Viisin oma tosin aastat vana Treki maastikuratta, mille ostsin olümpialinnast Salt Lake Cityst, Kalle Kirsiaia juurde Velotandemi rattaärisse. Esimene pidur oli lakanud töötamast, tegi klõkk ja klõkk, aga ei pidurdanud ühtigi. Kirsiaed rääkis, kuidas üks naine oli samuti toonud ratta tema juurde hooldusse ning kui ta ütles naisele, et pidurid vajavad ka vahetamist, oli naine öelnud, et järgmine kord.
Mõni aeg hiljem tuli naine rattaga uuesti hooldusse. Ta oli muutunud. Nägu oli katki kraabitud. Selgus, et auto oli talle ette keeranud. Nii et piduritega pole nalja.
Kirsiaia juures on huvitav käia, sest tal on lõpmatuseni põnevaid lugusid rääkida. Näiteks küsisin, kas sel ajal, kui tema tippmehaanikuna tegutses, olid ka sellised sprinterite lahti vedamise rongid, nagu nüüd. Ta ütles, et vene ajal mitte, kuid proffidel välismaal olid juba küll. Ja rääkis loo, kuidas keegi Eesti ratturitest - vist oli jutt Jaanus Kuumast, kui õigesti mäletan - oli ühel võistlusel teise meeskonna rongi püüdnud sisse ronida ning oli selle eest kõvasti sõimata saanud. Küsisin, et ega keegi ju seda keelata saa, võistlus on võistlus. Ta vastas, et on siiski ka kirjutamata reeglid ning järgmisel võistlusel tuleb samade meestega jälle koos sõita - taipate?
Rääkis ka sellest, kuidas ühel MMil oli Itaalial olnud väljas 14 meest -
eks seda arvu pea kontrollima, kuid ega täpne arv siin nii oluline
olegi -, kes olid ees paarisrakenditena muudkui üksteise alla uhanud,
nii et keegi teine ei pääsenud löögilegi, ja kui siis lõpp lähenes, oli
Mario Cipollini, kes polnud jalatäitki tööd teinud, uhkelt eest sõitnud
ja võitnud. Mis sellise võistluse mõte on, küsis Kirsiaed retooriliselt.
Ju siis sellepärast edaspidi riikide meeskondade suurust MMil
vähendatigi, oletas ta.
Küsisin, kui perspektiivikas on Madis Mihkels (fotol paremal). Ta ütles, et Mihkels on väga pikkuusilik sõitja. Ja rääkis Aavo Pikkuusist paar lugu. Näiteks sellest, kuidas ühel võistlusel, kus finiš oli staadionil söerajal, oli Pikkuus läinud kahe konkurendiga lõpuheitlusse nii, et oli kurvis liikunud nagu söerajasõitja: tagumine jooks lohises külg ees, tema aga hoidis leistangi kurviga vastassuunas; konkurendid, kes seda ei osanud, olid loomulikult hooga välja sõitnud. Ja samuti sellest, kuidas ühel üleliidulisel võistlusel panid armeemehed talle ühe oma ratturi saba peale, aga kui siis tuli mägedes kiire laskumine ning üle tee voolas vesi, oli Pikkuus korraks lasknud tagaratta justkui vibama, mille peale armeemees oli nii ära ehmatanud, et ütles hiljem treenerile, et saadetagu teda tagasi kas või väeossa, kuid tema Pikkuusi sabas enam ei sõida.
Mihkelsi sitkuse kohta rääkis Kirsiaia kolleeg, et aastaid tagasi Tartus ühel krossil, kus tuli hüpata üle mingi tõkke, olid kõik tulnud selle eel sadulast, kuid mitte Mihkels. Viis korda oli ta proovinud sellest rattaga üle hüpata, kuid alati kukkunud. Aga ta ei jätnud jonni. Kuuendal ringil üritas veel - ja saigi üle.
Ahjaa, et kuidas siis profid pidurdavad? Ega Kirsiaed sellest mulle väga rääkida tahtnud. Ta pelgas, et amatöörid hakkavad järele proovima ja siis on õnnetused käes. Aga lõpuks siiski seletas. Ei tea, kas on õige, kui ma siin sellest edasi räägin?
Foto 1: Prantslane Julian Alaphilippe lamab maas pärast kukkumist jalgratturite MMil Zürichis grupisõidus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Afganistani naisratturid Masooma (vasakul) ja Zahra Alizada treenimas 2015. aasta veebruaris Kabuli lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Alessandro Petacchi (vasakul) võidab 2003. aasta 10. mail Giro d’Italia avaetapi Mario Cipollini ees (keskel). Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Madis Mihkels tänavuse Tour de Wallonie teisel etapil. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 5: Tänavusel maanteejalgratturite MMil Belgias tuleb grupisõidus võitjaks Tim Merlier Belgiast. Teise koha saab Olav Kooij Hollandist (paremal) ning nende vahel on näha end kolmandaks pressinud Madis Mihkels. Foto autor: AFP/Scanpix
4 Kommentaarid:
Pidurdamisest pole mõtet maastikuratturitele rääkida. See peaks kõigil juba selge olema kuidas perse sadulast taha poole lükatakse ja esipidurit halastamatult tõmmatakse. Vanad ja paksud maanteratturid seda nippi väga ära ei õpi ja panevad naksti üle nipli koos jubedate tagajärgedega. Arvestades siinset kontingenti, siis ei tasu sellest ohtlikust variandist väga rääkida, pärast advokaadid esitavad hirmutavaid kirju rahanõuetega, et vot Priit rääkis ja jättis midagi väga olulist ütlemata.
Madis on muidugi üle küla mees. Jõuab sõita ja mõistab piduri peent tööd. Aga selle suve tähtsaima võistluse võit jäigi saamata. Rahinge järve tõusul näitas Pullerits kuidas mehed sõidavad.
Ei saa poisike ikka suurte meeste vastu. Kuid ärme kaota lootust! Las poisinaga teeb talv läbi trenni ja küll ta kevadel proovib uuesti. Peaasi, et talvel paneks soojad villased sokid jalga, muidu külm võtab ära.
Pulleritsult pähe saada pole häbiasi.
Nii see on. Kui selle nüüd avalikuks tegite, siis jah, profid kasutavad esipidurit - et miks? Mõelge ise: tagumine ratas/jooks on ju vedavas funktsioonis. Kui sellel hoo maha pidurdate, ongi hoog maas, aga kui kasutada esipidurit, siis tagumisele rattale jääb inertsist ikkagi hoog sisse. Nii sain mina sellest aru. Kuid kindlasti ei kutsu ma kedagi üles seda katsetama. Kes proovib, teeb seda omal riisikol.
Postita kommentaar
<< Esileht