Pullerits: Harrastusrattur Taavi Kannimäe ehedad muljed MMilt dramaatiliselt kulgenud eraldistardist sõidust

Kommentaariumis nõuti mult: kus on intervjuu Taavi Kannimäega (fotol paremal MMil), kes käis amatöörina võistlemas proffide vastu nii EMil kui MMil? Aga palun väga, siin see on!

Kannimäe (33) sai eelmisel pühapäeval Zürichis MMil 46 km eraldistardist sõidus 59 osaleja seas 45. koha. EMil Belgias sai ta poolteist nädalat varem samal alal 29 ratturi seas 23. koha.

Kui sa MMil ja EMil debütandina starti läksid, kas oli kuidagi teistmoodi tunne ka, kui tavalistel võistlustel Eestis?

Jaa, absoluutselt. Kui muidu lähen starti üpris rahulikult, siis nüüd oli tunne, nagu telekas: kõik oli hästi suur ja teistmoodi. Sul tehakse rattakontroll, siis oled soojendusruumis, siis ootad oma järge, siis kutsutakse sind ette, kõnnid paar korrust ülespoole, lähed kõrge stardipoodiumi peale, sul on kaamerad näos. Ju ikka närv oli võrreldes Eesti võistlustega sees.
Muidu ma stressaja ei ole, aga seal tulid pähe mõtted, kuidas võistlus välja tuleb. Peas oli pigem põdemise tunne, kas suudan ikka oma ära teha. 

Mis näoga maailma kõvemad mehed sinusugust vaatasid või olid neile n-ö tühi koht?

Minu stardijärjekord oli neist tugevalt eespool, nii et ega ma nendega kokku puutunudki. MMil näiteks startis [esimeseks tulnud] Remco Evenepoel (fotol vasakul) minust tund aega hiljem. Arvan, et ta polnud soojagi hakanud tegema, kui mina olin juba rajal.

Tundsid ennast ässadega võrreldes nagu vaene võrumaalane?

Jah, vahe oli suur. Olin seal oma ühe rattaga ja seegi oli keskpärane. Olin teistega võrreldes stardis nagu tippsportlase pühapäevarattaga.
MMil juba soojendust tehes sulasin. Teistel olid jäävestid seljas, mehi hoiti jahedana enne sõitu. Ma olin ülekuumenenud juba enne, kui sain stardipoodiumile ronida.
MM-il tegid minu kõrval sooja ka eksootiliste riikide sportlased, suhteliselt samastusin nendega. 

EMil kaotasid võitjaks tulnud Edoardo Affinile (fotol paremal) Itaaliast 31-kilomeetrisel distantsil 2.53. Oli seda sinu hinnangul vähe või palju?

Mul oli võib-olla hirm selle ees, et äkki tuleb kahvatu sooritas. Aga kui olin 10 kilomeetrit ära sõitnud, vaatasin kompuutrilt, et [võimsust näitavad] keskmised vatid on täiesti soliidsed, 440.
Arvestades, et raja esimesel kilomeetril oli kümme kurvi, oli lõpuks saadud keskmine kiirus 49,3 kilomeetrit tunnis väga hästi. Ja kui arvestada, et ma ei julgenud seal pea maas sõita – kuigi [juhiseid jagav] tiimiraadio oli kõrvas –, siis oma [ideaal]asendit hoides ja tipprattaga oleks saanud kaotusest parimale ligi poolteist minutit maha lõigata. 

See oleks andnud 12. koha! (Fotol vasakul EMil finišeerimas.)

Sealt ettepoole saamiseks peaks füüsiliselt oluliselt tugevam olema. Igat järgmist kümmet sekundit võita on eksponentsiaalselt raskem, kui enne seda: mida suurem on kiirus, seda rohkem vatte kulub, et üksainus kilomeeter tunnis kiiremaks saada.

MMil said keskmiseks kiiruseks ainult 44,3 kilomeetrit tunnis. Mis juhtus? 

MM algas kehva ööunega. Hommikul surusin endale ühe võileiva sisse. Võistluspaika sõit algas kell pool üks päeval. Kella 11 paiku hakkasin endale süüa tegema, et saaks neli tundi enne starti korraliku söögi. Tegin riisi ja kana, aga üle 500 kalori ei suutnud sisse panna, ja seegi läks jõuga pressides ning tekitas iivelduse. Ma ei tea, kas see oli närvidest või oli mingi viirus kehas.
Elasime [MMi ajal] Saksamaal, kuna seal on oluliselt odavam ööbida kui Šveitsis, mis on kallis. Tunnike tuli starti sõita autoga. Aga sellepärast ma väga ei närvitsenud.
Tund enne starti panin riidesse ja hakkasin sooja tegema. Siis tekkis üsna ränk ülekuumenemise tunne, tundus, nagu mitu liitrit vett tuli kehast välja.
Aga sain soojenduse tehtud. 15 minutit enne starti rattakontroll. Läksin oma ootejärjekorda. Vaatasin, kas näen mõnda maailmakuulsat inimest ka. Tundusid justkui tuttavad näod, aga mina nende nägusid ja nimesid kokku ei pannud. Samas tuli joogijanu. Ise mõtlesin, et ei tasu üle juua, see tekitab [vetsu]häda.
Siis oligi poodiumile minek. Vaatasin enda ümber tohutut rahvahulka, vaatasin kaamerasse – olengi päriselt MM-il. (Naerab.)
Alguses oli okei, aga viiendal-kuuendal-seitsmendal kilomeetril sain aru, et tavapäraste vattide genereerimine tekitab põrgupiina. Ma ei loobu ega katkesta kunagi. Aga seekord oleksin maha tulnud, kui see poleks olnud MM. Ma suudan võidelda oma peaga, aga nüüd sain aru, et probleem ei ole peas, vaid mul on füüsiliselt täiesti võimatu oma tavapärast tempot hoida.
10–12 kilomeetrit oli sõidetud, kui piilusin rattakompuutri numbreid ja nägin, et keskmine kiirus oli ainult 48 kilomeetrit tunnis. See oli koht, kus mõtlesin, et keskmine kiirus peaks olema kindlasti 52 – sellises keskkonnas ja sellise rahvaga oleks pidanud oma tavapärast kiirust kindlasti ületama. Teekate oli üsna hea, esimesed 21 kilomeetrit olid tasased.
Aga mida kilomeeter edasi, seda keerulisemaks mul läks. Vaatasin, et vatid hakkavad juba 400 juurde langema. Siis tuli tõusude kaskaad, mille esimene osa kestis neli ja pool kilomeetrit. Tõusude otsa jõudes nägin, et ma ei suuda isegi tõusu peal kuidagi 400 vatti hoida – mitte mingit moodi, lihtsalt ägisesin.

Kuidas sundisid end edasi pingutama? 

Alates 10. kilomeetrist ma ei võistelnud enam, vaid mõtlesin, mida ütlen inimestele, et asi nii nässus on.
Siis tuli laskumine. Eelmine päev harjutatud kurvid. Ilmselt läksin kiiremini ja üks kurv läks pikaks. Hoog oli üleval, pidurid ei pidurdanud piisavalt hästi ja ratas veidi hüples konarliku tee peal. Mul oli enne seda kiirus 70 kilomeetrit tunnis. Sain selle küll suurelt jaolt maha pidurdatud, aga 30–40-ga [km/h] lendasin külg ees barjääridesse. Lohisesin nende ääres ja kui barjäärid lõppesid, lendasin üle pea kõnniteele, peaga asfaldile.
Lebasin seal ja mõtlesin, et nonii, nüüd on mul vähemalt põhjendus olemas, miks ma nii kehva olin. See oli lihtsalt kirsiks tordil. (Muigab.)

Kui kaua seal lebasid? 

Kui aus olla, siis selle laksu peale ma erilist aega ei kaotanud, kuigi panin sinna päris korralikult pikali. Aga ratas jäi terveks ja adrenaliini tõttu ei saanud midagi aru. Pärast selgus, et ei olnudki erilisi probleeme, natukene marrastatud ja riided katki, muus osas olin terve.
Hüppasin kohe rattale tagasi ja sõitsin n-ö käik väljas lõpuni. Üritasin pingutada, aga üle 350 vati minust mingit moodi välja ei tulnud. Füüsiline piir oli ees.
Kui olen heas vormis, on mul Eesti võistlustel keskmine pulss 175. Seal oli alguse pingutuse peale kogu aeg üle 180. Midagi oli nii valesti, kui olla saab.
Läksin seda rada ikkagi sõitma alla tunni, umbes 58 minutiga, 47,5 kilomeetrit tunnis keskmist. Selle ajaga oleks saanud 33. koha. Ega tavainimesele suurt vahet ole, kas olid 33. või 45., aga mu sooritus oli tegelikult täiesti null. Kui oleksin kaotanud Remcole nelja minuti lõppu või viie minuti algusse, oleksin rahul olnud. Sellisel raja, kus on niisugune tõus ja niivõrd tehniline laskumine, kus proffidel on nii oskustelt kui ka füüsilised eelised, oleks see väga kõva tulemus olnud. 

Mis tunne oli pärast finišeerimist?

Pärast võistlust istusin meditsiinipunktis, sest ega mul silm ei seletanud, pilt virvendas ees. Jõin poolteist liitrit jääkülma vett ära ja rääkisin töötajatega juttu, sest olin ikkagi peaga asfaldile lennanud ja nad ei tahtnud mind niisama minema lasta. Mind ootas peagi lennukisse minek ja seal on riskid suured.
Ei olnud häda midagi, aga olin väga löödud. Paar päeva olin täiesti augus, et miks nii läks.

Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kas said isu juurde, et prooviks järgmine aasta veel või mõtled nüüd, et ahh, sai MMil ära käidud, las edaspisi esindavad Eestit profid? 

Arvan, et mind jääks hästi palju närima, kui ma ei saaks mingit sarnast võimalust uuesti. Ma ei ütle, et peaksin minema MM-ile, kus on mägine rada. Aga näiteks Euroopa meistrivõistlustel, kui mul õnnestub saada hea ratas, saab asi ainult paremaks minna. Mul on ju alles aastakene eraldistardikogemust.
Eks algul oli järelemõtlemist ja ülesaamist, mis toimus, aga mida päev edasi, seda rohkem isu kasvab. Tunnen, et tahaks veel ja veel.

Kus järgmisel aastal MM ja EM toimuvad ja kas sealsed rajad sulle sobivad? 

MM on [Aafrikas] Rwandas ja arvestades, et olen tööinimene, siis sinna kaheks päevaks ei sõida; see on pikem projekt. Rwanda on ülimägine, 90-protsendise tõenäosusega on seal mulle ebasobilik rada ja tõenäoliselt minu ajagraafikusse see ka ei sobi.
EM toimub Lõuna-Prantsusmaal. On oht, et ka seal on tõusudega rada.
Olen mõelnud ka sellele, et okei, Taavi, sõitsid [MMil] sellise sõidu, miks peaks sind veel kuhugile saatma. Aga kui saan talvel teha väga tugeva baasi alla ja näidata kevadel eraldistartides häid tulemusi, teha Eesti meistrivõistlustel veel parema soorituse kui sel aastal (tuli kolmandaks – P.P.), siis eks see ole minu kätes. Ega keegi mind põlga ja ära lükka. Kui tulemused on olemas, siis on tõenäoliselt ka võimalus uuesti [tiitlivõistlustele] saada. Nüüd läheksin sinna ikkagi oluliselt targemana – nagu inimene, kes pole kunagi lund ja vett näinud ja on esimest korda sinna sisse visatud, teab teisel korral juba paremini, kuidas seal käituda.

Foto 1: Taavi Kannimäe võistlemas Zürichis MMil 46,1 km eraldistardist sõidus 22. septembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Remco Evenepoel treenimas Zürichis MM-võistluste rajal. Foto autor: Panoramic via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Euroopa meister Edoardo Affini Itaaliast võistlemas Zürichis MMil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe lähenemas EMil Belgias 31,2 km eraldistardist sõidu finišijoonele 11. septembril. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Remco Evenepoel tähistams MM-tiitli võitu eraldistardist sõidus. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 6: Remco Evenepoeli naine Oumaima Oumi Rayane õnnitleb teda MM-tiitli võidu puhul. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 7: Pealtvaatajad ergutamas Šveitsi ratturit Stefan Küngi MM-võistlustel Zürichis. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Austraalia rattur Jay Vine kukkununa MMil Zürichis eraldistardist sõidus. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 10: Itaalia rattur Filippo Ganna sõitmas MMil Zürichis. Foto autor: AP/Scanpix