Pullerits: Salanipid, kuidas ära tunda, kas te jalgades on võimeid või olete päntajalg

Kas olete vahel mõelnud, miks te tulemused jooksus on viletsad, pole küündinud 800 meetri distantsil alla kahe minutigi? Nüüd sain ootamatult niidiotsa kätte, kuhu sellele küsimusele vastust otsides peate vaatama.

Eelmisel laupäeval tegin Tartus raamatuvahetuse. Toomas Tarm oli lugenud ajakirjast Jooksja mu viimast kolumni, kus vahendasin mõnesid treeningutarkusi, mida jagas oma autobiograafias Steve Ovett, ning avaldas soovi seda raamatut lugeda. Vastu pakkus ta mulle Financial Timesi spordikorrespondendi Pat Butcheri pehmekaanelist, ligi 300-leheküljelist „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” (fotol ülal vasakul; tagakülg alla paremal). Aus pakkumine, sest kui lihtsalt oma raamatu välja laenad, ei pruugi mõne aja pärast mäletadagi, kellele selle andsid. Nüüd pakkus Tarm, et jätab oma raamatu „panti”.

Asusin seda siis otsast lugema ja kohe sattusin kahele olulisele tähelepanekule, millega autor seletab Coe ja Ovetti suurepäraseid jooksjavõimeid. Ehk seda, millest enamikul puudu jääb ning mille tõttu nad siis teevadki suurt numbrit maratonijooksust, pidades maratoni läbimist mingiks jooksmisega seotud kangelasteoks. No andke andeks! See pole jooksmine, mida enamik maratoni läbides teeb.

Ovett oli nooruses hea hüppaja, nii kõrgus- kui kaugushüppaja. Tema noorpõlves hüpatud 6.28 püsis omas vanuseklassis kaks kümnendit Sussexi krahvkonna rekordina. Raamatu autor Butcher, kelle rekord miilijooksus on 4.09,4, juhib tähelepanu, kui oluline on hüppevõime. Te saate nüüd ka ise järele uurida, kas teis on jooksupotentsiaali.

Nimelt, seiske küljega seina vastu ja sirutage seinapoolne käsi hästi üles ning märkige ära kõrgeim koht, kuhu sõrmed küündivad. Nüüd laske end põlvedest alla ja hüpake nii kõrgele üles, nagu suudake, ning laske ära märkida see koht, kuhu te sõrmed ulatusid. Seejärel mõõtke kahe märgi vahe ära.

Mis tähtsus sel on, kui kõrgele te kohalt hüppate, küsivad küllap paljud. Aga vaat, on! Keskmaajooksjatel on see väga määrav näitaja, tuleb välja. Coe ja Ovetti hüppevõime oli noorena kõvasti üle endaealiste keskmise. Alumise ja ülemise märgi vahet, mis on 23 tolli ehk 58 cm, peetakse väljapaistvaks tulemuseks. Aga Coe ja Ovett, nagu raamat kirjutab, olid piltlikult öeldes hüpanud läbi katuse. See näitab jalgade elastsust, mis on jooksus ülioluline.

On teie jalad elastsed?

Teine näitaja: edasihüppevõime – sest jooksus peab liikuma edasi, mitte üles. Coe oli ühel jalal hüpates läbinud 25 meetrit kaheksa hüppega. Kusjuures heaks näitajaks peetakse kümmet ja väga heaks üheksat hüpet. Kaheksa hüpet, kirjutab raamat, tähendab, et ta hüppas nagu känguru.

Nii et need, kes ei ole sügaval eksiarvamusel, et jooksmine tähendab maratoni – maraton võib tähendada ja tähendabki jooksmist maailma tipp-, aga mitte harrastajate tasemel –, võtke nüüd mõõdulint kätte ja tehke koduste vahenditega lihtsalt selgeks, kas teis on pisutki jooksja soont ja geeni või kujutate endale seda üksnes ette. Ja kui jalgades elastsust üldse pole, ei ole mõtet ka jooksjana edasi ponnitada – te ei jõua kusagile.

Fotod 1 ja 2: Pat Butcheri raamatu „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” esi- ja tagakaas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sebastian Coe võidab 1984. aasta Los Algelese olümpial 800 meetri jooksus ameeriklase Earl Jonesi ees hõbemedali. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe Los Angelese olümpia 1500 meetri jooksu võitjana Memorial Coliseumi staadionil auringil. Foto autor: AP/Scanpix