Pullerits: Mida ootamatut ja ehmatavat juhtus Tartu rattarallil?

LISATUD VÄRSKE VIDEO!

Kui Tartu rattaralli 56 km distantsist sai umbes tosin või isegi pisut rohkem sõidetud, seega kuskil Unipiha kandis, sattus mu kõrvale kollase särgiga mees – ega kiivri alt ja päikseprillide tagant kedagi ära tunne –, kes ütles, et grupp liikus algul mõnusasti, aga siis olin ma tulnud tagant ning pärast seda läks juba sõiduks.

Küsimus, mis ilmselt tekib: kuidas ma teise laine stardis taha sattusin?

Nagu nägin, leidsid paljud teisedki end ootamatult samasugusest olukorrast. Kui esimene laine oli kell 10 teele läinud, nägid minuga sama kollase lindi taha kogunenud (fotol vasakul), et meid ei lasta sugugi ettepoole, vaid et enne meid on stardikoridoris veel üks suur grupp. Kui sellest ühiselt aru saadi, et passitakse vales kohas, algas massiline liikumine lindi alt eelmise lainegrupi alasse. Enamik rääkis segadusest siltidega.

Niimoodi siis avastasingi end, kui 1,6 km järel oli antud tehniline start, eesmistest nii kaugel, et noid polnud Elva poole suunduval maanteel õieti nähagi. Võtsin kohe vasakule ja sikutasin hoo üles. Et isegi kui kõigi eesmistele enam järele ei jõua, siis vähemasti ei jää ka matkajate seltskonda.

Enne Lemmatsit leidsin enda eest pika jupi tühja maanteed. (See kõik on jutu kinnituseks nähtav ka videos.) Aga kui hoog oli juba üles võetud, polnud mõtet seda ka alla lasta. Väntasin kiirusega 43 km/h. Viimaks tuli tuulest Peeter Allik appi ja nii saime enne Külitset eesmise suure pundi saba kätte. Muide, see küll jälitustööd kuidagi ei seganud, et olin eelmise päeva pärastlõunal sõitnud rattaga Tartus üle 30 km, et teha ligi neli tundi videoreportaaži Tartu GP etapist.

Kuid ma ei kavatsenud jääda grupi sappa passima. Tõmbasin kohe vasakule, sest seal oli rohkem ruumi ja seal oli ka ohutum, ning alustasin grupist möödumist. Kui grupi pea oli peaaegu käes, märkasin, et kaks meest on saanud ligi veerandsajameetrise vahe. Tegin sujuva kiirenduse neile järele, lootes, et äkki õnnestub ühiselt suurel grupil eest ära saada.

Olin juba tükk aega kõvasti rabanud, mistõttu hoidsin enamasti kolmandat positsiooni. Kui ees enim tööd teinud Treki kaubamärgiga võistlusvormis mees, nägu punane ja leemendamas (kahjuks numbrit videos ei näe, mistõttu nimelist tunnustust paraku jagada ei saa), vahel kõrvale võttis, et lasta noorel Martti Poolakul vahelduseks vedada, pääsesin teisele positsioonile ning korra tõmbasin tema tuulest välja ka ise vedama.

Aga siis, enne Unipihat, näitas kiirpilk üle vasaku õla, et olime seljakoti täie mehi endaga kaasa vedanud. Ütlesin Poolakule, et pole mõtet end lolliks rabada. Tundus, et ta nõustus. Lasime seni reisivagunis sõitnuil ettepoole nihkuda.

Selleks ajaks oli mind tabanud üks ebameeldiv üllatus: kurgu vasakusse tagaossa oli tekkinud mingi kuivusena tunduv punktärritus. Küll ma ragistasin kurku, küll neelatasin, küll sülitasin, küll jõin vett – miski ei aidanud. Ärritus läks ainult hullemaks. Aga kurguärritus tekitab teadagi mida – okserefleksi. Püüdsin seda alla suruda, keskendades mõtted mujale, aga ei õnnestunud. Läks vastupidi: ärritus kasvas nii tugevaks, et lõpuks viskasingi väikse „paki” välja.

Tundus, et aitas. Seejärel ärritus tasapisi taandus ning sain hakata end taas inimese moodi tundma.

Pärast Kambjat tulevad pikad laskumised, mis, ütlen ausalt, ei meeldinud. Oleksin eelistanud tõuse. Laskumised ei meeldinud seepärast, et kiirused läksid suureks ning grupp oli liiga suur, ent mul polnud aimugi, millise rattakooliga keegi on. Eriti ärevaks läks laskumise põhja eel, kui oli näha, et asfalt on sulanud ja pehme. Juhul, kui keegi peaks seal pidurdama ning ratas veidigi blokeeruma, võib oodata kukkumist.

Sedasi taandasin end tasapisi grupi sappa ning hoidsin eesmistega umbes kümnemeetrist turvavahet. Nägin, et lisaks minule tegid aeg-ajalt sama veel kaks-kolm meest. Igatahes tundsin, et sedasi on ligi sajaliikmelises grupis palju ohutum sõita. Seal taga sain sõidu ajal rahulikult remontida ka oma GoPro kaamerat, mis vajutamisel tekitatud helisignaalide järgi otsustades oli hakanud tõrkuma. Võtsin kaamera leistangi stemmi külge kinnitatud korpusest välja, avasin aku luugi ja tõmbasin aku välja, tehes nii kaamerale sisuliselt restardi, ning panin siis kogu kupatuse uuesti kokku ja omale kohale tagasi. Siis püüdsin grupi kinni. (Seegi on videos näha.)

Kuni Tartu piirini ei toimunud ega juhtunud mitte midagi. Hea seegi! Aga siis hakkas juhtuma.

Tartu piiril Ringteele keerates oli näha, kuidas paremal servas likvideeriti mingi õnnetuse tagajärgi. Näis olevat väheste kadudega õnnetus. 

Ringteel laskudes venis grupp väga pikaks, aga Turu tänaval muutus taas kompaktsemaks. Selleks ajaks olin ammu otsustanud, et finišit tegema ei lähe, sest kui midagi juhtub, ei jõua end ära kiruda. Hoidsin end endiselt gruppi sappa. (Video kinnitab seda.)

Ja juhtuski. Sõpruse silla all panid kaks meest küljed kokku ning lendasid mõlemad asfaldile. Olin just selleks ajaks GoPro välja lülitanud, sest varasemate aastate kogemus oli näidanud, et ühe akuga ei pruugi kogu sõitu suuta salvestada. (Ega ma kogu sõitu salvestagi, sest kes viitsib seda vaadata; salvestan n-ö valitud kaadreid.) Kukkumisest lõi üles nii vänge kärsahaisu, nagu oleks seal rekadega midagi juhtunud.

Pidin hoo kinni pidurdama, et kukkunuile mitte otsa sõita. Sealt tulin grupi jäänustega üle lõpujoone (see on ilusasti videos), protokolli läks aeg 1:28.38 ja kohaks 189. Näiteks Poolak sai 16 sekundit parema ajaga täpselt 100. koha – nii tihe oli konkurents.

Aga ei lõppenud kukkumised enne finišijoont. Neid jätkus ka pärast lõpujoont. Videost on näha, kuidas viis meest, kes kõik lõpetasid minust eespool, korjasid end ja oma rattaid Turu tänava asfaldilt üles.

Kuid hullem oli veel tulemas. Naabrinaine rääkis, et tema poeg sattus pikal, 126 km sõidul kakssada meetrit enne finišijoont, millele ta lähenes ajaga alla kolme tunni, kukkumisse, kus ühtekokku oli lõpuks maas lamanud umbes veerandsada meest. Osa noist oli kiirabi üles korjanud ja ära viinud.

Fotod tänasest Tartu rattarallist tegi Margus Ansu, Postimees/Scanpix, v.a teine ja viimane foto, mille autor on Priit Pullerits