Sel nädalal pidasin kolm pikka ja põhjalikku vestlust meestega, kes on mänginud siinse blogi lugejate elutegevuses olulist rolli. Need on Indrek Kelk, Mati Lilliallik (fotol vasakul) ja Ain-Alar Juhanson (fotol all paremal9. Rääkisin nendega sellepärast, et sain toimetusest ülesande uurida, kuidas nad on kasvatanud Eestis üles spordisündmused, mille hea kuulsus ulatub Eesti piirest palju kaugemale. Mis omakorda tähendab, et nende korraldatud üritused toovad siia välismaalasi, kes omakorda kulutavad siin raha. Aga raha – kellele see ei meeldiks!
Vestluste tulemusel valminud lugu ilmus laupäevases Postimehes.
Vaatame mõnda arvu. Näiteks augustikuine Tallinna Ironman: täis- ja poolpikal triatlonil osales kokku 3935 sportlast, kellest 2880 tulid välismaalt. Teisisõnu: kõigest iga viies osaleja oli Eesti inimene. Huvitav fakt: Indiast oli osalejaid 51, ainult kolm vähem kui USAst, kuid kuus rohkem kui Taanist.
Mis veel huvitavat kõrva jäi – Lillialliku andmeil on tema üritustel kerkinud Eesti jooksjate keskmine vanus kümne aastaga 32-lt 37-le eluaastale. Ta nimetas seda ohu märgiks. Nimelt, kuna laulva revolutsiooni põlvkond on jõudnud sörkimisikka, aga uut põlvkonda eriti peale ei tule, sest aastakäigud on järjest väiksemad, siis Eesti osalejaskond paratamatult väheneb, seda enam et tõenäoliselt pole kümne aasta pärast praegustest sörkijatest enam sörkijaid.
Lilliallik (fotol vasakul) viitas ka sellele, et jooksude arvukus läbiriikides, aga samuti kaugemal õõnestab Eesti jooksukorraldajate koduturgu, sest piirid on valla ning üha rohkem inimesi käib maratone ja poolmaratone jooksmas välismaal. Ta ütles, et kui poolteist kümnendit tagasi jooksis Eestis aasta vältel maratoni umbes 1500 inimest, siis olgugi, et nüüd küünib nende arv 8000ni ja ehk ülespoolegi, ei tee see siinsete korraldajate elu rõõmsamaks, sest hinnanguliselt kaks kolmandikku noist läbib maratoni kuskil välismaal.
Ega Juhansonil ole samuti kerge triatlonivõistlustel osalejate arvu Eestis kasvatada. Tema andmeil on Eesti triatleetide arvult elanikkonna koguarvu maailmas riik number üks, ja nii juba kolm aastat.
Kelguga (fotol paremal ja all vasakul) tuli muu seas jutuks, miks maastikumaratoni osalejate arvu on keeruline suurendada, kuigi nüüd on stardi- ja finišipaik samas kohas, mis teeb kaasalöömise logistiliselt kergemaks. Kelk nimetas seda avastamata jooksuks. Pakkusin välja, et tõenäoliselt tahavad paljud joosta aega või rekordit, aga maastikul on see raske, mistõttu nad ei tulegi osalema. Kelk soostus, et see võib tõesti olla üks põhjus, millele ta isegi on mõelnud, ent küsis, ja seda retooriliselt, miks peab kogu aeg rekordeid taga ajama, miks ei võiks inimesed tulla niisama männimetsa alla koos jooksmist nautima.
Uurisin temalt, kas panijaid, kelle sekka, mis seal salata, kuulusin omal ajal isegi, on nüüd tema üritustel vähem ja sportimisest mõnu tundjaid rohkem. Ta mõtles pisut ja vastas siis, et mittepanijad on nüüd häälekamad ja paistavad rohkem silma. Ta avaldas arvamust, et hoiakud, mis varem olid kaldu panijate poole, on tasapisi muutumas.
Muu huvitav info, mis Kelgu, Juhansoni ja Lillialliku jutust kõlama jäi, on leitav ja loetav Postimehe loos.
Foto 1: Tallinna maratoni korraldaja Mati Lilliallik selle nädala reedel Falgi teel, kus on nii start kui finiš. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tallinn Ironmani peakorraldaja Ain-Alar Juhanson selle nädala kolmapäeval Emajõe ääres. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Mati Lilliallik 2018. aasta septembris Tallinna maratoni pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk selle nädala kolmapäeval Tartus Supilinna spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Esileht