Pullerits: Kas harrastusspordi maaniaga kaasaminejad mängivad oma tervisega ruletti?
Ta palus, tõepoolest palus, ja korduvalt, kogu hingest – selle palve esitamine oligi tema kõne põhjus –, et võtaksin üles sporti harrastavate keskealiste inimeste koormustestide ning südametegevuse kontrollimise teema. „Inimesed lähevad [pikkadele võistlustele] lambist peale, enne seda grillivad liha, rasv suust tilkumas,” olen tema öeldu üles tähendanud.
Isegi ju kirjutasin laupäevases Postimehes suure loo, kuidas sel nädalalõpul eesootaval Tallinna maratonil ja poolmaratonil stardib rohkem osalejaid, kui varasematel kordadel. Kusjuures osalejaskonna kasv ei toimu maailmatippude, vaid ikka tavaharrastajate lisandumise arvelt.
„Inimesed, ärge mängige oma tervisega!” kõlas mulle helistanud staažika spordiarsti soovituste kokkuvõte.
Foto 1: Peep Koidu haud. Foto saadetud Priit Pulleritsule erakogust
Foto 2: Priit Pullerits Võrumaal Kose-Käbli teel Plaani küla ja Küläjärve lähedal sõitmas rattaga teises suunas, kui talle vastu tulnud umbes kümneliikmeline grupp. Foto autor: Art Soonets
Foto 3 ja 4: Mulluse Tallinna maratoni osalejad. Fotol 4 keskel põlveteipidega filmimees Jaak Kilmi. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 13:12
kommentaare: 31
31 Kommentaarid:
Teema on iseenesest oluline, aga vääriks oluliselt põhjalikumat uurimist. Kui palju tavaharrastajad end tegelikult kontrollida lasevad, millise enesetundega tegelikult võistlevad, milline on eelnev treenitus jne. Muidu on väga suur oht panna teema arendus mõne üksiku näite pealt tehtud üldistuse peale püsti.
Hm, eelmise postituse pealkiri oli "Pullerits: Kas panijaid jääb vähemaks või on mittepanijad muutunud häälekamaks?"
Ja seal kommentaarides erinevad "panijad" seletasid pikalt ja laialt, miks ikka "panna on vaja".
Kas neil eelmise postituse kommentaarides kirjutanud "panijatel" on tervisekontroll tehtud?
Oleks tore, kui te ise sellest siin teada annaksite.
Ja kuidas PP-l enesel on? Nagu siit blogist aru võib saada, siis on ka blogiomanik tihti nende "panijate" poolel -- näiteks:
* Pullerits: Kuidas ma üritasin tippharrastussuusatajast Taavi Kaivist jagu saada?
* Pullerits: Kuidas mul õnnestus Norras püstitada maailma tippmark?
* Pullerits: Kuidas ma saavutasin maailma esimese ja kolmanda tulemuse?
Tervise suhtes suurt vahet pole kas panna kuskil rahvamaratonil või lihtsalt suvalisel külateel Stravaga võidu -- pingutus organismis on sama.
Olen ka mõelnud, et PP võiks sel teemal kirjutada. Aga jõuan oma mõtetes alati välja sinna, kui "piiri peale" on omadega läinud tippsport (iga ala on juba "tehnikasport", lisaks dopinguteemad jne). Eks amatöörsport käib lihtsalt tippspordil sabas, st kui tipud äärmuslikult "panevad", siis teevad seda õige pea ka harrastajad, üsna sarnase tehnilise varustatusega. Ehk siis, "üle panemine" harrastajate hulgas väheneks siis, kui tippspordis toimuks mingi lagunemine, seisak, tagasiminek või lihtsalt väärtuste ümberhindamine (fair play vs hambad-ristis-võit jne). Aga see idee tundub absurdne või naiivne natuke. :)
Kuna endal on füüsiline töö praegu, siis trenni juurde ei tee, seega lihtsalt spordihuviline vanast ajast. Aga mulle vist meeldis küll veidi rohkem selline "vanaaegsem" sport, kus (vähemalt tundub nii!) määravamaks sai psühholoogiline ja füüsiline valmisolek, keskendatus, robustne pühendumine, mitte niivõrd tehniline varustatus, taustameeskonna suurus jne, kus vist eelise saavad vahel lihtsalt need, kellel on rohkem raha.
Ühesõnaga, tippsport on tegelt üks omapärane või isegi imelik nähtus :) ja mida imelikum või äärmuslikum on tippsport, seda äärmuslikumaks kisub ka harrastamine. Noh, mingi selline mõte.
Eks nii see ole, vt kas või ratturite ja ka suusatajate varustus - pole kehvem kui tippudel.
Pean ka ütlema, et ega nüüdisaja tippsport väga kaasa tõmba. Olgugi et see toodud igasugustes kanalites palju lähemale ja infot on palju, nii et igaühe kohta võid kõike teada. Aga kui vaatan möödanikku, siis ikkagi tundub Müncheni olümpia 1972, mille kohta tean küll peamiselt vaid Paavo Kivise olümpiaraamatust, palju paeluvam kui nüüdsed olümpiad. Mäletan, et 100 ja 200 m võitis Borzov, 800 m Wottle, 1500 m Vasala, 5 ja 10k Viren, maratoni vist Shorter. Aga kes võitsid need alad Pariisi OMil või Tokyo OMil - kurat seda teab. Või ka Montreali OM: 100 Crawford, 200 m Quarrie, 400 ja 800 m Juantorena, 5000 ja 10 000 m Viren, maratonis sakslane Waldemar Cierpinski, ja kõrgus - Jüri Tarmak (rulltehnikas!). Oli nii? Kusjuures, pange tähele, siis tähistati võitu palju tagasihoidlikumalt ja vaoshoitumalt, nüüd joostakse lipuga mööda staadioni ja tehakse igasugu ülevoolavat pulli (isegi Kanter - lipuga 100 m), Nüüd võitjad tulevad ja lähevad (kaovad), omal ajal võitjad jäid ja on jäänud - mällu! Sest nad olid inimlikult suured, olid isiksused.
Kõrgem VO₂ max (maksimaalne hapnikutarbimine) on seotud väiksema enneaegse surma ja südame-veresoonkonnahaiguste riskiga ka vanemas eas. Näiteks 70-aastane inimene, kelle VO₂ max on oma vanuserühma ülemises veerandis, on tavaliselt väiksema terviseriskiga kui sama vana inimene, kelle näit on alumises veerandis. Kõige tõhusam viis VO₂ max-i säilitada või parandada on regulaarselt teha ka kõrgema intensiivsusega treeningut. Kui oled näiteks 60+, siis üks korralik intervalltreening nädalas võib VO₂ max-i säilitamise seisukohalt olla märksa väärtuslikum kui seitsmes rahulik jalutuskäik. Samas peab intensiivsus vastama tervislikule seisundile ja treenitusele.
Põgusalt panemise, panijate ja vanuse teemal.
1998. aastal kui Tartu Rattamaraton alustas moodustas kõigist osalejatest 46% vanusegrupp 21-30 eluaastat. Aastal 2025 on see vanusegrupp langenud 8% peale.
Suurimaks vanusegrupiks on tänapäeval 41-50 eluaastat, kes moodustavad 31%. Kakskümmend aastat tagasi oli nende „vanakeste“ osakaal 7%.
Lühidalt – kunagised spordimehed on vanaks saanud, teevad sporti edasi, mõnikord ka surevad spordimehele kohaselt, kuid nooremate vanusegruppide osatähtsus on aja jooksul kordades vähenenud.
Kui kõik osalejad vanuse põhjal pooleks jaotada – alla 40 aasta ja üle – siis elu esimese poole omasid oli 20 aastat tagasi kokku 90% ja täna on neid 43%. Teistpidi sõnades – sport on tänapäeval vanainimest hobi. Vähemalt rattamaratoni kontekstis.
Vene turg kukkus juba covidiga ära. Keskmiselt oli sealtpoolt 150 osalejat. Kui koos venemaalastega oli välismaalaste protsent 16, siis täna on välisosalejaid 10%.
Naiste osakaal on 20%. See on suht muutumatuna püsinud. Väikesed kõikumised siia ja sinnapoole. Viimastel aastatel kergelt tõusus.
Laiem probleem on üldine osalejate vähenemine spordivõistlustel. On üksikuid võistlusi, mis suudavad vastuvoolu ujuda, kuid üldine trend on siiski vähenemise ja vananemise suunas. Aastal 2025 oli sama palju osalejaid kui aastal 2000.
Ma ei arva, et see oleks kuidagi Tartu Maratoni korraldajate kehv töö. Pigem on üldine trendi ja suhtumise muutus ja rahvastikuprotsessid selles põhitegur. Eks „panemise“ vajaduse ära langemine samuti mingi mõjuga.
Mis sinna võistlusele ikka minna, kui enam panna ka vaja pole. Karjas koos sõitmine, isegi kui ei taha panna, on muidugi hoopis omaette väärtus, kuid lõpuks võib niisama ka rattaga loodusse minna ja mõne toreda päeva sadulas veeta. Tuleb odavam ja mõnikord ka toredam.
Andmed on Tartu Rattamaratoni kontekstis esitatud. Sinna üritusele muidugi lähen jätkuvalt kohale. Soovitan ka teistel tulla. Tore oleks ka Pulleritsuga ratas jälle joonele panna, kuid kahjuks on ta vist pehmostunud. No mis teha, kui panijat meest temast enam pole ja aeg on kunagise legendi muutnud pagan teab milleks. Kahju. Ehk suudab ta ennast diivanilt üles sundida? Ehk on veel grammike käterammu alles?
Priit ,Tarmak rullis 72-l Münchenis............näpukas.
Oh, muidugi. Montrealis võitis vist poolakas, Dwight Stones oli teine ja Kanada mees tõi sel alal korraldajamaale üldse tolle olümpia parim tulemuse, kas polnud nii? Või jäi ameeriklane siiski kolmandaks?
Ei tea küll spordimeest, kelle võiduinstinkti pole. Võidusoov tähendab aga tahet "panna". Kui ollakse pehmostunud siis ongi hea valida "võistlemist" some rakendustega, kus mingi mõttetu lõik saab pingerea. See on mandumise ilustamine.
Mulle meenub üks üritus, kus esines Jaak Mae. Selleks ajaks ammu tegevsportlase karjääri lõpetanud. Tuli jutuks nüüd "harrastajana" rahvaspordi võitlustel osalemine. Lühidalt resümeerides oli jutt selline, et enne starti on küll kindel plaan võtta rahulikult ja mõistusega aga kui võistlusnumber seljas ja stardipauk kõlanud, siis on kõik eelnev jutt ununenud ja läheb ikka panemiseks:)
Jüri Tarmak võitis viimase "rullitajana" kõrgushüppe olümpiakulla siiski Münchenis 1972.
Mul on umbes sama täpselt meeles Calgary 88 või Split 91 jalgpalli MM USA 94. Mitte sportlased ei olnud suuremad isiksuses, vaid ma ise olin siis vanuses10-15 ja kõik sai kaustikus läbi kirjutatud ning jäi meelde.
Itaalias näiteks nõutakse arstitõendit et isik on kardiovaskulaarselt sobilik nt Tuscany Trailil vms üritusel osalema. See on üks eeldus ,et peale saada.
Teisalt on siin ärihuvid samapalju paistmas kui hoiatuste tegemine. Järjekorrad tervisekontrollijate uste taga on kasulik kellelegi veel peale kontrollivate.
Võita saab ainult üks ja enamus läheb panema teadmisega, et nemad ju ei võida. Aga nad on ikkagi spordimehed. Spordimehe ja võiduinstinki vahele võrdusmärki panna ei saa.
Rahvaspordiürituste puhul ei tohi vinti üle keerata. Piisav võiks olla perearsti luba spordiüritustel osalemiseks. Kontrollitakse primaarseid südame funktsioone ja tervislikku seisundit (ei mingit kallist koormustesti ja maksimumini pingutamist). Üritusel osalemist ei saa muuta liiga keeruliseks/kalliks. Nagu eelkõnelejad on maininud nõutakse sellist dokumenti välismaal toimuvatel suurematel rahvaspordiüritustel (L'Étape du Tour nõuab arsti poolt väljastatud tõendit, mis pole vanem kui 1 aasta). Seega saab 1 tõendiga osaleda aasta jooksul eri üritustel ja väljaminek oleks minimaalne. Kui keegi soovib minna tegema maksimumi-lähedast sooritust jääb see ta enda vastutusalasse, kas läbida eelnevalt ka koormustest koos sinna juurde kuuluvaga, kuid seda ei saa igalt osalejalt nõuda.
Võibolla oligi mehe bioloogiline resurss läbi, juhuts see lõpp lihtsalt sportides. Kui oleks rutem jaole saadud oleks veel mõn aasta välja vedanud aga voodis.
Suremus on ikka lõpuks 100%
Kas polnud ka kunagi ammustel aegadel seda, et Eestis ka nõuti arstitõentit mingitel rahvavõistlustel? Aga ma ei kujuta ette, et nüüd see võimalikuks osutuks. See ummistaks perearstide kabinetid ja neil väheneb ressurss tegelda tõeliste abivajajatega - selle asemel peavad nad spordihulludele väljastama tõendeid. Aga see väljastamine pole vaid formaalsus. Vaevalt soostuks ükski arst 40+ inimestele lihtsalt peale vaadates heakskiitva tõendi väljastama. Ikka on vaja teha kasvõi elementaarsed uuringud, nt EKG jms. Teisisõnu: esmataseme meditsiinis arstide ja õdede töökoormus tõuseks ning järjekorrad pikeneksid, mis ei tundu sugugi mõistlik lähenemine.
Müncheni olümpiaraamatu autori(D) võiks ka üle kontrollida
Et siis mõõdetakse vererõhku ja tehakse lamades EKG? Ilma koormuseta EKG ei anna võistlejale suurt midagi. Sellise propuski nõudmine kõlab rohkem nagu perearstide või tervisekeskuste nuumamine.
Arstitõendi nõudmine täiskasvanud inimeselt on nonsenss.
Esiteks -- arst ei ole ei jumal ega selgeltnägija, kes oskab ennustada tulevikku. Suur osa tervisehädasid ei ole eriti hästi ja lihtsalt ennustatavad. Pealegi -- kui tervis kehvem, siis perearst kirjutab tõendile, et võib osaleda aga ei tohi alla 5h joosta???
Teiseks -- puudub vähimgi reaalne ja mõistlik võimalus tuvastada, kas tõendi andis välja ikka arst -- eriti välismaalaste ja välisvõistluste puhul.
Kolmandaks -- arstide jaoks on see mõttetu aja ja ressursi kulu. Meile kõigile maksumaksjatena ka. Täiskasvanud inimene peab enese tegevuse eest ise vastutama, keegi teine seda teha ei saa. Lastega on teine lugu.
Näide ja lugu arstitõendiga elust enesest -- tuttav käis kunagi Berliini või Rooma vms maratonil, kus sellist tõendit nõuti. Perearst tegi suuri silmi ja kirjutas miski "tõendi" a la "Võib osaleda maratonil" valgele paberile ja pani allkirja alla.
Korraldajad pööritasid ka silmi -- et kus on blankett, kus on pitsat jne. Seleta siis neile, et Eestis on üldiselt blanketid ja pitsatid juba eilne ja üleeilne päev.
Lõpuks tunnistati tõend kõlblikuks -- vahet pole ju. Tegelikult oleks võinud ka ise selle endale kodus kirjutada.
Säilitagem terve mõistus -- me ei taha ju miskit lasteaiariiki.
40+ kes soovib ja treenib rahvaspordiüritustest, võiks olla tehtud kord 10 a jooksul südame ultraheli (ehhokardiograafia). Hinnata vasaku vatsakese süstoolset funktsiooni, seinapaksust, klapifunktsioone ja 5-6 cm ülenevat aorti. Need on kõige olulisemad südame äkksurma riskimarkerid. Kindlasti tava 12-l Ekg. Koormustest….ei ole prognostilised ja näitab pigem koormustaluvust, kes soovib oma pulsipiirid paika panna treeningul. Ei ole suur investeering, lasta see eras n confidos ära teha -150 euri.
No nii, ja kui teada saad, et äkksurma markerid hullud, mis siis edasi? Milline ja kui tõhus on ravi ja kas selleks üldse on võimalus?
https://www.err.ee/1610133337/kristo-enn-vaga-tabas-esimese-stuudio-saates-terviserike
Siinjuures pakuks mulle siiralt huvi, milliseid teste ja kus oleks pidanud Peep tegema, et vältida (või vähemalt tedvustada) toimunud riket. Millised oleks olnud võimalikud raviskeemid või tegevuspiirangud? Tavapärane koormustest poleks siin vist midagi andnud.
Perearstilt saab sellise tõendi väga lihtsalt, ilma et midagi tegema peaks. Ühe korra endal ka vaja olnud võistluse jaoks. Seda rohkem ürituse korraldajal vaja, et keegi pärast ei saaks süüdistada, et näiteks raja raskuse tõttu suri, mitte tervise tõttu.
Nõus sellega, et asi ikka mitte "suuremates isiksustes" vaid vanuse ja huvi kombinatsioonis. Minagi tean vist kõige paremini Müncheni tulemusi, kuigi sündisin paar aastat pärast seda, sest üks peamisi kasvamisea raamatuid oli Kivise oma. Mexicos oli Asati võitnud avaetapil ameeriklast jms. tulevad lõigudki ette. Aga teine asi on ehk ka see, et Kivine oskaski asjast jube hästi kirjutada. Mulle eriti mällu sööbinud M 4x400m (Asati, Ouko, Nyamau, Sang), finaalis veel Saksa, Prantsuse, Briti, Poola, Soome, Rootsi, Trinidad. Soovitan lugeda, kui hästi ta jooksu dünaamikat ja draamat välja toob. Samas, tal oli ka võimalus seda teha, sest teksti mahtus tookord raamatusse palju enam, aladest kirjutati palju põhjalikumalt. Tänapäeva OM-raamatud seda ei paku. Nii et olulise põhjusena pakuks välja ka mitte "suuremad" isiksused vaid märksa paremad olümpiaraamatud.
Ehk peaks olema spordiarsti poolt väljastatud tõend, mis kehtib ühe hooaja ja mille saab elektrooniliselt korraldaja lehele üles laadida.
Lisan ise veel seda, et järjekorrad spordimeditsiinilistele testidele on väga pikad, ma hangin oma tõendi sügiseseks ultrajooksuks juba kevadel.
olen isegi osalenud mitmetel ja mitmetel mägiultrajooksudel, kus seda tõendit on nõutud. Reeglina on see suur BS - ok, ilmselt sorditakse sellega välja täeielikud "diivanikartulid" , kuid olen rohkem kui veendunud et selliste testidega oleks Peep täieliku õnnistuse kaasa saanud. Vb kusagil välismaal tehakse sügavamaid uuringuid, mul puudub info. Pragu väljastvad neid lubasid erinevad koormustesti keskused( a la VoMax ja TÜ kliinikum) erilist järjekorda pole täheldanud, kui ainult mitte puhkustehooajale jätta. Nemad ju jällegi ei tea midagi minu muust elust ja haigustest. Perearst - see pole nende ülesanne, vähemalt mitte praegu, olen sel teemal ka Jolleriga vaielnud.Kui keegi oma perearstil selle paberi saab siis on see heatahtlik juhus.
Ühinen kommentaariga ja üks AI vastus Pulleritsile ka:
Sinu septembrikuine lugu „Kas harrastusspordi maaniaga kaasaminejad mängivad oma tervisega ruletti?” on järjekordne näide sellest, kuidas sa oskad traagilisi sündmusi populistlikult enda vankri ette rakendada. Räägid harrastajate „ego-mängudest“ ja tervisega ruleti mängimisest, aga kas sa peeglisse oled vaadanud?
Just Sina oled oma blogiga aastaid kultiveerinud seda sama keskealiste meeste toksilist kummikummardamist. Sinu tekstidest kumab alati läbi suhtumine, et mees, kes pulssi punasesse ei tõmba ja finišis pilti tasku ei sõida, on justkui „pehmo“ või teise sordi harrastaja. Sa oled ise loonud selle fooni, kus harrastaja häbeneb rajalt kõrvale astuda või koormust vähendada, sest kardab Sinu blogi kommentaariumis naerualuseks jääda.
Nüüd, kus mehed reaalselt rajal kokku kukuvad, laiutad käsi ja süüdistad nende endi pimedat enesekindlust. See on silmakirjalik. Sa ei saa aastaid taguda trummi, et sport on kannatus ja veremaitse suus, ning siis imestada, et mehed võtavadki sind kuulda ja pingutavad üle oma füsioloogiliste piiride.
Õige on see, et kohustuslikud arstitõendid oleksid harrastusspordile surm ja puhas bürokraatia. Kuid lahendus ei ole ka see, et sina kantslist moraalijüngrina näpuga näitad. Äkki oleks aeg sul endal lõpetada selle „kõva mehe“ müüdi tootmine ja tunnistada, et harrastussportlane peabki treenima mõistusega, mitte Sinu blogi hirmus?
Postita kommentaar
<< Esileht