud lihaseid treenida. Soonets söandas kõrval kerget sörki lasta, ise jäin vankumatult truuks kõnnile.

Eks ma muidugi püüdsin leiutada mooduseid, kuidas kiiremini ja valutumalt käia. Eriti hästi tuli see välja tõusudel, kus lasin end puusadest ja põlvedest alla ning võtsin neid pika sammuga. Tekkis kohe hoopis teine minek. Eks see stiil kõrvalt üksjagu kentsakas võis paista, aga peaasi, et edasi viis. Kuid lausikul ei saanud seesuguses kummalises stiilis jätkata, sest kuigi tempot sai hoida, mõjus see tasasel maal reielihastele veelgi koormavamalt.

Tasapisi hakkas üha rohkem selg ees vastu tulema neid, kellel jooksusamm oli kustunud. Aga mis seal salata, pisut enne seda, kui ühinesid lühike ja pikk rada, kus 10 km jooksu nobedaimad just me nina eest mööda kihutasid, otsustasin veidi rahulikumalt võtta. Lõppeks ei olnud ma siia ju võistlema tulnud, vaid lihtsalt rada läbima. Liiati hakkas opereeritud põlv ühel laskumisel veidi ragisema, nii et võtsin hoiatust tõsiselt.

Viimased neli kilomeetrit pärast viimast toitlustuspunkti läbisime Soonetsiga rahulikus tempos. Ergutasime mõnesid meist mööda tuiskavaid lühikese raja jooksjaid. Ja loomulikult jälgisime kella, et ikka kolme tunni sisse mahuksime.

Mahtusime. Sain 2:58.51ga esialgses protokollis 1976. koha (see kindlasti muutub, sest selle teksti kirjutamise ajal on kaks meest isegi võitjast Roman Fostist eespool), veteranide M45 klassis sain igati tubli 146. koha. Soonets kaotas mulle ühe koha ja ühe sekundi, kuigi minu arvates võiks ta protesti sisse anda, sest viskusime lõpujoonele kõrvuti ning teadustaja Riho Järveläinen ütles, et see oli päeva kõige tasavägisem finiš. Legendaarne Contra ehk Margus Konnula jäi meist maha ligi minuti.

Uskuge, läbida Tartu nn jooksumaratoni rada kõndides (ilma keppideta!) alla kolme tunni polegi nii kerge. Näiteks kunagine Eesti tippsuusataja Jaanus Pulles avaldas külaliste telgis kõhtu kinnitades imestust, et sellise aja saavutasime, ja palus võistluse peakorraldajal Indrek Kelgul, kes mu vastu sööma istus (ei ole küll ilus teise suutäisi lugeda, aga see kanakintsude hunnik, mis ta oma taldrikule tõstis, oli muljetavaldav), ikka kontrollida, kas tegemist oli kõndimisega. Kinnitan ausalt, et oli küll.

Ah et mida külaliste telgis pakuti? Pastat, kanakintse, saksa kartulisalatit, värsket salatit, suppi, pannkooke vaniljekastmega, morssi, pirnisiidrit. Võta, kui palju tahad, v.a praad, mille saamiseks tuli siiski esitada koos käepaelaga saadud talong. Küllap oli üht-teist veel, aga mul oli niigi tegu, et oma portsjonid lõpuni süüa.

Kui protokolli vaadata, siis ilmselt, nii ootamatu, kui see ka ei tundu, tegin ühe Tartu nn jooksumaratonide rekordi. Vist mitte kunagi ei ole nii väikse stardinumbriga osalenu nii kaugele lõpp-protokolli kukkunud. Alustasin numbriga 61, lõpetasin kohal 1976.

Vähemasti olin mingiski arvestuses esimene.
******

Kane Creek Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu nn jooksumaratoni eliitgrupi võistlejad stardi ootel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu nn jooksumaratoni eliitgrupi võistlejad läbimas esimesi kilomeetreid asfaldil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 3: Priit Pullerits lähenemas kõndides Tartu nn jooksumaratoni asfaldiosa lõpule. Paremal paistab Art Soonets. Foto autor: Tiia Teppan
Foto 4: Tartu nn jooksumaratoni võistlejad lähenemas esimesele toitlustus- ja vaheajapunktile. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 4: Tartu nn jooksumaratoni võistlejad lähenemas toitlustuspunktile. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Fotod 5 ja 6: Tartu nn jooksumaratoni võistlejad lähenemas finišile. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix