Pullerits: Kuidas ma võitsin täiskomplekti medaleid?

Eile saabus aeg tibusid lugeda. Et kes mida eelmisel aastal tegi ja kui hästi. Ehk kes kirjutasid või rääkisid mullu Eestis spordist kõige paremini.

Kommentaari kategooria. Kolmas koht: Priit Pullerits kirjutisega «Võõrad suled» Tartu Postimehes.

Publitsistika kategooria. Teine koht: Priit Pullerits kirjutisega «Sitke spordihundi äkksurm» Arteris.

Võistlusülevaate kategooria. Esimene koht: Priit Pullerits kirjutisega «Me kõik armastame Džoeli!» Arteris.

Niisiis õnnestus võita täiskomplekt medaleid, ehkki faktipuritaanidele tuleb tunnistada, et medaleid siiski ei antud. Kuid auhindu küll. Noist pean kõige hinnalisemaks esikoha eest saadud valget termost (fotol paremal), millele on punaste tähtedega kirjutatud: «Siit joob Eesti Parim Spordiajakirjanik».

Mitte kellelgi teisel ei õnnestunud tulla esikolmikusse kolmes kategoorias. Samas tuleb tunnistada, et Andres Vaher Õhtulehest võitis esikoha kahes kategoorias. Kõik esikolmikud leiate, kui klõpsite siia.

Irooniline on see, et esikoha tõi mulle kirjutis... jalgpallist. Kusjuures võit tuli veenva ülekaaluga: minu kirjutis kogus 42 punkti, teiseks tulnud Ott Järvela lugu Levadia tiitlivõidust sai 30 punkti. (Publitsistika kategoorias kaotasin Vaherile vaid kahe punktiga, 32:34.)

Spordiajakirjanduse konkursi tulemused on edaspidi ka avalikus ruumis nähtaval. Kristiine Keskuse spordibaaris leiate letist kümmekond meetrit vasakul seina peal suure tahvli, kuhu on kantud kõigi võitjate nimed. 

Et sündmusel kaalu oleks, oli auhindu üle andmas kahekordne maadluse maailmameister ja Londoni olümpia hõbemedalimees Heiki Nabi. Loomulikult ei kaotanud ma pärast tseremooniat aega, et küsida otseallikast, miks maadlejatel on kõrvad ebaloomuliku kujuga, paistes ja pundunud.

Nabi seletas seda lahkesti. (See on ühtlasi õppetund, et, nagu öeldakse, ei ole lolle küsimusi, on ainult lollid vastused – mis ei tähenda, et Nabi vastus oleks seda olnud; ei, hoopis vastupidi. Sain selguse.)

Enne autasustamistseremooniat Kristiine Keskuse spordibaaris olid Eesti olümpia- ja spordijuhid aru andmas, kuidas on läinud ettevalmistus Sotši taliolümpiaks. See oli huvitav üritus. Kui osalejad said teada, et uisuliidu peasekretär Gunnar Kuura ei saanud tulla ning tema asemel on kohal sekretär Jana Kuura, siis, kujutage nüüd ette Peep Pahvi hästi karust ja madalat häält, küsis ta sekretär Kuuralt tseremoonitsemata ja otse: «Mis, ei ole EMi järel veel kaineks saanud või?»

Murdmaasuusatajate seisust andis ülevaate olümpiapronksimees Jaak Mae. Ajakirjanikud küsisid temalt mõningaid organisatsioonilis-tehnilisi üksikasju, mis mind suurt ei huvitanud, sest mina ju Sotši ei sõida, kuni otsustasin asjale veidi vürtsi ja teravust lisada. Kui sobiv hetk tekkis, alustasin nii:

«Miks Eesti sprinterid ikka sõita ei jõua? Mu salaallikad on rääkinud mulle...»

Mae nägu, mis seni oli tõsine, tabas kergelt märgatav muutus. Ei, mitte pahameel. Pigem väljendas see mõnusalt pingestatud ootevalmidust, et nüüd tuleb oluliselt käiku muuta.

«No nii, nüüd hakkab pihta,» lausus ta.

«...et šveitsi treeneri trennid on olnud liiga intensiivsed ning Eesti mehed pole neid lihtsalt ära seedinud. Samuti on nad rääkinud, et šveitslane tegi neist sügiseks head 800 meetri jooksjad, aga kui suusatama oli vaja hakata, siis oli jaks otsas.» Pärisin, mil määral on Mae kui asjatundja hinnangul neis arvamustes iva sees.

Mae vastas, et uus treener on viinud internsiivsed ja taastavad trennid teineteisest selgemalt lahku ning segarežiimis treenimist on vähemaks jäänud. (Ehk teisisõnu: see, mida siin blogis on ka paljud propageerinud, vastukaaluks minu üpriski segarežiimstele sõitudele, et taastavate ja arendavate trennide vahel peavad olema suured «käärid», pole ka Eesti koondise tasemel tulemusi andnud.) Ja teiseks, lisas Mae, on sportlased kindlasti nii targad ja kogenud, et peavad ise ära tundma, kui koormused lähevad liiale ning sellest ka treenerile teada andma.

Kes aga konkreetsemalt teada tahab, kuidas treenima peab, sellele soovitan Kaarel Zilmeri vaba veebi
http://suusatades.weebly.com/
******

Negro Bill Canyon Trailhead, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Osad Priit Pulleritsu auhindadest Eesti spordiajakirjanduse konkursilt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu võidetud termosel kuulutab tekst, et «Siit joob Eesti Parim Spordiajakirjanik». Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Heiki Nabile on pärast naasmist MM-võistlustelt Tallinna lennujaama vastu tulnud abikaasa Egle ja tütar Renate. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae mullu oktoobris Eesti suusahüppajate ja kahevõistlejate hooaja-eelsel pressiüritusel. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Peeter Kümmel kuulutab oma auto küljeaknal, et tema treener on Christoph Schmid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix