Pullerits: Halb uudis: saja seest jälle väljas!

Käisin kuu aega tagasi kümmekond päeva puhkusel. Tulin puhkuselt tagasi. Läksin rattaga maastikule sõitma, umbes 43 km Kaiu rattarada Jõgevamaal. See oli maastikku kaardistav/pildistav sõit, puhast sõiduaega 2:32. Nii et ei midagi kiiret. Paar päeva hiljem tundsin, et põlv on valus. Helistasin dr Leho Ripsile, kes möödunud talve hakul mu põlve opereeris ja sealt kümmekond sentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki eemaldas.

Dr Rips kutsus, et tulgu ma põlve näitama. Läksin. Palus mul jalga põlvest sirutada. Ei saanud päris sirgeks. Dr Rips ütles, et see tõsiasi talle ei meeldi, vaid teeb teda murelikuks. Näitas harjutusi, mida tuleb teha.

Siis katsus põlve. Paari sekundiga oli talle selge see, mida olin isegi kahtlustanud: vesi on sees.

Aga doktor, mis nüüd saab?!

Dr Rips kirjutas põletikuvastased tabletid: kaks nädalat neelata Arcoxiat. Aga rattasõitu ei keelanud. Vastupidi, ütles, et seda ei tohi katki jätta, kuid lisas, et pean sõitma kergelt. Katki ei tohi jätta seepärast, seletas ta, et siis «surevad» lihased hoopis ära ja see on tulevikku (mitte isegi sportlikku, vaid argielulist) silmas pidades ekstrahalb. Ta märkis, et mul on nagunii opereeritud põlve kohal reielihas nõrgem ja kiduram kui vasakul, opereerimata jalal. Ja et ma seda usuks, otsis välja sentimeetri ja näitas: tervel jalal ümbermõõt 43 cm, opereeritul 41,5 cm. Ehk teisisõnu: opereeritud jalale tuleb ikkagi koormust anda.

Aga ma ei käinud dr Ripsi vastuvõtul tema tavapärastes kohtades. Käisin Puusepa 1a 2. korrusel, kus tal on koos dr Madis Rahuga rajatud sporditraumatoloogia keskuse ajutised ruumid. Kuni keskuse enda ruumid valmis saavad. (Uuest keskusest lugege siit!)

Niisiis, jätke meelde: kui teil ka tekib seoses sportimisega hädasid, siis nüüd on olemas ravikeskus just teiesugustele – eelnimetatud sporditraumatoloogia keskus. Just spordimehed (ja –naised) on sinna oma muredega oodatud. Nii et enam ei saa keegi öelda, et kasutan konkurentsieelist, sest mul on dr Ripsi juurde privilegeeritum juurdepääs. Ei, kõik on võrdses seisus.

Küsisin dr Ripsilt visiidi lõpetuseks, kas olen tema uues keskuses üks esimesi patsiente. Ei ole, vastas ta. Ja mis eriti jahmatav: ta lisas, et ma ei mahu isegi esimese saja sekka. (Nii suur tung juba sinna...)

Niisiis olen esisajast väljas. Aga nähkem selles ka midagi positiivset: põhimõtteliselt olen siis Rein Taaramäega samasuguses paadis. Ka tema jäi Tour de France’il oma hädadega esisajast välja.
**
Üks asi veel: olen saanud meeldivalt palju tagasisidet oma kirjutisele Detroidist, mis on üllataval kombel paljusid kõnetanud. Kas te mõistate, mille tõttu on kõnetanud?
******

Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaiu rattarajalt hargnev Tammeluha matkarada kulgeb pool kilomeetrit piki Siberis kasvanud lehise puidust rajatud laudteed üle luha Pedassaarele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sporditraumatoloogia keskuse rajajad dr Leho Rips (vasakul) ja dr Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix