laupäev, november 02, 2024

Pullerits: Miks me trügisime ja pugesime sinna, kus üks inimene kadunuks jäi?

Esimene ootamatu asi, mis mulle põletava päikese käes asuvas liivatolmuse pinnasega autoparklas silma jäi, oli infotahvli külge kile sees pandud leht (fotol paremal), mille erkpunane värv lausa nõudis tähelepanu.

Seal, kus matkaraja alguses on tavaliselt suur kaart mõningate soovituste ja hoiatustega, et ära asu teele, kui ähvardamas on suur sadu, ning võta kaasa piisavalt vett, et palavuse käes janusse ei jääks, oli lehe üleserva punasele taustale kirjutatud eesti keelde tõlgituna „Inimene kadunud” ning allserva „Vaevatasu 10 000 dollarit”.

Tekst teatas, et 10. augustil oli 64-aastane 183 sentimeetri pikkune heleda pea ja siniste silmadega Howard Stern läinud siinkandis matkama ning sellest ajast saadik pole keegi temast midagi kuulnud. Tema auto leiti sealtsamast Little Wild Horse’i ehk Väikse metsiku Hobuse kanjoni matkaraja (fotol vasakul) alguse parklast, kuhu olime abikaasaga jätnud oma nelikveoga maasturi Infiniti QX80.

Little Wild Horse’i kanjon (fotol paremal) on populaarsemaid pilukanjoneid läbi San Rafaeli Swelli idaserval kõrguva aheliku. Aga ka ohtlik. 2020. aasta mais hukkusid seal 3- ja 7-aastane tüdruk, kes olid matkamas koos ema ja onuga. Nad jäid vihma kätte. Ja vihm pilukanjoni läheduses tähendab seda, et vett hakkab kosena koos kividega kanjoniseintest pahinal alla voolama ning kanjoni põhja tekib purustava jõuga kõrge tasemega mürisev veevool. Siis on ainus pääsevariant ronida kähku kusagile kõrgemale. Aga kuhu sa ronid, kui seinad on püstised ning sealt langeb omakorda vett alla?

Siiski oli tol korral, kui õed hukkusid, õnnestunud vähemalt 21 inimesel Little Wild Horse’i kanjonist (fotol paremal ja all vasakul) eluga välja pääseda.

Sinna kanjonisse otsustasimegi abikaasaga minna.

Kuidas sellised otsused sünnivad?

Enamjagu reisist on mul päevade kaupa täpselt planeeritud. Ega muud moodi saagi. Sa pead teadma, kui suur on kohtade vahel vahemaa, kui palju selle läbimiseks kulub, peab broneerima ööbimiskohad, et mitte lageda taeva alla jääda, ja kasulik on ka teada, kus asuvad poed ja söögikohad ning kui kaua need on lahti ja mis hinna eest seal kõhupoolist saab. Samuti on mul planeeritud matkad: kust need algavad, kui palju kestavad, mida tuleb kindlasti vaadata. Ettevalmistus, et võtta sellistest reisidest maksimum, on äärmiselt suure tähtsusega. Kokku koostasin 12-leheküljelise tiheda kirjaga reisiplaani.

Aga mõned päevad jätsin ka pisut improviseerimiseks. Näiteks päevad Moabis, mida ja mille ümbrust tunnen nagu oma viit sõrme, et vastavalt ilmaoludele, kuhjunud väsimusele ning hommikusele meeleolule leida võimalike variantide hulgast just selline, mis tundub parajasti kõige paslikum.

Üks selline improvisatsioonipäev sattus olema ka päev, mil otsustasime minna Little Wild Horse’i kanjonisse (fotol vasakul ning ülal ja all paremal). Teine variant olnuks minna Horseshoe ehk Hobuseraua kanjonisse, kus asub üks suuremaid ning paremini säilinud eelajalooliste seinamaalingute kollektsioone, Great Gallery ehk Suur galerii, aga esiteks tuleks selle juurde viiva matkaraja alguseni jõudmiseks sõita umbes tund aega mööda raputavat kruusateed ning siis laskuda – ja tagasiteel tõusta – mööda liivast järsku nõlva ning kokkuvõttes oleks edasi-tagasi teekond pikk vähemalt 11 kilomeetrit. See olnuks juba rohkem tööpäeva, mitte puhkuse moodi, ja teiseks, ega mina ja abikaasa ole ka mingid algeliste seinajoonistuste fännid.

Niisiis otsustasime minna sinna, kus 64-aastane Stern oli juba kaks ja pool kuud kadunud olnud. Muidugi oli teda otsitud, ent tulutult. Keegi pole temast näinud jälgegi. Ainus võimalik märk tema kohta on see, et üks paar matkajaid oli enda arust Sterni-taolist meest kohanud ja temaga ka mõned laused vahetanud, kuid selle ebamäärase infoga ei ole midagi peale hakata.

Little Wild Horse’i kanjonisse jõudmiseks tuleb esmalt astuda umbes kolmveerand kilomeetrit piki kuivanud kruusast ojasängi (fotol vasakul). Sügisel on see ilus käik, sest üksikud kollaste lehtedega puud muudavad punaste liivakiviseinte ja helesinise taeva all ümbruse meeleolukaks. Kui meeleolu on ülev, on ka astuda kerge.

Üks kriitilisemaid kohti, mäletasin varasemast, 2012. aasta käigust koos Jaanus Laidveega, on pääs kanjonisse (fotol paremal). Tollal tuli turnida üle kõrgete suurte rahnude, sest kanjoni suue oli võimsate kividega blokeeritud, ning laskuda tagapool ettevaatlikult kanjoni põhja. Kuid nüüd oli olukord sootuks teine. Ei mingit rahnudel turnimist. Suue oli avatud, tuli vaid kolmes kohas mõnest põlve- või vöökõrgusest kivist üle saada. Ju on vahepealsed metsikud tulvaveed varasemalt takistuseks saanud kivid lihtsalt minema uhanud, oletasin.

Kõigest mõnesaja meetri järel kanjon hargneb. Vasakule läheb Belli ja paremale Little Wild Horse’i kanjon (fotol vasakul). Nii saavad need, kel viitsimist ja aega, teha ringi: Little Wild Horse’i kanjonit pidi ülesvoolu San Rafael Swelli aheliku taha, seal mööda maasturiteed loodesse ning siis piki Belli kanjonit allavoolu tagasi. Kokku teeb see 14 kilomeetrit.

Saime varakult teada, et selline võimalus ei tule kõne alla. Ja olnuks ka liiga pikk, võtnuks enamiku päevast. Liiati rääkisid vastutulijad, et mingil hetkel tõuseb Little Wild Horse’i kanjonisse (fotol paremal) kogunenud vesi nii kõrgeks, et ulatub juba rinnuni. Kanjonivesi on aga kurikuulsalt külm ning sealt pikkamisi läbi kahlamine pole samuti mingi meeldiv tegevus. Otsustasime edasi minna niikaua, kuni teele ilmuvad esimesed tõsised takistused.

Edasiliikumine oli niigi aeglane, ka kergetes kohtades. Sellepärast, et kanjon on kohutavalt ilus ja mitmevärviline, kivimistruktuurid imetabased ja mitmekesised. Iga paarikümne meetri järel on, mida pildistada. Ja isegi kui kõike pildistada ei jõua – sest kes see lõpuks neid pilte vaadata jaksab? –, tasub peatuda, et ümberringi kõrguvaid seinu imetleda ning looduse ilu, omapära ja võimsust tunnetada. Mõnes kohas on seintes augud (fotol ülal vasakul) – aga kuidas on augu põhjad tekkinud üles-, mitte allapoole? Teistes kohtades meenutavad seinad oma mustriga kärgi – mis moodi on need uuristatud? Kolmandais paigus jooksevad triibud üksteise suhtes ebaloogiliselt vastakalt – mis jõud siin mängus on olnud?

Edasiliikumine ei olnud kiire ka seetõttu, et kanjonipõhi on pidevalt muutuv: kord kivine, siis kruusane, siis nii kitsas, et vaevalt mahub jalats selle põhja (fotol paremal). Ja vahel ei ole põhja ollagi, vaid tuleb samme seada mööda seinte kaldus allosi, toetades käte ja kehaga vastasseinale. Kui keegi tuli vastu, pidi leidma variandi, kuidas teineteisele ruumi tekitada: näiteks vähegi laiemas kohas seisatada ja end vastu seina suruda, et teine mööda mahuks.

Üks koht, kus pidi pisut ronima, seintes tuge nõutades, ja kus seintele olid ajapikku moodustunud kurvilised keerdtriibud, tekitas iseenesest tunde, et selle peaks nimetama trumliks (fotol vasakul). Pesumasina trumliks. Tegelikult, kui peatuda ja vaadelda, mitte lihtsalt kanjonist läbi tormata, nagu näis, et paljud paraku teevad, annavad sealsed kivimoodustised rohkelt ainest fantaasia lennuks.

Pooleteise tunniga jõudsime järjekordse pilukanjonilõiguni, kus hallid seinad nihkuvad teineteisele sedavõrd lähedale, et napilt õlgu keeramata läbi mahub. Siis oli ees pilusse langenud munajas kivi, mis ulatus lõua alla (fotol paremal). Seal tulid vastu mees ja naine. Nad andsid teada, et kui läheksime edasi, tuleks vastu veelgi suuremad kivid, millele peagi järgneb sügav vesi. Seega ei olnud mõtet hakata esimesest kivist üle ronimagi.

Keerasime ringi ning väljusime kanjonis laiemale kohale, kuhu ulatus ka päike, ning ronisime paar meetrit kõrgemale. Aeg oli lõunat süüa (fotol vasakul). Nagu ikka, olid selleks juustuga võileivad ja banaanid, joogiks vesi. Allpool nägime, kuidas üks mees sättis oma fotoaparaadi kolmjalale, tõstis selle õlale ning sisenes pilukanjonisse ihaldatud pilte püüdma.

Kui jõudsime tagasi hargnemiskohta, keerasime Belli kanjonisse, et uurime ka seda, kuni mõni takistus annab märku, et aitab küll, keerake ringi. See on märksa laiem kui Little Wild Horse’i kanjon. Mitte vähem ilus, aga vähem põnev küll. Umbes poole kilomeetri järel jõudsime kohani, kus tulnuks libedaks uhutud rinnuni ulatuvast nõlvast end kuidagi üles vinnata (fotol ülal paremal). Vastu tulnud seltskond lasi sealt rõõmuga tagumiku peal alla. Niisiis: ümberpöörd! Päev oli niigi vajumas õhtupoolikusse.

Kokku viibisime kanjonites pisut üle kolme tunni, aga kui palju selle aja jooksul kilomeetreid läbisime, on keeruline, isegi võimatu öelda. Sest Strava rakendus läks kitsastes kohtades lihtsalt „peast segi”. See ei saanud aru, kus ma olen, ning näitas paaniliselt signaali otsides, justkui oleks ma aegajalt läbi pilukanjoni seinte tunginud. 6,86 kilomeetrit, millest Strava raporteeris, on igal juhul üksjagu liialdatud.

Fotode autor Priit Pullerits

9 Kommentaarid:

At 15:58, Anonymous Anonüümne said...

"Miks me trügisime ja pugesime sinna, kus üks inimene kadunuks jäi?" - kummaline küsimus, selline turisti mitte matkaja oma - siis ei tohiks tänavalegi minna, seal jääb paju rohkem kadunuks.

 
At 18:24, Anonymous Anonüümne said...

Las parem naine ütleb vahelduseks, kas kuumaastik avaldas muljet või ei. Paraku on nii, et PP-ga teist korda Utah'sse reisida ei soovinud isegi Laidvee, ja vaevalt et asi reisikaaslases on.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Selliseid kamakaid nähes tekib alati küsimus, et kas neid lahtisi kive tõesti enam rohkem ei ole ja kui on, siis kas ikka jõuad õiges suunas minema plagada enne kui järgmine alla prantsatab?

 
At 20:26, Blogger Jaanus said...

Sealne maastik avaldas muljet kindlasti, 18:24, ja seal võiks ringi vaadata veelgi, kuid ma ise olen pigem sellise natuuriga, et eelistan avastada uusi kohti, kui käia samas kohas korduvalt.
Mulle avaldas Utah liivakiviväljadel ja kanjonites erakordsete vaadete ja looduse loomingu (või kuidas iganes seda nimetame) kõrval isegi kõige suuremat muljet kogu see mastaapsus.
Need mõõtmed, avarus, ükskõik kas sa seisad millegi tipus, serval või põhjas, isegi vahel - pilukanjonis näiteks -, avaldab kahtlemata muljet, aga see on ka see, mida pildid, olgu nii head kui tahes, ei suuda kuidagigi edasi anda.
Fotosid vaadates "seda" tunnet ei teki ja kui omal nahal kogenud pole, siis võib tõesti olla raske aru saada, miks Priit siin aastate jooksul liivakivikõrbest nii palju kirjutanud on.

Kes aga otsib ja peab rohkem elusloodusest (taimed, metsad, lilled, loomad, liblikad jne), siis neile võib sealne kant jääda mõneti ühekülgseks, üldse ei vaidle.
Aga need ongi täiesti erinevad maailmad ja seetõttu neid võrrelda pole ka erilist mõtet.
Ise pean lugu nii ühest kui teisest, lisaks kolmandast ja neljandast ja... Ja eelistan neid jõudumööda ka külastada ning kogeda.

 
At 22:37, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav kas lugu jääks lahjemaks, kui poleks stamplauset "4x4 infiinity wd40" mainitud? Eks see kanjon oli täitsa ok külastus mäletan, vaatamata sellele, et punase esiveolise hyundaiga sinna läksin. Aga tore, et vähemalt kulinaariaelamusi lõpuks mainitakse. Samas kahju, et restode kogemusi ei jagata, vaevalt et sellel reisil härra sunnib naist toast burritot pugima ja apelsinimahla jooma.

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

Kas reis juba läbi ei ole? Praegu on menüüs juba keedukartul ja hakklihakaste kurgi hapukooreklopsiga.

 
At 09:45, Blogger Priit Pullerits said...

See risk on alati, tõepoolest. Aga peale Aron Ralstoni, kelle käsi jäi suure kivi ja kanjoniseina vahele, ei ole ma neist juhtumitest rohkem kuulnud. Ilmselt on tõenäosus millegagi pihta saada väga väike.

 
At 09:47, Blogger Priit Pullerits said...

Little Wild Horse Canyon on väga lihtsalt ligipääsetav, selle parklasse viib asfalttee. Infiniti QX80 oli kriitilise tähtsusega muudesse paikadesse jõudmiseks.

 
At 11:30, Anonymous Anonüümne said...

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Utah' liivaväljadega paistab mingi probleem olema, et tuleb muudkui korrutada, et pildid ei anna tegelikku ilu ja mastaapi edasi.
Pildid piltideks, PP tõestab oma kirjutamisoskusega, et kirjapulk oskaja käes on teravam kui pildimasina objektiiv (ja pilti oskab ju PP samuti teha, eks?).

 

Postita kommentaar

<< Esileht