Sel nädalal pidasin kolm pikka ja põhjalikku vestlust meestega, kes on mänginud siinse blogi lugejate elutegevuses olulist rolli. Need on Indrek Kelk, Mati Lilliallik (fotol vasakul) ja Ain-Alar Juhanson (fotol all paremal9. Rääkisin nendega sellepärast, et sain toimetusest ülesande uurida, kuidas nad on kasvatanud Eestis üles spordisündmused, mille hea kuulsus ulatub Eesti piirest palju kaugemale. Mis omakorda tähendab, et nende korraldatud üritused toovad siia välismaalasi, kes omakorda kulutavad siin raha. Aga raha – kellele see ei meeldiks!
Vestluste tulemusel valminud lugu ilmus laupäevases Postimehes.
Vaatame mõnda arvu. Näiteks augustikuine Tallinna Ironman: täis- ja poolpikal triatlonil osales kokku 3935 sportlast, kellest 2880 tulid välismaalt. Teisisõnu: kõigest iga viies osaleja oli Eesti inimene. Huvitav fakt: Indiast oli osalejaid 51, ainult kolm vähem kui USAst, kuid kuus rohkem kui Taanist.
Mis veel huvitavat kõrva jäi – Lillialliku andmeil on tema üritustel kerkinud Eesti jooksjate keskmine vanus kümne aastaga 32-lt 37-le eluaastale. Ta nimetas seda ohu märgiks. Nimelt, kuna laulva revolutsiooni põlvkond on jõudnud sörkimisikka, aga uut põlvkonda eriti peale ei tule, sest aastakäigud on järjest väiksemad, siis Eesti osalejaskond paratamatult väheneb, seda enam et tõenäoliselt pole kümne aasta pärast praegustest sörkijatest enam sörkijaid.
Lilliallik (fotol vasakul) viitas ka sellele, et jooksude arvukus läbiriikides, aga samuti kaugemal õõnestab Eesti jooksukorraldajate koduturgu, sest piirid on valla ning üha rohkem inimesi käib maratone ja poolmaratone jooksmas välismaal. Ta ütles, et kui poolteist kümnendit tagasi jooksis Eestis aasta vältel maratoni umbes 1500 inimest, siis olgugi, et nüüd küünib nende arv 8000ni ja ehk ülespoolegi, ei tee see siinsete korraldajate elu rõõmsamaks, sest hinnanguliselt kaks kolmandikku noist läbib maratoni kuskil välismaal.
Ega Juhansonil ole samuti kerge triatlonivõistlustel osalejate arvu Eestis kasvatada. Tema andmeil on Eesti triatleetide arvult elanikkonna koguarvu maailmas riik number üks, ja nii juba kolm aastat.
Kelguga (fotol paremal ja all vasakul) tuli muu seas jutuks, miks maastikumaratoni osalejate arvu on keeruline suurendada, kuigi nüüd on stardi- ja finišipaik samas kohas, mis teeb kaasalöömise logistiliselt kergemaks. Kelk nimetas seda avastamata jooksuks. Pakkusin välja, et tõenäoliselt tahavad paljud joosta aega või rekordit, aga maastikul on see raske, mistõttu nad ei tulegi osalema. Kelk soostus, et see võib tõesti olla üks põhjus, millele ta isegi on mõelnud, ent küsis, ja seda retooriliselt, miks peab kogu aeg rekordeid taga ajama, miks ei võiks inimesed tulla niisama männimetsa alla koos jooksmist nautima.
Uurisin temalt, kas panijaid, kelle sekka, mis seal salata, kuulusin omal ajal isegi, on nüüd tema üritustel vähem ja sportimisest mõnu tundjaid rohkem. Ta mõtles pisut ja vastas siis, et mittepanijad on nüüd häälekamad ja paistavad rohkem silma. Ta avaldas arvamust, et hoiakud, mis varem olid kaldu panijate poole, on tasapisi muutumas.
Muu huvitav info, mis Kelgu, Juhansoni ja Lillialliku jutust kõlama jäi, on leitav ja loetav Postimehe loos.
Foto 1: Tallinna maratoni korraldaja Mati Lilliallik selle nädala reedel Falgi teel, kus on nii start kui finiš. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tallinn Ironmani peakorraldaja Ain-Alar Juhanson selle nädala kolmapäeval Emajõe ääres. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Mati Lilliallik 2018. aasta septembris Tallinna maratoni pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk selle nädala kolmapäeval Tartus Supilinna spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
46 Kommentaarid:
Mittepanijatele võiks teha omaette panijate võistlusformaadi. Enne starti sisestab igaüks infosüsteemi oma eesmärkaja ning eriauhinna saab see, kes läbib võistlusmaa kõige täpsemalt enda püstitatud eesmärgi järgi. Auhind võiks olla samaväärne panijate medaliga.
Korraldajale tähendaks see sisuliselt üht lisavälja infosüsteemis ja natuke arvutamist: tegelik aeg miinus eesmärkaeg vahe teeninduspunktides, absoluutväärtus ning väikseim vahe võidab.
Midagi väga uut selles polegi. Regulaarsusrallis käib võistlus samal põhimõttel: tähtis pole maksimaalne kiirus, vaid etteantud aja võimalikult täpne tabamine. Nii saaks ka maastikumaratonil „niisama nautimisele“ konkreetse sportliku eesmärgi anda – paned küll, aga mitte teiste, vaid iseenda seatud aja vastu.
Et kõik paneksid maksimaalselt pika aja, kulgeksid seasörgiga finišialasse ja siis passiks seal, et täpselt eesmärgiks pandud aeg täis tiksuks ja viimasel sekundil astuks üle finišijoone? Tundub totter.
Panna on vaja!
https://runscore.runsignup.com/Race/PA/Allentown/LVRRSeptemberSummerSeries5KRace - ennustad oma lõpuaja ja vastavalt sellele stardid, ehk siis mitte ühisstart vaid ühisfinish, sittagi sul seal lastakse passida viimast sekundit. Seal on kõva madin.
Kui juba võtta ette sõit Eesti teise otsa, koos aja- ja reaalse rahakuluga, siis selle kulu mõistlikuks muutmiseks ongi vaja panna. Niisama mõnusaks kulgemiseks pole vaja ju seda logistilist ettevõtmist vaja ette võtta. Saab kodu lähedalgi ära teha. Nii lihtne ongi. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks idee, maksta ära soolane osalustasu, kulutada minimaalselt pool omast vabast päevast ainuüksi edasi-tagasi sõidu peale. Need vabad päevad on muide tööinimese jaoks loetud! Ning siis ma peaks kõige selle peale tegema seal midagi sellist treningu laadset, mida ma saan sama hästi oma kodukandis teha?
Liiga pikk jutt, ei jaksa lugeda. Tln maratoni nime ostmise osas oli järjestikes lõikudes täpselt sama mõtet korratud. Lisaks kirjavead, stiilis "paat aastat" jms. Piinlik. Kui lugu ei lase AI'l kirjutada, siis kontrolli võiks ikka lasta teha.
Ahjaa, laskmise loo kohta kirjutasin ka kommentaari, aga pole läbi läinud või kustutati ära - "liiga pikk, CA kolmandiku peal sai villand".
Hea eelkõneleja - sul tasuks mõttega lugeda laupäevases Postimehes Marek Strandbergi suurepärast arvamuslugu kirjaoskusejärgsest ajastust - https://arvamus.postimees.ee/8538284/ak-fookus-donald-trump-kirjaoskusejargse-ajastu-naidispresident
Ohei, ära muretse - ma võin lugeda küll, hea meelega. Just lugesin Delfist läbi intervjuu Janar Holmiga, kogu pika loo. Päriselt loen paberil raamatuid ka. Aga kui on halvasti kirjutatud ja teema pole kriitiliselt oluline - siis ju ei loe.
Ja kui küsida tohib, siis mida selline "keskmine panija" rahvaspordivõistlusel saavutab? On lõpuprotokollis 785. kohal 587. paigutuse asemel? Mis vahet seal on? Saab tunda rõõmu kui naabrimees on alles 857.?
Need "mittepanijad" lähevad lihtsalt osalema - tundma rõõmu kaasvõistlejatest, melust ja kodukandi igapäevastest radadest erineva ümbruse üle. On tore, et järjest rohkem inimesi seda mõistab ja osaleb spordivõistlustel peamiselt enda parema enesetunde ja meeldiva ümbruse, mitte pahatihti hilinenud wannabeliku panemise nimel.
11:23 - teema pole küll Sinu jaoks oluline ja ei vääri läbilugemist aga väärib korduvat pigem negatiivset kommenteerimist?
Ma siiski ei nõustuks eelkritiseerijaga. Kui vaadata PP mõlema viidatud loo kompositsiooni, siis see on läbimõeldud ja orienteeritud pinge kruvimisele, mis on pikkade lugude puhul hädavajalik. Siin pole lihtsalt infotükid üksteise järele kuhjatud, vaid meile jutustatakse LUGU. Loo jooksul saame ka uusi teadmisi, nt laskuri loos selle spordiala olemuse kohta ja korraldajate loos rahasummade ja toetusmehhanismide kohta. Kui vaadata Eesti ajakirjanduse keskmise tasemega võrreldes, näen mina küll erinevust. See et mõni lugeda ei viitsi, seda ei saagi iga loo puhul kõigilt eeldada. Aga kui lugu lugemata, siis pole ka moraalselt õiglane hakata seda maha tegema.
Krooniline on hoopis see, et äärmiselt vähe saame lugeda/vaadata noortest kes spordivad. Tühi jutt kuidas toome esile, toetame jne.noori. Noored tunnevad altvedamise tunnet ja see ei innusta. Uunikum sportlastest ja ultratriatleedist saame lugeda, aga see ei ole väga tore. Ettepanek mida targemad muidugi võiks kohandada. Valida vähemalt 20 spordiala millega noored tegelevad (va.perspektiivitud nt.murdmaasuusatamine, korvpall, jalgpall, võrkpall) ja teha teisi noori innustavaid lugusi. Noored vajavad eeskujusi ja nii jõutakse tihti esimeste proovimisteni.
Revo
11:23 vastab - eelmise loo juures autor ise küsis tagasisidet. Muidu poleks maininud.
11:23 korraks veel - võistluste lugu huvitas mind väga, olen väiksemaid spordiüritusi aidanud korraldada ja suurtel lihtsalt abiks olnud ja sadadel võistlustel muidugi osalenud ka (v.a. Ironman).
Laskmise lugu ma muidu poleks lugenud tõesti, ainult üleskutse tõttu üritasin ja jagasin küsitud tagasisidet.
Milline on majanduslik spordiürituse turism tervikuna. Jah, maratonid toovad siia sadu ja tuhandeid spordisõpru, kes ööbivad ka mõne või ühe öö. Midagi kulutakse toitlustusele vähem, midagi mujale. Võidab korraldaja ja teenib ka riik. Nüüd too superturundus töötab ka vastupidi - maratoniga ära tinistatud spordihuviline hakkab "vahelduse mõttes" külastama teiste riikide suurüritusi, linnamaratone, show-triatlone. Raha kulub kõvasti transpordile, ööbimisele ja muule. Arvatavasti päeva keskmine kulu ületab Pulleritsu reisipäeva väljaminekuid. Lisaks ju veel esimese lume laagrid, rattalaagrid Lõuna-Euroopas, mäestikulaagrid jne. Üks aktiivne spordientusiast viib kokkuvõttes korraliku hunniku raha Eestist minema. See on kahesuunaline liiklus.
Hea point, jooksin oma elu esimese maratoni Tallinnas, teise Tartus ja peale seda kõik linnamaratonid mujal maailmas joostud. Siis sai asfaldist villand ja hakkasin hoopis mägimaratone tegema. Imeline korraldus ei too mind uuesti Tallinnasse või Tartusse jooksma.
Aga Tallinna maratoni imeline rada?
Rocca tõus, Harku tõus, lüüsid jne jne
Jah, seda mainib mu loos ka Lilliallik, et suur osa Eesti viimaste aastate maratoniedetabeli sadadest ja tuhandetest tulemustest on joostud välismaal. Söandan pakkuda, et niiviisi siit väljaviidud raha on suuremgi kui välismaalaste siia toodud raha.
On suht mõttetu üritada seletada sisemise kire ja tule olemust sellele, kes pole seda ise kunagi endas tajunudki. Kui ei ole abitsiooni ja tahtmist olla oma parim mina oma meelepärasel spordialal, siis ongi raske aru saada. Jah, kõik ei saagi võita, aga siis saab igaüks olla oma parim ja tublim versioon. Realiseerida see potentsiaal, mis kellelgi sees on. On siis see niisuguna nagu on. Elu on tegelikult lühike minu jaoks on täielik omale antud päevade raiskamine teha midagigi alla oma tegelike võimete.
Paljud käivad välismaal, sest korraldus on ju hoopis midagi muud koos auhindadega. Isegi treenimas käin koos perega välismaal ja viin üüratu raha (kahjuks) riigist välja, sest siin ei looda tingimusi. Pigem on nende kodumaiste võistluste korraldajate küüned liiga endapoole ja auhinnakotist leiab jätkuvalt -30% flaiereid, smuutisi jpm.mõtetut jama. Poodiumile pääsedes saab juba Eesti Pagarilt kringli...wau!
Naljatilgad ikka.
Tõnu
Ole hea ja lao letti, mis välismaalt on õnnestunud viimasel ajal võita.
Aga see on täiesti loomulik, et väga paljud käivad välismaal võistlemas. Piirid on lahti, igaüks võib minna kui rahakott kannatab. Nõukaaja müstilised osalejanumbrid nii TM suusamaratonil kui muudel rahvaspordiüritustel on paljuski seletatavad sellega, et Eesti (ja tegelikult ka tollase "suure kodumaa" inimestele alternatiive ei olnud. Need osalejanumbrid kukkusid kohe kui piirid lahti läksid - esialgu küll ka üldise vaesumise tõttu kuid taastumist toonaste numbriteni ei ole toonud ka pidev majandusliku olukorra paranemine. Sest valikuvõimalus on piiritu, vabas ühiskonnas võib igaüks minna kuhu ja millal iganes soovib.
Iga ürituse korraldaja ja ka linn / piirkond / riik võitleb pidevalt oma olemasolu ja sissetuleku eest. Kuna osalema kedagi sundida ei saa, siis tuleb meelitada (turundada). See raha, mis kohalikelt saamata jääb, tuleb üritada kätte saada külalistelt. Välismaalastelt aga ka Lõuna Eesti vaates põhjaeestlastelt ning vastupidi.
Sport, nii tipptasemel rahvasport kui eriti tippsport on tänapäeval äri, mille eesmärk on muu hulgas ka raha teenida. TdF etappe ja TV ülekandeid ei planeerita juba ammu-ammu enam mitte niivõrd sportlike kui turunduseesmärkide alusel. Sport toob rahva kokku aga rajavalik tehakse selle akusel, mida maailmale näidata tahetakse. TdF on sisuliselt Prantsusmaa igaaastane maine ja turismiprojekt, mis toidab suurte piirkondade majandust ning mille käigus siis ka tublimad ratturid välja selgitatakse.
Tagasi kodumaale - see, kas Eesti maratonijooksjad viivad välja rohkem raha kui Tallinna maratoni jms. ürituste välismaalastest külalised Eestisse toovad, pole korraldajate probleem. Kindel on ainult see, et kui Eestis selliste võistluste korraldamisest ja nende välismaal turundamisest loobuda, siis viiakse välja kindlasti rohkem raha kui sisse tuuakse.
Tõnu, miks peaks keegi harrastajast rahvasportlase treenimiseks ja võistluste auhindadeks midagi välja panema? Võistluste korraldajate panus on võistlus ja rada. Harrastaja ei ole tippsportlane, kelle kulud peab keegi katma või keda peaks auhinnarahadega osalema meelitama. Mis vahet seal on kas Tallinna Maratoni M45 võistlusklassi võidab keegi Tõnu või Jüri või hoopis John või Abdul? Täiesti ebaoluline ju suures pildis.
Maailmastaaridega pole mõtet harrastajana end võrrelda - Nike, Louis Vuitton, miski Araabia Ühendemiraatide vms. jalgpalliklubi jt. ei maksa Ronaldole keskmiselt miljonit päevas mitte seetõttu, et neil oma rahaga midagi muud teha ei oleks vaid seetõttu, et keegi on Excelis välja arvutanud, et see makstud miljon toob topelt tagasi.
Kui Tõnu suudab enda kohta sama veenva arvutuse teha, küll siis ka Tõnu toetajaid ja auhinnarahasid leiab...
15:35 - ja iseenese parim mina väljendub vaid veri ninast väljas naabrimehele ära panemises ning 587. koha saavutamises 785. asemel? Usu või ära usu, on palju inimesi ja tublisid harrastajaid, kes seda seisukohta ei jaga. Nagu PP viimasest artiklist lugeda, siis pigem tõuseb nende harrastajate arv, kellele tuim "panemine" enam naudingut ei paku.
Eneseteostuse näitaja ei ole olla igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Võib vabalt olla ühel erialal väga hea ja ülejäänud elus lihtsalt nautida hetke ja protsessi.
Revo - mille alusel liigitad spordialad perspektiivituteks ja perspektiivikateks? Hetke tulemuste? Omaenese eelistuste? Naabrinaise arvamuse?
Kas see, et möödunud suvel käis Riias korvpalli EM-i vaatamas ligi 10 000 Eesti fänni ja saalis oli Eestlasi kohati rohkem kui koduvõistkonna poolehoidjaid näitab ala perspektiivitust? Tõsi, Eesti võistlus piirduski alagrupiga. Ükski Eesti kergejõustiklane pole sellist publikumenu nautinud...
Kas 2026.a. märtsis Otepää laskesuusatamise etapi pealtvaatajate arv (nädalavahetuse täismaja ) ja 2027.a. veebruaris toimuvate MM võistluste eeldatav publikuhuvi kuni 20 000 vaatajat päevas näitab ala perspektiivi või perspektiivitust?
Mis välismaa võistlusel korraldus siis hoopis midagi muud oli? Kus ja mis alal need müstilised tingimused treenimiseks loodud on? Pole sa käinud ühelgi välismaa võistlusel. Tea kas üldse Eestist välja oled saanud. Lao faktid letti, seniks tundub et teed niisama suuri ja tühje sõnu.
Eks igalühele oma. Vaba maa ja tehku teised kuidas ise paremaks peavad. Täpselt nii nagu mina teen nii nagu ise õigemaks pean.
Olen osalenud välismaistel jooksudel, rattasõitudel ja suusamaratonidel peamiselt, kuid ka mõnel talvisel extreemspordialal. Osalustasud on sarnased eestile, kuid sellega kaasneb oluliselt enamat. Isegi majutus, korralik restorani toit (mitte Salvesti lurr) ja auhinnad väga korralikud sponsoritelt millest vahest jagub isegi kõigile olenevalt võistluswst ka.
Mõnele välismaisele transport ei ole sugugi kallim kui käimine Hiiumaa maratonil. Soovitan ka siis, kui esmalt tundubki osalustasu 10 euri kõrgem kuid kõik kokku on vastupidi tihti. Elamus ja kultuuriline erinevus ka lisaks. Vaadakem ringi kindlasti, hakkab meeldima.
Tõnu
Miks ärritab mittepanijat see, et keegi soovib olla mitte temasarnane? Iga üks otsustab ise kuidas spordib. Ei pea oma seisukohta järjekindlalt mitme kommentaariga peale suruma.
Tundub vägev. Oskad soovitada konkreetset võistlust kus saab 65 euro osalustasu eest (Tartu Rattamaratoni hind) nii majutuse, korraliku restoranitoidu ja auhinnad kõigile osalejatele?
Vaadakem ise poola, tšehhi, rumeenia, slovakkia võistluste poole. Kaugemate riikidega läheb lend liiga kulukaks kuigi ka lennud õnnestub harva saada 40-100 euri eest edasi-tagasi. Soodsaima viimase hetke lennu sain mullu kreekasse 10 euri eest ots. Üldjuhul nii soodsalt ei saa siiski.
Soome saab Vikingiga 8 euriga laevasõit ja rongiga (istekohtadel) saab põhja sõita 40 euriga.Võistlustasud juba sõltuvad võistlustest, aga need ei ole kõrged.
Tõnu
Jajah, eks välismaal tundub alati parem - uudsuse efekt, mis muud, ja siis ollakse valmis nii mõnegi asja ees silm kinni pigistama. Ja lõpuks vähemaga leppima,
Nagu need, kes lähevad Eestist ära, väites, et välismaal on parem. Sittagi seal on! Võõras keskkond, võõrad inimesed, võõrad olud, võõrad tavad, võõrad probleemid, sotsiaalne võrgustik puudub - ja keegi tegelikult ei oota sind sinna. Välismaal võib olla okei seni, kuni kõik läheb lepase reega. Aga kui peaks tekkima esimene tõrge, nt mingi tõsisem tervisemure, siis on suur jama majas.
Välismaa efekt on see, et välismaal on äge käia, minna nädalaks-paariks, et elu ja seiklust nautida, muid muresid pole - puhkus ju! Nt USA - väga äge on seal seigelda, aga elamiseks kohutav: kõrgharidus pööraselt kallis, arstiabi mõrvarlikult kallis (kui vähegi saad, ära kiirabi mingil juhul telli, selle hind on pöörane), elamine üle mõistuse kallis.
Õige, Tõnu! Mul samad kogemused Küproselt, Portugalist, Poolast ja 100st teisest riigist ka. Osavõtumaksud napilt 10 eurot, auhinnalaud rikkalik. Ja ka mina, kuigi tagumise otsa sportlane, saan alati reisikoti head-paremat täis. Eks igaüks leiab ise internetist need võistlused üles, olge meheks ja guugeldage.
Aadalbert
Ma ei tea, mina olen ikka vahel ka Prantsusmaal, kus joogipunktis on 20min järjekorda ja stardis16000 võistlejat küll mōelnud, et Kelk saaks kohe suusa, kui ta asju nii korraldaks….lisaks ei ole seal punktides vahel midagi peale küpsiste ja juustu ja geeli alles jäänud eriti kui Su stardikoridor on nt 15-16. On olnud isegi juhuseid kus 40 soojakraadi juures saab vesi otsa. Ōnneks on seal palju vastutulelikku publikut kes sōitjaid kastab ja külakaeve, millel silt peal, et ei sünni potti panna. Selle kohta on ratturitel ütlemine, et mis tast potti panna, joo kohe ära! Stardimaks on ikka paar korda kallim TRRat seejuures. Eestlasi on stardis sadu popimatel sõitudel ja keegi ei virise, kōik kannatavad mōnuga:-).
Tervisemure osas tasub Balcia kindlustus teha, soodne. Välismaised reisid on kulukad siis kui soodsaid võimalusi ei otsita.
Tõnu
Ma olen ka üksjagu välismaa maratonidel käinud ja ei saa küll ühineda Tõnu mõõdutundetu vaimustusega välismaa võistlustest. Eesti võistlused on reeglina hästi või väga hästi korraldatud, välismaal on ette tulnud igasuguseid. Osavõtukulult on Eesti üritused Euroopas pigem odavamas otsas (vt https://www.sportsshoes.com/advice/running-hub/motivation/cheapest-most-expensive-marathons). Leiab ka täiesti korralikke võistlusi, kus üldse osavõtutasu ei küsita. Kui just ei tahagi vahelduseks reisi kaugemale ette võtta, siis Eestis võistlemise korral on ajakulu kindlasti väiksem, kuni 1-2 päeva, välismaa puhul kipub ikka vähemalt 3 päeva olema.
Artikkel oleks võinud suurürituste osalejaskonda rohkem analüüsida - mis rahvused on venelased välja vahetanud? Vene sportlased on olnud Eesti võistlustel olulised ja tänuväärsed külalised, neile võis äriplaanis toetuda. Korraldajale oli meeldiv, et neid tuli palju, transport Eestisse oli mitmekesine. Nad ei ole olme suhtes pretensioonikad. Ööbivad vajadusel kämpingus või Lasnamäe korteris. Nendega pole muret, kas toiduvalikus on vegan toitu või mitte. Teevad soorituse ära, õhtul saun ja kärakas otsa ja valmis. Lihtsamat - maksavad ja ei mölise. Võib olla oli riigi vaates ka nendega saldo positiivne, sest siit Venemaale sportimas käijaid oli ikka vähe. Raha voolas sisse, mitte välja. Mäletate, kuidas Kelku sai siin blogis survestatud ja kuidas ta püüdis kõrvale nihverdada, et voog ei raugeks. Isegi mingi süütuse deklaratsiooni peale mõeldi! Tehvandi ja Kääriku said venelastega vorsti võileivale. See oli ikka pidupäev, kui Jelena Välbe oma kamandaga Otepääle saabus.
Mulle on siiamaani arusaamatu, miks käia võistlemas välismaal - eriti, kui oled orienteeritud tulemusele -, sest mis see sulle ütleb, kui mitmendaks sa täiesti tundmatute välismaalaste konkurentsis jääd? Eestis on tulemusele orienteerituil alati hea võrrelda, kuidas sõprade ja igipõliste konkurentidega võrreldes läks.
Teine võimalus on käia elamust otsimas - sellest saan küll aru. See on ikka sootuks teine asi, kas joosta maratoni New Yorgis või Tallinnas ja kas sõita talvel Engadini või Alutaguse rada. Aga kumbki pole odav ja vähe aega nõudav lõbu - ent sageli on emotsioon seda suurem, mida suurem on selle saamiseks tehtud väljaminek, kas pole nii?
Samas, logistilised probleemid on välismaal ikka suured, nt lugege nende kogemusi, kes käinud Vasaloppetil, kuidas on majutust ja transporti ja hooldust korraldada - see pole mingi naljaasi, et tuled hommikul kella 8ks Tehvandile ja annad siis minna, no problemo.
Mis, mehed, käite välismaal võistlustel igasugu nodi reisikotti kogumas, peaasi, et tasuta saab?! Nagu 80ndate lõpus ja 90ndate alguse vaesel ajal?See ongi oluline osa teie motivatsioonipaketist või?!?
Nalja teete?
Nüüd on venelaste asemel Otepääl norrakad ja šveitslased, õhk kohe puhtam. Ja välismaalased siinsete oludega ka rahul, nagu ka kuulda. Mille üle teie siin kurdate?
Norrakad käivad siin suts ja tagasi, ja eelkõige seetõttu, et tutvuda tulevase MM tiiru ja rajaga, šveitslased niisamuti. Venelased tulid suveks, lõid laagri lahti ja tunti lähisvälismaast mõnu - poed teenisid ja kõrtsud sumisesid. Kääriku on muidugi kena võrdle või Pulleritsu fotografeeritud Norra suusamekaga.
Teiseks meil on laskesuusas norra oma poiss, kes võimalusi loob. Kiitus talle! Šveitsi väike lobi on ka olemas. Sellele on vastu panna endise Nõukogude ruumi naturaalia - kõik need Alaverid, Kirsipuud jt. Vsjo eto naša vaim on tugev, ja mis peamine - kasulik!
Tõnu - kas palun saad ka mõne konkreetse võistluse nime välja tuua?
Seni, kuni Venemaa oma verise diktaatori huilo juhtimisel kuskil tsivilisatsiooni mudaliigas toimetab elagu ja sportigu venelased oma russki miris.
Siin Eestis ja mujal kollektiivses läänes on vaid vaenulikud russofoobsed riigid (puutin ja zahharova ise ütlesid ning välbe, stepanova ja bolšunov kiitsid kaasa), seega vene sportlased treenigu ja võistelgu kuskil Tuulas või Tomskis, mitte normaalsete inimeste seas. Või parem veel, põlegu koos oma juhtidega põrgus!
FISi suusavõistlustel saavad mu tead venelased uuesti kaas lüüa. Kõik need lontrused, keda te, 22:09, nimetasite. Vaevalt, et alaliit putinist Stepanova neutraalsuse taotlemisel küsitavusi leiab. Ainus lootus on, et Eesti Vabariigi politsei ja piirivalve neile sissesõiduõigust ei anna Otepää võimalikule MK etapile või treeninglaagrisse tulemiseks. Spordialaliidud, va Seb Coe kergejõustikuliit ja Olle Dahlini laskesuusaliit, on lödid ja kollaborandid.
Mis puutub venelastesse, siis praegu toimuval kuulsal Spartathloni ultrajooksul on ainus Venemaa esindaja täiesti rahulikult oma lipu ja RUS tähise all. Harrastaja, kes väga võimalik resideerib kusagil välisriigis ja pole mingi putinist, aga meelehärmi teeb see ,et Kreeka vanameestele ei loe ametlikud reeglid, et Venemaa asemel peab olema AIN, mitte midagi. Võrdluseks, ei Poola ega Eesti ei lase isegi AIN märgi all venelasi võistlema.
Postita kommentaar
<< Esileht