Pullerits: Kuidas kiiver minu elu päästis?

Kaks nädalat tagasi ajas Tartus paljudel inimestel harja punaseks politsei, kes karistas Tamme gümnaasiumi läheduses kuut jalgrattal kooli saabunud õpilast kiivri mittekandmise eest. Politsei on kiuslik ja lolliks läinud, võis kokku võtta paljude suhtumise. Ehk jätkuvalt leidub inimesi, kes arvavad, et kiivri kandmine on ebavajalik.

Kui teate niimoodi arvajaid, kupatage nad lugema järgnevat lugu, mis tõestab, et kiiver võib ka kõige süütumana näivas olukorras osutuda elupäästjaks.

Pühapäeva varasel pärastlõunal lõpetasin Steve Astokiga 40 km pikkust Tallinna mnt-Kärevere-Kärkna-Jõgeva mnt ringi (keskmine kiirus 38 km/h; vt eelmine sissekanne). Võtsime Jakobi mäe tõusu, Astok ees ja mina järel. Kasutasin kerget ülekannet, et mitte kangutada. Kui jõudsin Jakobi mäe tippu, otsustasin Astoki sabast välja tulla ning algaval laugel lõigul kiiruse üles võtta. Ent niipea, kui hakkasin vasakult tõmbama Astoki kõrvale, kiilus vasaku jala vändaga alla surumise ajal kett järsku tagumise hammasratta ja kodarate vahele kinni.

Kiirus ei saanud olla suur, vaevalt rohkem kui 20 km/h. Muidugi oli see minu viga, et olin keti sättinud liiga risti, eest suurele ja ka tagant ilmselt suurimale hammasrattale (täpselt ei tea, ma ei vaata hammasrattaid, sätin ketti taga tunde järgi). Olen oma Scotti võidusõidurattaga aastaid nii toiminud ja mitte kunagi varem polnud kett seepärast veel maha tulnud ega kinni kiilunud. Aga seekord läks teisiti.

Pedaalid jäid järsku justkui lukku. Kuna see toimus vasaku jalaga allasurumise ajal, viskas jalgratta minu all kohe vasakule, aga kuna edasiliikumise suund oli otse, siis saate isegi aru, et rullusin parema küljega mürtsti maha, keset sõiduteed.

Kukkusin paremalt küljelt seljale ja mis edasi toimus, seda oskavad paljukogenud mehed tõenäoliselt juba aimata. Mis on sellise liikumise ajal kõige nõrgem koht? Muidugi kael. Mida kael hoiab? Pead. Kas ta jõuab seda hoida? Ega hästi mitte.

Järgmiseks sain aru ja jõudsin isegi mõelda, et nii, nüüd lendab pea kuklapool vastu asfalti. Jõudsin isegi mõelda, et nüüd käib hirmus kolks ja arvatavasti viskab silme eest mustaks. Hirmu sel hetkel tunda ei jõua, sest kõik käib liiga kiiresti – aga huvitav, et aju jõuab ikkagi kiiremini raalida, kiiremini mõelda, kui kõik toimub.

Niisiis, sel hetkel, kui olin valmis, et nüüd lendan peaga valusalt vastu asfalti ja olin psühholoogiliselt selleks mõnel määral koguni valmis, tundsin, kuidas kiivri tagaots löögi vapralt vastu võtab. Pehmalt, valutult. Vist pigem psühholoogilisest «ettevalmistusest» tulenevalt tundsin, et õrnalt, murdosasekundiks, üritas silme eest visata pisut-pisut hallimaks, aga koheselt oli kõik jälle korras, värviline.

Ajasin end istuli. Selleks ajaks oli Astok jõudnud ringi pöörata ja valmis minu ratast kähku tee pealt eest koristama. Ütlesin, et ärgu tormaku, võtku rahulikult. Sest paremalt silmanurgast nägin, et minu taga sõitnud auto oli peatunud ja ootas kannatlikult.

Istusin paar sekundit maas. Miski ütles, et ei maksa end koheselt püsti ajada, esmalt tuleb paugust toibuda, endasse tulla, ennast korralikult tunnetama hakata. Sest kes teab, mis tegelikult võis juhtuda. Esimese šokiga ei pruugi ju kõigest arugi saada.

Enda arvates umbes viie sekundi pärast ajasin end püsti, astusin kõnniteele, kuhu Astok oli mu ratta plangu najale tõstnud, ja vajutasin esimese asjana Suunto käekellal jooksva aja kinni. Siis vaatasin, mis on juhtunud.

Parem, opereeritud põlv oli marraskil. Painutasin seda. Liikus, valu ei olnud. Vähemalt jäi põlv terveks, nentisin. Küünarnukk oli samuti kergelt marraskil ja läks paiste. Seejärel juhtis Astok mu tähelepanu pükstele, et need on puusa juurest verised. Tõmbasin püksisääre üles – oligi suur marrastus. Kuid peamine oli, et pea oli selge, ei valutanud.

Kiiver oli mu päästnud. Ilma kiivrita, ma ei tea... ei taha kohe mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda. Kolju mõra? ... Igatahes oleks olnud vaja kiirabi, fakt.

Ja näete, millisest süütust olukorrast see kõik juhtus: kiirus väike, keegi teine ei olnud süüdi – ehk kriitiline, kiivrit vajav situatsioon tekkis sama hästi kui mitte millestki.

Kas kellelegi on vaja veel rõhutada, et kandke igas olukorras alati kiivrit, kui rattaga sõitma lähete?

Kodus avastasin, et rattakindad olid päästnud parema käe sõrmenukid. Need olid vaid õrnalt marraskil. Aga kui kindaid poleks olnud, oleks raspeldus väga valusaks kujunenud.

Tõsi, õnnetusejärgsel kolmel ööl olen külje keeramiseks pidanud kätega pead toetama. Ei, pea ei valuta, aga valulikud ja tundlikud – mitte argiolukorras, vaid just lamades puhkeasendis – on kaela külgedel eespool ülalt alla ilmselt mingid kõõlused. Tõenäoliselt said need venitada või põrutada. Usun, et see häda läheb ajapikku mööda.

Olen sel hooajal kukkunud rattaga neli korda. Üks kord MTBga Suure-Jaani lähedal metsas Sakala teel libedal palksillal külili. Sain korraks ai-ai, muud ei midagi. Teine kord Hiiumaal MTBga Tahkuna poolsaare kruusateel, kui hakkasin eessõitjast mööduma, sattusin pehmele teepervele, kus esiratas sattus vastu kändu ja lendasin üle pea sadulast. Reis sai marrastuse ja püksid väikse augu. Kolmas kord kukkusin hiljuti Ilmatalu-Tartu teel kurvis, kui otse vastusõitva veoauto eest pidin kraavi suunduma ning seal libisesin ja küljega asfaldile prantsatasin. Taas mõned marrastused. Ja nüüd neljas kord siis Jakobi mäel.

Neli kukkumist suve jooksul – ei teagi, mis sellest järeldada. On seda palju? On see paratamatu? Kas neid on olnud võimalik vältida?

Jah, on küll. Kindlasti siis, kui üldse rattaga ei sõida.
******

GMC Terrain descending Spring Canyon road, Moab, Utah. Leia pildilt lennuk! 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Christopher Froome'i kiiver ootab kandjat. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootslane Fredrik Kessiakoff on kukkunud mulluse Tour de France'i 13. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Andrew Talansky (vasakul) ja Svein Tuft toibuvad tänavusel Tour de France'il kukkumisest. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Prantslane Anthony Geslin ootab 2010. aasta Tour de France'i 2. etapil pärast kukkumist uut ratast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe (keskel punases nr 81) vaatab mulluse Tour de France'i 4. etapil üle õla, mis on kukkujatest saanud. Foto autor: AP/Scanpix