Pullerits: Miks naistel on tippspordis kergem edu saavutada kui meestel?
Kas seda ütlemist teate, et kui Priit Pullerits sõna võtab ja midagi väidab, siis lendab poliitiline korrektsus aknast välja. Lisan vaid täpsustuseks: aknast välja lendavad ka jutud soolisest võrdsusest.
Keskne väide on järgmine: maailmas on naiste konkurentsis medalit võita tunduvalt lihtsam kui meeste seas. Mis muidugi tekitab kohe järgneva küsimuse, miks peaks naiste auhinnaraha olema sama suur kui meestel, kuid võtame siiski ühe sammu korraga ja jääme esimese väite juurde. Mis on nii kõva väide, et vajab tõestust.
Aga palun väga!
Vaatame jooksualasid, sest jooks on universaalne ala, liikumise alus, sobib ühtviisi nii meestele kui naistele, samuti on distantsid ühesugused (v.a tõkkejooks, kus naiste tõkked on madalamad), seega igati korrektne alusmaterjal veenva võrdluse läbiviimiseks.Vaatame konkurentsi tihedust tipus, mis näitab, kui kerge või raske on võita suurvõistlustel medalit. Selle tihedus tuleb esile, kui võrrelda maailma hooaja esimese ja näiteks 24. (ehk jooksudes poolfinaali pääseva viimase sportlase) vahet (sekundites): 800 m: M – 2,91, N – 3,26;
1500 m: M – 5,64, N – 9,04;
5000 m: M – 19,7, N – 27,36;
10 000 m: M – 27,96, N – 117,85;
maraton: M – 229, N 293. Pariisi olümpia pakub suurepärast võimalust võrrelda maaste ja naiste tulemusi ka maanteeratturite eraldistardist sõidus, sest meeste ja naiste võistluse rada oli sama ja koguni ühepikkune. Meeste konkurentsis kaotas 10. koha saanu võitjale 1.20 ja 20. kohale jäänu 2.20. Naiste arvestuses olid need kaotused esimeseks tulnule vastavalt 2.13 ja 3.25.
Seda, et naiste seas on konkurents lahjem, näitab ka Eesti kergejõustiku kõigi aegade edetabel. Vaatame, kui palju erineb parim tulemust sajandast tulemusest:100 m: M – 0,76, N – 1,08;
200 m: M – 1,79, N – 2,31;
400 m: M – 3,91, N – 6,55;
800 m: M – 6,93, N – 13,24;
1500 m: M – 13,61, N – 32,56;
5000 m: M – 86,5, N – 253,5;
10 000 m: M – 217, N – 537,6;
maraton: M – 1434, N – 2987.Näeme, et keskmaajooksus on naiste hulgas sajanda kaotus esimesele kaks korda suurem kui meeste seas ning pikamaajooksus venib vahe sellest veelgi suuremaks.
Huvi pärast paigutasin oma 800 meetri rekordi – ja teie võite oma rekorditega teha sama – ka maailma hooaja edetabeli võrdlusse. Meestest juhib seda Emmanuel Wanyonyi Keeniast 1.41,11-ga. Minu isiklik mark on sellest kehvem 14,62 protsenti.Maailma naiste hooaja edetabelit juhib 800 meetri distantsil britt Keely Hodgkinson 1.54.61-ga. 14,62-protsendiline kaotus sellele ajale annab tulemuseks 2.11,36. Sellega saaks Eesti tänavuses edetabelis tubli kolmanda koha. Ent olulisem on siinkohal see, millise koha annaks see tulemus maailma jooksvas edetabelis – 1932.
Meeste selle hooaja pingereas saaksin oma isikliku rekordiga alles 5848. koha. Ehk oleksin liidrist ligi kolm korda kaugemal.Niisiis on edikalt tõestatud väide, et naiste spordis, olgu Eestis või maailmas, on konkurents meestega võrreldes tunduvalt hõredam ning üldine tase märgatavalt madalam.
Või üritab keegi midagi argumenteeritult vastu väita?
Huvitav, mida ütleb seesuguse ratsionaalse arutluse ja arvutuse peale näiteks Feministeerium?
Foto 1: Seitsmevõistleja Anna Hall lõpetamas USA olümpiakatsevõistlustel 800 meetri jooksu 24. juunil Eugene'is Oregonis. Foto autor: Getty Images via AFP / Scanpix
Foto 2: Rootslanna Lovisa Lindh alustamas 800 meetri eeljooksu EMil Berliinis 2018. aastal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Naiste 1500 meetri eeljooks 2024. aasta EMil Roomas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Demi Vollering Hollandist startimas Pariisi olümpial naiste eraldistardist sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Seitsmevõistleja Jordan Gray pärast 800 meetri jooksu lõppu Pan Ameerika möngudel Santiagos Tšiilis novembris 2023. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Gabriel Tual Prantsusmaalt, Djamel Sedjati Alžeeriast ja Emmanuel Wanyonyi Keeniast võitlemas 7. juulil Pariisis Teemantliiga etapil 800 meetri jooksu lõpumeetritel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Laura Weightman ja Laura Muir Suurbritanniast 2018. aasta EMil Berliinis pärast 1500 meetri jooksu lõpetamist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Rootslanna Lovisa Lindh (vasakul) ja Yngvild Elvemo (paremal) Norrast lohutamas koos Renee Eykens Belgiast üksteist pärast 800 meetri eeljooksu 2018. aasta EMil Berliinis. Foto autor: AP/Scanpix
11 Kommentaarid:
Ei ürita. Just mina olen siin kommentaariumis pidevalt väitnud, et naiste konkurents on olematu võrreldes meestega. Pole vaja ju kaugelt tõde otsida. vahet ei ole kumb kriteerium aluseks võtta kas 10 km maailmarekord nii naistele kui ka meestele või siis konkreetse aasta maailma edetabeli parimad. Tuleb siis protsendid appi võtta ja hakata arvutama. Väidan, et MITTE KUNAGI ei ole 10s, 20s, 50s ja 100s naine väiksema protsendi kaotsusega naisele, kui mees mehele. Selleks ei pea isegi mitte arvutama, see vahe on meeletu. Jooksualadel on füsioloogiliselt meeste ja naiste taseme vahe laias laastus 10%, mõni protsent sia sinna, olnevalt alast. Kust see number tuleb, iga aastased maailma hooaja edetabelid ja maailmarekordid. Väidan endiselt, et ENAMUS aladel peavadki naised vähem auhinnarahasid saama kui mehed. Mitte seepärast, et nad on naised, vaid seepärast et naistele ei paku sport nii paljuhuvi kui meestele. Naised ei ole halvad ja mehed head. Nii lihtsalt on.
Ehh vanadust, vanadust. Juba mitmeti lahatud teemad. Kas midagi huvitavat spordi telgitagustes ei toimu?
Ei ole nõus. Naiste spordi teeb karmiks see, et osaleda saavad peaaegu mehed. Hästi nähtub jooksudes. Alustades Semenyaga ja lõpetades pikamaajooksuga kus hiljuti aafrika naisi maha võetud kuna mehed. Mis numbrini on viidud naiste maratoni maailmarekord? Ah?
See on väga huvitav, et mehed nii lollid on ja rabelevad samasuguse auhinnaraha pärast tihedama konkurentsiga kui naised. Midagi on pildil kiivas. Kui ikka mehed seda teevad, siis järelikult on auhinnaraha piisavalt motiveeriv. Väita, et naised ei peaks saama sarnast summat on aga hale sobramine teiste rahakotis. Siit tuleb välja ka PP vigane arutluskäik. Naistel on raha teenimiseks palju lihtsamaid võimalusi füüsilise rabelemisega. Ei pea rekordeid pongestama aga pappi tuleb kui oled julge ja risti ette ei löö. Selleks, et loobuda sellistest ahvatlevatest võimalustest peab olema auhinnaraha motiveeriv. Ei ole ju võimalik panga juhatajat motiveerida kümnevõistluses olümpiavõitjaks saama. Mäletan kuidas kuulsin veel 19 aastasest tulevasest olümpiavõitjast kui mehest kes soovib saada olümpiavõitjaks ja mõtlesin, et elus on palju lihtsamaid ja kindlamaid karjääriredeleid kui noore mehena võtta ette selline ulmelisest hull ja tulemuse suhtes ebakindel teekond. Eks see mingi kiiks on mis paneb mehed nii hullult toimetama. Ja see probleem on evolutsiooniline, mida näeme nt lõvide praidides. Kõige kõvem kepib kõiki emaseid oma praidis. Ehk siis stiimuliks on ikkagi naised. Rohkem feimi, rohkem naisi kelle vahel valida ja keppi panna. See on mis paneb noortel testosterooni möllama ja eesmärgi lati kõrgele. Naistel pole sportimisel sellist stiimulit. Hoopis vastupidi, see auhinnaraha on kompensatsiooniks nende spordile pühendumisele ja tõsiasjale, et pereelule ei ole võimalik 100% pühenduda. Sport peab olema ikkagi tähtsam.
See on tõesti tugev argument. Õnneks on minu teada Seb Coe asunud selle nimel tegutsema, et see perversne olukord ära lõpetada. Ma väga tahaks teada naisõiguslaste seisukohta selles küsimuses. Kas nad asuvad mehelike naiste (sh meestest naiseks tehtud "naiste") või naturaalsete naiste poolele? See, et nad sel teemal vaiki on, näitab seda, et küllap nad on kahvlis, ei tea isegi, mis positsioon võtta või on see teema nende jaoks väheoluline, millele nad oma energiat ei kuluta. Aga kui naisõiguslased tahavad olla oma nime väärilised, peaks nad väga selgelt asuma naturaalsete, loomulike naiste poolele.
Huvitavale asjale viisite oma eklektilise arutluskäiguga mu mõtte - nimelt, mis võib motiveerida sportima, sh seos teie viidatud lõvide praidiga. Püstitan hüpoteesi, et vanasti olid spordipoisid tüdrukute hulgas kõrgemas hinnas. Ehk teisisõnu: kui paistsid spordis silma, oli lootust, et ka tüdrukud viskavad sulle silma. Räägitagu mida tahes, aga see, et köita vastaspoole tähelepanu, oli vanasti 80-90 protsendile noortest meestest väga oluline teema, väidan. Olulisem kui matemaatika kontrolltöö hinne, näiteks. Ja see on ka loomulik, elu on nii seatud; kui ei oleks, jääks pered loomata ja lapsed sündimata. Ja selleks, väidan, et oleks tüdrukute silmis rohkem lööki - näidata, et oled mees, kes on tugev, sest tüdruk ootab noormehelt ka kindlus- ja turvatunnet, kaitstust -, sai plusspunkte teenida spordis silma paistes. Või teab keegi, et omal ajal olid tüdrukute silmis hinnas viielised kukupaid? Ei olnud ju, sest need viielised kukupaid olid enamasti nõrgad. Kuid elu on võitlus, ja seda ka alateadlikus mõttes. Noormehed kehtestasid end, näidates spordiplatsil oma headust, jõudu, osavust, võimekust - olgu korvpallis või jooksjana või kellena tahes -, ja usun, et enamik tüdrukuid hindas noormehi, vaadates pigem seda, et nad on sitked ja sportlikud, kui et neil on füüsikas ja keemias viied.
Järeldus koorub siit nüüd ilmselge: vanasti motiveeris noormehi küllap sportima ka see, et nii sai tüdrukute silmis paremasse, ihaldusväärsemasse kirja. Kuidas on asjas nüüd ja kas sama asi toimib praegu, ei tea, kuid tundub, et väga ei toimi.
On kellelgi selle teema osas tähelepanekuid?
Sellepärast, et mehed on ülikehvad sünnitajad.
Enamus spordiealisi naisi hoopis sünnitab samal ajal (või + 100 muud majapidamistegevust), kui mehed teevad sporti või vahivad niisama ossikükis.
Sellest ka hõredam konkurents naiste spordis.
naiste spordis ei pea vastassugupoole tähelepanu köitmiseks mitte võitma, vaid kaunis olema. Meestel on vaja võita või saavutada võimalikult hea tulemus.
Kahju, et see tuleb samal päeval uudisega Sildarude naisperest. Seal jälle põlveravihooaeg tulemas ja peab toetustel libisema, lumele vist päras sellist laksu ei saa.
Ma mõtlen, et kaunis õlekõrs kes venib mööda jooksurada ei ole nagu see, mida vaadata. Muidu oleks ju kõik jooksuvõistluste rajad palistatud meeste spaleeriga, kes ilusale lihale jahti peavad. Ikka peab võitma, või pjedestaalil olema, et vähemalt meedia abil oma ilu levitada saaks. Meedia on võtmesõna, eriti hea on kui mõni ajakirjanik loo teeb, soovitavalt Priit. Tema teeb alati jutu nii ilusaks, et raske on ahvatleva amatsooni jutule vastu seista.
Nõus. Kui laseksin endast loo teha, siis just Priidul, sest siis on kvaliteet tagatud ja lugu tuleb huvitav kah. Noortel meestel on vanameistrilt palju õppida. Nemad las katsetavad algajate portreteerimisega.
Postita kommentaar
<< Esileht