Pullerits: Nüüd on aeg intensiivsust tõsta!

Laupäeval võtsin helesinisest Madshusi suusakotist, mille olin saanud kunagi preemiaks Estoloppeti maratonidel, oma Atomicu vabatehnikasuusad, Salomon 100 kepid ning panin punased-mustad Madshusi saapad seljakotti, mille olin saanud aastaid tagasi auhinnaks Eesti spordiajakirjanduse konkursil, ning seadsin sammud Suusavendade punastest tellistest hooldemajja Tartu lauluväljaku taga. Parklad olid autosid täis – loodetavasti isiklikke, mitte firmamasinaid – ning silmaga hinnates võis Tähtvere spordipargi 850-meetrisel minunimelisel ovaalil liuelda umbes sada suusatajat.

Selleks ajaks olin eelmise kaheksa päeva jooksul käinud kuus korda rullsuusatamas ning kogunud nendel 116 km.

Hooldetiimi liige Jaanus Kunts lükkas punavalgete Atomice tumedalt põhjalt suveparafiini maha ning pani alla talvise parafiini (või mille iganes, ega see teadmine mul kiiremini sõita aita). Taas tõmbasin teibi ümber vasaku randme, mis sügisesel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul kõvasti põrutada oli saanud ning siiamaani tunda andnud. Samuti tõmbasin kere keskkohas ümber nimmepiirkonna musta värvi krõpsudega kinnitatava korseti, et toestada poolteist kuud tagasi traumeeritud selga.

Esimesed viis ringi sõitsin igaühe keskmiselt kiirusega mõned sekundid kiiremini kui kolme minutiga. Päike paistis, oli peaaegu tuuletu, see tekitas paratamatult tunde nagu vasikal kevadises koplis. Kuigi tajusin selgelt, et tasakaaluga on probleeme. Aga tasapisi hakkasin end tundma stabiilsemalt. Peamine oligi taastada uisutehnika tunnetus, jälgida, kas oskan ikka veel mogreni ja wassbergi varianti sõita. Esimese lume treeningult ei saa ju kuigi palju rohkem nõuda. Ja loomulikult katsetada, kuidas parem, veidi rohkem kui aasta tagasi opereeritud põlv vastu peab.

Rahvast oli tõesti murdu. Aga see oli isegi hea. Esiteks ei lasknud massid tekkida tuimal rutiinil, vaid panid manööverdama, mis tähendas esiteks vajalikke tempomuutusi ning teiseks lihvis suuskade valitsemist. Nii mõnelgi teisel mehel oli veelgi kindlam plaan. Näiteks Ergo Rästas, kes sai kaks talve tagasi Gatineau Loppetil Kanadas parima eestlasena 18. koha, sõitis klassikat, kord ühe kepiga, siis sootuks keppideta. (Ei näinud, et ta oleks kepid ka pühapäevaks kätte saanud.) Mõni mees haakis end mulle sappa ja kasutas mind vedurina.

Kokku sõitsin laupäeval ühegi puhkepeatuseta ja lonksugi joomata 34 ringi ehk 28,9 km. Aega kulus 1:46.15. Kuid ma ei olnud kaugeltki kõige kiirem sõitja. Näiteks Alo Raudik, mulluse Tartu maratoni 329., kihutas minust pöörase hooga mööda. Veel üks pikem noormees, keda ma ei tundnud, näitas lõtvade liigutustega head minekut.

Tegelikult, arvestades, et väljas oli ligi tosin külmakraadi, ei olnud mu Atomicud, millele on lisatud märge Soft, ilmaolusid arvestades just parim valik. Aga ma ei tahtnud mitte oma kuulsaid auguga Fischereid, Eesti küllap ühte parimat uisutehnikapaari, alla panna. Sest nagu oma silmaga veendusin, vedeles kunstlumerajal palju väikseid kivikesi. Atomice libisemine muutus aga teisest tunnist alates üha viletsamaks, kinnisemaks.

Vabatehnikas kulus 30 ringi ehk 25,5 km läbimiseks 1:33.30, mis olgu siinkohal kuulutatud Tähtvere spordipargi 30 ringi sõidu maailmarekordiks. Kuid tali on alles noor ning kõigil on võimalik seda mu avasõidul saadud tulemust lüüa. Andke minna!

Eile, pühapäeval, kui hooldemees Kunts oli mu Atomicud harjaga puhtaks ja läikima löönud, tegin pärastlõunal samas 30 ringi ehk 25,5 km 1:35.12-ga. Taas, ei mingit pausi ega mingit joomist. Kui on suusatamine, siis olgu suusatamine. Alustasin umbes sama kiirusega nagu päev varem, 10 ringi 31.07-ga ja 20 ringi 1:02.26-ga, aga siis lasin kiirust veidi alla – esmaspäev ju tööpäev, selleks peab taastuma.

Need, kes arvavad, et alustavad nüüd rahulikult põhja ladumist jms, on lootusetult hiljaks jäänud. Põhi on tulnud ammu ära laduda, olgu rattaga või rullidel või sõude- või suusaergomeetril. Nüüd on aeg nii kaugel, et viimane aeg on hakata tegema erialast spetsiifilist treeningut ja end vormi viia. Aeglaste rahulike sõitudega ei jõua kusagile – või jõuab märtsi lõpuks, kui kevad on juba koitmas. Nüüd tuleb minna – muidugi mitte veel maksimumkiirusega – ja ei ole enam mingit tagasivaatamist. Intensiivsust tuleb tõsta! Vaadake Eesti sprintereid, nagu viitas mulle Kunts, kui mu suuski sõiduvalmis sättis: uus treener Šveitsist pani peale ilmselt liiga intensiivse treeningurežiimi ning Eesti mehed ei seedinud seda ära. Nad ei ole harjunud maailmatasemel, intensiivselt harjutama. Peeter Kümmeli Poolas veerandfinaalis saadud kolmas koht on enesepettus – rootslasi, soomlasi ja norrakaid ju stardis polnud. Nonde osaledes, pakkus Kunts – ja raske on talle vastu vaielda –, oleks Kümmel jäänud ajasõidus kuskil 40. kohale.

Eelmisel nädalal tegin kolm rullisõitu ja kaks suusasõitu. Kokku veetsin neil liikudes 8:10. Rullidel läbisin 56 km ja suuskadel 54,4 km. Kokku 110,4 km. See teeb keskmiseks kiiruseks 13,5 km/h. Kahe suusasõidu keskmine kiirus oli 16,2 km/h. Selles tempos läbiksin 40 km pikkuse maratoni veidi alla 2:30.
***

Ärge magage maha! Täna õhtul näitab TV 3 kell 22.30 filmi «127 tundi», mis peaks olema tõeline emotsionaalne laeng ja adrenaliinipauk ja maiuspala igale pisutki seiklushimulisele tõelisele mehele. Kui te kogu filmi vaadata ei jaksa – andkem endale aru, et kui vaadata see lõpuni, 00:25-ni, siis läheb režiim sassi ning enne Viru maratoni võib puhkusest puudu tulla –, siis vaadake vähemalt esimesed 15-20 minutit, kus saate aimu, milline kohutavalt ahvatlev paik on Utah’ lõunaosa.

Neile, kes asjast midagi ei tea: film räägib Aron Ralstonist, (kes on kõvem ja uljam seikleja kui ükskõik kes meist), kelle parema käe kiilus mitmesajakilone langev rahn sooloretkel Blue Johni pilukanjonisse kinni. Ta veetis kanjonis, parem käsi rahnu ja seina vahel lõksus, viis ööpäeva, kuni lõpuks turgatas, kuidas end vabastada: ta murdis mõlemad luud katki ning lõikas siis taskunoa ja näpitsatega lihased ja kõõlused ja sooned läbi.

Eile õhtul lõpetasin Ralstoni kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud raamatu «127 tundi vangis kaljulõhes» lugemise. Kinnitan, et raamat on palju põnevam, detailsem, kaasahaaravam kui film. Filmis on mitmed kohad vahele jäetud, näiteks see, kuidas ta sattus kahel viimasel ööl transsi, kuidas ta vaim oli kehast peaaegu eemaldumas. Samuti on filmis mitmed kohad lihtsalt välja mõeldud, nagu hüppamine kanjoni põhjas asuvasse sinisesse veekokku. Pole seal mingit sellist veekogu!

Lühidalt, kui tahate saada elamust, siis lugege Ralstoni raamatut. Ühtlasi saate aru, et need meie heitlused üksteisega Eesti maratonidel on üks lapsemäng, tühine meelelahutus, mida ei saa ega tohi liiga tõsiselt võtta.
******

A view from Hidden Valley Trail on Moab Rim onto the southern part of Moab and La Sal Mountains in the background, Utah. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusatajad eelmise nädala teisipäeval Rakvere tammikus. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Suusatajad kaks nädalat tagasi Pärnu lähedal Jõulumäel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Suusataja nädal tagasi Tallinnas Nõmmel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Rooden suusatamas eelmise nädala kolmapäeval Tartus Supilinna tiigi jääl. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jätke see kaader meelde! Mööda seda teed taamal laiuva kõrgendiku taustal sõidab Aron Ralston filmis «127 tundi» maastikurattal Blue Johni kanjoni poole. Jah, see tee viib küll Blue Johni kanjoni suunas, kuid päriselt Ralston siit ei sõitnud, ei ratta ega oma autoga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tee läbi Utah kõrbe kümmekonna kilomeetri kaugusel Blue Johni kanjoni ülemisest harust. Foto autor: Priit Pullerits