Pullerits: Kuidas ma avastasin Eestis rattaga seigeldes rabava vaatepildi nagu Utah’s

LISATUD VIDEO.

Mis pagana nipiga leida üles suured veega täitunud kaevanduskanalid (fotol vasakul), mille kohta oled kuulnud, et need asuvad Ida-Virumaal Sirgala harjutusvälja alal, aga mida ei näita sulle Google’i kaart ega isegi rahvusvaheline militaarkaart, mille Art Soonets, nooruses Eesti tippu kuulunud orienteeruja, oma mobiiliekraanile kuvab?

Olime päeva esimese poole veetnud Aidu karjääris (fotol paremal), sõitnud seal vana Volvo veoautoga ja Yamaha paadimootoriga kaatriga, mis arendas Aidu kuulsail kanaleil kiirust ligi 70 km/h. Seal oli meil juht, Imre Poom Adrenaatorist, aga Sirgalas pidime omal käel hakkama saama.

Strava rakenduse kaardil on mingid enamasti noolsirgelt ja paralleelselt kulgevad põlevkivi väljaveo laiad teed siiski näha. Aga kaks neist teedest, mida mööda fotoagentuuri Scanpix juhi Art Soonetsiga sõidame, muutuvad madala veega üleujutatuks, nii et edasi ei saa. Kolmandale teele järsakute vahel on äärest ääreni risti ette rajatud vähemalt kümne meetri kõrgune vall (fotol ülal vasakul vaade vallilt blokeeritud teele) – huvitav, kas pealetungiva vee pidurdamiseks (fotol all paremal)? 

Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Poweri juhatuse esimees Andres Vainola oli mai teise nädala lõpus ERRile rääkinud, et pärast Viivikonna kanali sulgemist ja vee pumpamise lõpetamist mullu on vesi kanaleis tõusnud juba 26 meetrit. Aga kus kohas?

Kahel teel takistavad autoga edasisõitu tõkkepuu ning selle kõrval betoonist koonused. Olin paar päeva varem hankinud kaitseministeeriumilt loa, et tohime ratastega harjutusväljale sõita, sest just sel päeval seal laskeharjutusi kavas polnud. Igaks juhuks helistasin ka tõkkepuu kõrval infotahvlil oleval numbril ning sain kinnituse, et rattaga polügoonile minna võib. Aga mida sa sinna lähed, kui sihtpaigast pole aimu? (Fotol ülal vasakul Aidu endine karjäär ja tuulikud, all paremal igapoolseim kanal.)

Proovime veel ühte kitsast, väikeste betoonplaatidega ja selle äärest tiheda võsaga teed, kus Soonetsi auto, kaks maastikuratast salongis, saab põhja alt tunda koguni kriipimist, ent seegi ei vii meid kusagile. Tee lõpeb valli ees.

Juhuslikult kohatud orienteeruja soovitab meil sõita mööda Pannjärve teed Alutaguse spordikeskusse ning üritada sealt otsida juurdepääsu ida poole Viivikonna vana kaevanduse aladele.

Saab sellest alles seiklus! Arvestades, et sihtpunkt on ebamäärane – kaardid seda ju ei näita –, sõidame ratastega algul paarsada meetrit asfalteeritud rollerirajal, keerame sellelt metsarajale, kust suundi ida poole ei leia, misjärel väntame kivisel metsavaheteel, mis isegi rattarehvide alt parajalt tolmab, lõunasse, kuni tee hargnemiskohas on kahe haru ees lukustatud tõkkepuu. Valime loogilisemana paistva haru, mis keerab vasakule, ja möödume tõkkepuust, kuid kilomeetri järel lõpeb tee suure turbavälja lähistel (fotol ülal vasakul).

Edasi tuleb vaevuaimatav rada läbi padriku, kus oksad peksavad sageli näkku ja läbi kõrge rohu ei näe, mis ootab ees. Padrikust väljas, algab sügavate, tõenäoliselt nii raskeveokite kui ATVde tekitatud aukudega metsatee turbapinnasel. Jääb vaid tänada, et ilm on olnud eelnevail päevadel põuane – märjaga oleks see tee totaalne mülgas. (Fotol ülal paremal kummipaat Aidu karjääri veekanalis.) 

Järgneb liivane ja kivine tee läbi laia madala veekogu, mis on kaardil täitsa olemas. Aga see on kuivanud peaaegu tilgatumaks.

Lõpuks paistab vasakul puude vahelt hall lage väli. Keerame sinna.

Umbes saja meetri järel avaneb vaatepilt, mille järele olime tulnud (fotol ülal paremal; pildil Art Soonets).

Oleme pärast tunniajalist otsimist jõudnud ilusa helesinise veega kanali (fotol vasakul) kõrgele kaldale. Juhuslikult viib sealt alla lai, kuid ääretult kivine veokite tee (fotol ülal paremal), mis on juba võrreldav Utah’ kiviste laskumistega. Ühes kohas ei jää vääratusest palju puudu.

Sõidame ümber kanali läänepoolse otsa. Selleks tuleb esmalt üles pressida kergelt liivase pinnasega mäest ning seejärel jätkata teisel kaldal pedaalimist üles kivisest, praguneva pinnasega nõlvast (fotol paremal). Tuleb olla ettevaatlik, et kuskil ei takerduks ja kukuks. Ümbrus näeb välja nagu kõrbemaastik Utah’s – USA osariigis, kus Eesti Energia oli soetanud põlevkivimaad, mida püüab nüüd maha müüa.

Näen eemalt, et Soonets, kes on saanud minust sadakond meetrit ettepoole, sest jäin pildistama (fotol vasakul), on seal kinni pidanud, lausa ratta seljast maha tulnud. Ega kaugelt aru saa, miks. Ju ootab mind järele?

Kui Soonetsi juurde jõuan, saan aru, miks ta peatus ja rahulikult võttis. Ta oli avastanud minu meelest kõige vingema ja erilisema vaate, mida Eestimaal leida annab. Kuigi ta ei ole Utah’s käinud, avaldas ta arvamust, et see vaatepilt peaks küll olema nagu Utah’s (fotol paremal).

Võin kinnitada, et on küll (kuigi palju-palju kordi väiksemas mastaabis): sealt avanes ootamatu, lausa pahviks lööv vaade justkui veega täidetud kanjonile Utah’s (fotol ülal paremal ja ka vasakul). Selle nimel tasus vaeva näha ja seigelda!

Aga seikleme edasi. Viibime justkui Utah’ kõrbes platool, kus avarust on ropult palju, taimestik kidur, aga maapinnas meist paremat kätt haigutab suur lõhe nagu kanjon. Ja tee – see on samuti peaaegu nagu Utah’ maasturitee: sügavate läbisegi roobastega, kivine ja liivane, nii et tuleb olla pidevalt tähelepanelik ning otsida kogu aeg parimat trajektoori. (Paremal kuvatõmmis Strava ekraanilt läbitud marsruudist.)

Sõidame Viivikonnas leitud kanjoni (fotol vasakul) ääres edasi vähemalt kilomeetri, küllap rohkemgi. Kohati on tee päris tolmune. Siis jõuame kanjoni teise otsa, kust näeme, et vee seest keerab välja autotee (fotol all paremal). Nii need veega täidetud kanalid ongi sinna tekkinud: veel hiljuti oli nende põhjas kaevandusautode tee, aga kui kaevandus suleti ja vee väljapumpamine lõpetati, on vesi kiiresti võimust võtnud.

Kui mõni ütleb, et kaevandused on Ida-Virumaa ära rikkunud, siis mina nendega vaidlema ei hakka. Igal asjal on hea ja halb külg. Igatahes on tänu kaevandamistele tulemuseks maastik, mis on nii eriline ja imeline, et ainult imesta. Muidu oleks kõik üks lõputu ühtlane metsaga kaetud tasandik. Mitmekesisus, nagu öeldakse, rikastab.

Tagasiteeks Alutaguse spordikeskusse leiame juba otsesema marsruudi. Aga sealgi on üks trikiga koht. Nimelt jõuame metsa servas paigani, kus on suur pehme ja sügava liivaga väli. Pole lootustki, et sealt läbi pressida. Tuleb ratast mõnda aega käe kõrval lükata. Seegi meenutab seiklusi Utah’s. 

Seda kõike saate näha ka mu kokkupandud videos.

Kõigi fotode ja video autor Priit Pullerits