teisipäev, september 08, 2026

Pullerits: Kas harrastusspordi maaniaga kaasaminejad mängivad oma tervisega ruletti?

Mõned päevad pärast endise suusataja ja hooldemehe Peep Koidu ootamatut surma helistas mulle Eestis laialt tuntud ja väga kogenud ning kõrgelt hinnatud spordiarst – ja väljendas mulle oma tõsist muret.

Ta palus, tõepoolest palus, ja korduvalt, kogu hingest – selle palve esitamine oligi tema kõne põhjus –, et võtaksin üles sporti harrastavate keskealiste inimeste koormustestide ning südametegevuse kontrollimise teema. „Inimesed lähevad [pikkadele võistlustele] lambist peale, enne seda grillivad liha, rasv suust tilkumas,” olen tema öeldu üles tähendanud.

Ta väitis, et ilma igasuguse eelkontrollita treenimise ja võistlustel osalemisega on Eestis lausa hulluks mindud. Just, nii ta ütles selle kohta: hulluks mindud.

Isegi ju kirjutasin laupäevases Postimehes suure loo, kuidas sel nädalalõpul eesootaval Tallinna maratonil ja poolmaratonil stardib rohkem osalejaid, kui varasematel kordadel. Kusjuures osalejaskonna kasv ei toimu maailmatippude, vaid ikka tavaharrastajate lisandumise arvelt.

Arvate, et korraldajad osalejate arvu suurenemisega kaasnevaist riskidest endale aru ei anna? Muidugi annavad. Tallinna Maratoni ürituste peakorraldaja Mati Lilliallik tunnistas mulle, et peab keskealiste liiga ahneks minemist ja nn ülepanemist rahvaspordiürituste suurimaks ohuks. 

Kas korraldajad peaks hakkama üle 40-aastastelt nõudma tervisetõendit, et nad on läbinud viimase aasta jooksul koormustesti ja mõõtnud arsti valvsa pilgu all jooksulindel või rattasadulas südame tööd? Minu arvates mitte, sest see oleks sama, kui hakata nõudma, et Grand Canyoni servale tuleb panna piirded, sest muidu võivad mõned sealt alla kukkuda – seda juhtub igal aastal, eriti selfie’sid tehes –, ja seada kanjoni põhja viivate matkaradade ette valvurid, kes kontrollivad, kas kõik matkajad on ikka enne südamefilmi teinud. See oleks ju absurdne! Inimene peab enda eest ennekõike ikka ise vastutama, mitte lükkama vastutamist kellelegi teisele.

„Inimesed, ärge mängige oma tervisega!” kõlas mulle helistanud staažika spordiarsti soovituste kokkuvõte.

Foto 1: Peep Koidu haud. Foto saadetud Priit Pulleritsule erakogust
Foto 2: Priit Pullerits Võrumaal Kose-Käbli teel Plaani küla ja Küläjärve lähedal sõitmas rattaga teises suunas, kui talle vastu tulnud umbes kümneliikmeline grupp. Foto autor: Art Soonets
Foto 3 ja 4: Mulluse Tallinna maratoni osalejad. Fotol 4 keskel põlveteipidega filmimees Jaak Kilmi. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
 

2 Kommentaarid:

At 14:20, Anonymous Anonüümne said...

Teema on iseenesest oluline, aga vääriks oluliselt põhjalikumat uurimist. Kui palju tavaharrastajad end tegelikult kontrollida lasevad, millise enesetundega tegelikult võistlevad, milline on eelnev treenitus jne. Muidu on väga suur oht panna teema arendus mõne üksiku näite pealt tehtud üldistuse peale püsti.

 
At 15:20, Anonymous Anonüümne said...

Hm, eelmise postituse pealkiri oli "Pullerits: Kas panijaid jääb vähemaks või on mittepanijad muutunud häälekamaks?"
Ja seal kommentaarides erinevad "panijad" seletasid pikalt ja laialt, miks ikka "panna on vaja".
Kas neil eelmise postituse kommentaarides kirjutanud "panijatel" on tervisekontroll tehtud?
Oleks tore, kui te ise sellest siin teada annaksite.

Ja kuidas PP-l enesel on? Nagu siit blogist aru võib saada, siis on ka blogiomanik tihti nende "panijate" poolel -- näiteks:
* Pullerits: Kuidas ma üritasin tippharrastussuusatajast Taavi Kaivist jagu saada?
* Pullerits: Kuidas mul õnnestus Norras püstitada maailma tippmark?
* Pullerits: Kuidas ma saavutasin maailma esimese ja kolmanda tulemuse?
Tervise suhtes suurt vahet pole kas panna kuskil rahvamaratonil või lihtsalt suvalisel külateel Stravaga võidu -- pingutus organismis on sama.

 

Postita kommentaar

<< Esileht