Viimast „Pealtnägijat” oli väga valus vaadata. Seal rääkis
saate viimane, kolmas lõik sellest, kuidas ERRi ajakirjanik Kristjan Pihl jooksis New Yorgis (fotodel) maratoni pisut alla nelja tunni, mis on tavainimese kohta normaalne tulemus, keskmine kilomeetri aeg umbes 5.40, kuid hull oli see, kuidas samal ajal läbis Märt Belkin, kes mõnda aega tagasi oli Postimehe majandustoimetuse juhatajana minu kolleeg – ehkki silmast silma ei kohtunud ma temaga kordagi – Tallinnas maratonipikkuse distantsi seitsme tunni ja 58 minutiga. Aeg ajaks, valus oli see, kuidas ta jooksis.
Niisugust jooksmist ei peaks televisioonis näitama. Vähemasti ilma selgelt hoiatava kommentaarita.
Belkin (fotol vasakul) on jooksmiseks kahtlemata ülekaalus. Aga vaadake ta koormusi: juunis ligi 200 kilomeetrit, juulis üle 300 ja augustis üle 500 kilomeetri. Kolme kuuga maratonile! Telelõigu autor Pihl märgib, et suure hurraaga alguse saanud jooksuharrastus päädis Belkinil ülekoormusvigastusega – pole ka ime, ega ju! –, millest andis ekraanil märku tema tugevasti lonkav jooksustiil. Sellegipoolest otsustas Belkin võtta novembris ette maratonipikkuse jooksumaa.
Mis see siis nüüd oli, mida meile näidati? Kui too lühiviide vigastusele välja arvata, siis laias laastus oli tegemist pigem Belkinit heroiseeriva kajastusega – et inimene on küll ennast jooksmisega sandistanud, aga ikkagi paneb edasi, viib oma suure eesmärgi ellu.
Vaat siis, kuhu on suure jooksu- ja maratonivaimustuse levitamisega jõutud.
Ma jään kindlaks oma varasemale väitele, et suur hulk inimesi, kes viimasel ajal maratone ja poolmaratone jooksevad, ei peaks seda tegema. Nende keha pole selleks loodud ja ettevalmistatud. Nad võivad küll üks-kaks, isegi kolm võistlust vastu pidada, aga kahju, mida nad endale tekitavad, võib olla pöördumatu. Seda enam, et nad ei oska piiri pidada ja õigel ajal lõpetada.
Usun, et üks õigemaid otsuseid, mida olen harrastussportlasena teinud, on see, et lõpetasin 2012. aastal pärast Tartu jooksumaratoni paugupealt jooksmise. Seal sai parem põlv nii ränga kõhrekahjustuse, et sügisel pidi dr Leho Rips seda opereerima. Ja kuigi siis leidus nii mõnigi, kes suure suuga kuulutas ja julgustas, et pole hullu midagi, saan edasi joosta küll – jube lihtne on teisi utsitada, kui ise ei pea mingit vastutust võtma –, tegin ikkagi lõpliku otsuse, et nüüd enam kunagi ei jookse. Sest tahaks ka edaspidi elus omal jalal käia.
Aga paljud ei kuula kainet mõistust. Jätkavad jooksmist ka siis, kui keha on ammu märku andnud, sageli korduvalt, et ei taha enam seda põrutavat koormust. Nad ei arvesta, et kui näiteks põlved ja puusad on juba pihta saanud ja kulunud, siis ega need ole küüned, mis uuesti asemele kasvavad. Ja isegi kui mõnda aega põlved ja puusad tunda ei anna, siis neid edasi kahjustades saabub päev, mil peab jälle minema operatsioonile, et asendada kulunud osad näiteks kunstliigestega, kätte palju varem, kui saabuks muidu, neid hoides.
Belkin tegi endale üüratu karuteene. Ja mille nimel? Et joosta Tallinnas maratonidistants kaheksa tunniga ja pääseda mõneks minutiks ETV ekraanile. Ei usu, et on midagi sellist, mida ta oleks endale selle jooksuga kestvalt head teinud.
Fotod 1 ja 3-5: Tänavune New Yorgi maraton. Fotode autorid: SOPA Images via ZUMA Press Wire / Scanpix (1 ja 4), ZUMA Press Wire /Scanpix (3) ja Xinhua via ZUMA Press / Scanpix (5)
Foto 2: Märt Belkin Postimehe majandustoimetuse juhina mullu juunis. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Esileht