Pullerits: Siin teile suvine inspiratsioon, mida elus veel ette tasub võtta!
.jpg)
Kui see talle meeldib, andku minna. Kes nii kaugele ei taha reisida, saab meeleoluka ja kiire sõidu ka Eestimaal.
Kauged käigud nõuavad muidugi põhjalikku planeerimist. Kui nullist alustada, võib teha palju vigu ja palju olulist üldse tegemata jätta. Siin teile eluline, läbiproovitud päevakavaga spikker, täpselt sellises järjekorras, nagu kõik juhtus, mida lähiajal ette võtta. Ükskord ju elate - tehke ära!
Kõigepealt sõit San Rafaeli kõrgendikul sügava sakilise kanjoni serval.
Edasi seikluslik teekond läbi kuumaastikku meenutava kõnnumaa, kus on kerge ära eksida (ja küllap eksitegi).
Singlisõit Goblini oru ülaserval, kus enda külge äestasin.
Ring ümber müstilise Templimäe, kus asusid viiekümnendatel uraanikaevandused.
Rattaga kuratlikus kuumuses kivikonarlikel nõlvadel ja liivasiledas sängis ning lõpuks mootorratturite rajale, kus tekib probleem, et järsust servast alla saada.
Vähimagi inimasustuseta mürgiväljadel, kus mitmed teed tekitavad kõhklust, kas ikka on vaja neid mööda edasi sõita.
Õhtune rahulik sõit roheka taimestikuga avarates kanjonites.
Pikk ring mitmekesise maastikuga radadel, kus parim osa on küllap kaljuäärsetel singlitel.
Neetult raske, üles väntamise võimaluseta pika tõusuga rada, kus teises otsas tuleb ratast üle poole tunni alla tassida.
Vahelduseks kiire sõit mööda mitmekilomeetrise laskumisega kergliiklusteed.
Rattasõit mägedesse, mis, olgu ausalt tunnistatud, käis üle jõu.
Rattaga vastikult rasketel jõhrate džiipide vastupidavusteedel.
Kaunis sõit läbi värvikireva kanjoni mööda selle veega täidetud põhja.
Tõestus, et ka sügava liivaga kanjonites on võimalik rattaga sõita, ja kiireltki.
Sõit, mis algas valusa ja ehmatava kukkumisega, kuid viis lõpuks sinna, kus loodus oli suur ja suursugune.
Kohati hirmutav slickrocki-sõit järsu kaldega nõlval viib sinna, kuhu üliharva satub mõni rattur, sest teekond on raske ja keeruline.
Lõõgastuseks maailmakuulsa Shafer Roadi kergem, meeleolukam osa.
Klassikaline singlite võrgustik, millele Eestis pole ligilähedaseltki võrdset leida.
Tehke järele! Ausõna, see kõik on kogemist väärt, sest päriselt on saadud elamus kordi, kordi suurem ja võimsam kui siit videotest paistab.
Foto 1: Rait Ratasepp juulikuisel rattasõidul läbi Euroopa. Foto autor: Jakob Meier
Foto 2: Priit Pullerits jalgrattaga Utah's Canyonlandsi rahvuspargi inimtühjas Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Utah''s Moabi lähedal teekonnal Gold Bar Rimi servale. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 00:06
kommentaare: 7
7 Kommentaarid:
Aastate vanused Moabi videod on kindel märk sellest, et Priidu blogis algas lõpuks hapukurgihooaeg.
See on kogukonnale näkku sülitamine.
No aga te ju ei kuula ega õpi, räägi teile, palju jaksad.
Maarjamäe memoriaali mõistmiseks tuleb alustada palju kaugemalt kui Nõukogude ajast. Tuleb minna tagasi Vana-Egiptusse, kus obelisk ei olnud algselt mõõk, oda ega maasse löödud võimumärk. Egiptlaste tekhen oli eelkõige päikese ja loomise sümbol, justkui kivistunud valguskiir, mis ühendas maad taeva ja päikesejumalaga. Selle püramiidikujuline tipp ehk püramidioon seostus benben’iga, ürgkühmuga, mis kerkis loomismüüdi järgi esimesena ürgmerest ja millele langes maailma esimene valgus.
Obelisk ei olnud siiski kuninglikust võimust täiesti lahutatud. Selle külgedele raiuti vaaraode nimed ja ülistustekstid ning päikesejumala lähedus kinnitas ka valitseja jumalikku positsiooni. Ometi oli selle põhitelg kosmiline, mitte sõjaline. Templite väravate ette püstitati suuri obeliske enamasti paarikaupa. Ajalooliselt on kindel nende seos päikesekultuse, püha ruumi ja sümmeetriaga. Mees- ja naisenergia tasakaalu võib selles paarisuses näha tänapäevase sümbolitõlgendusena, kuid seda ei saa esitada sama kindla Egiptuse õpetusena nagu obeliski seost päikese ja loomisega. Oluline on muu. Egiptlase jaoks ei olnud sirge neljakandiline sammas relva kujutis. Nende relvastusse kuulus muu hulgas kõver hopeš, kuid obeliski vormikeel ei lähtunud mõõgast ega odast. See rääkis valgusest, kestvusest ja korrast.
Sümboli tähendus hakkas muutuma siis, kui vallutajad selle endale võtsid. Assüüria ja seejärel Rooma ei piirdunud Egiptuse imetlemisega. Nad vedasid hiiglaslikke monoliite oma võimukeskustesse ning paigutasid need paleede, tsirkuste ja avalike väljakute teljele. Füüsiliselt teisaldatud obeliskist sai seega ka teisaldatud võimu märk. Rooma keisri sõnumit võis lugeda väga lihtsalt. Me allutasime Egiptuse, tõime ära tema püha kivi ja panime selle teenima oma impeeriumi.
Just Roomas lisandus obeliskile see tähenduskiht, mida hilisem lääne monumentaalkultuur üha uuesti kasutas. Kõrge vertikaal ei osutanud enam ainult päikese poole. See muutus triumfi, riikliku korra, vallutuse ja meheliku jõu kujundiks, maasse löödud märgiks, mille ümber võim korraldas rahvahulga. Hiljem sobitus sama vorm hõlpsasti nii absolutistliku riigi, imperialismi kui ka fašistliku monumentaalkultuuri keelde.
Vatikani Püha Peetruse väljakul jõudis see kompositsioon täiusliku lavastuseni. Paavst Sixtus V käsul tõstis Domenico Fontana 1586. aastal vana Egiptuse obeliski väljaku praegusele kohale. Gian Lorenzo Bernini rajas selle ümber aastail 1656–1667 hiiglasliku kaarja kolonaadi. Nii sündis üks Euroopa mõjusamaid tseremooniaruume. Kõrge vertikaal seisab madala, haarava kaare ees, pilgud koonduvad keskmesse ja tohutu inimhulk muutub ühe lavastuse osaks. Bernini kaar pidi kujutama kiriku avatud käsivarsi, kuid ruumi toimemehhanism on ühtlasi võimu oma. Keskpunkt, telg, hierarhia ja mass on korraga nähtavad ning füüsiliselt tajutavad.
Maarjamäel püüdis Nõukogude võim rakendada sama monumentaalse ruumi loogikat. 1960. aastal valminud 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk ning 1975. aastal avatud tseremooniaväljak pidid muutma Tallinna paekalda suurejooneliseks ideoloogiliseks teatriks. Üks osa ülistas Balti laevastiku niinimetatud Jääretke, teine pidi kinnistama müüti Nõukogude võimu ja Punaarmee ajaloolisest õigusest siin valitseda. Kõrge nool, avarad teljed, tribüünid, igavene tuli, kivisse raiutud käed ja hukkuvad kajakad pidid kokku moodustama paiga, kus riik õpetab rahvale, keda ja kuidas mäletada.
Kompositsioonis võib näha hilismodernistliku maastikuarhitektuuri jõudu ning selle autorid olid tunnustatud kohalikud arhitektid, kunstnikud ja insenerid. See ei muuda aga tellimuse ideoloogilist lähtekohta. Kohalik professionaalsus pandi teenima võõrast riigimüüti. Just selles mõttes on Maarjamäe memoriaal persse läinud katse. Taheti luua ajatu triumfiruum, kuid loodi poliitilise keele külge aheldatud pooleli jäänud kompleks, mille algne sõnum varises koos režiimiga.
Ka obeliski aineline keha paljastab erinevuse selle eeskujude ja imitatsiooni vahel. Egiptuse kuulsad obeliskid raiuti Aswani graniidist monoliitidena ning mõned neist kaalusid sadu tonne. Peterburi Peeter I ratsamonumendi aluseks toodud Kõuekivi algkaalu on hinnatud ligikaudu 1500 tonnile ning selle liigutamiseks tuli välja töötada erakordne veosüsteem. Maarjamäe obelisk ei ole ühest hiiglaslikust kivist vabastatud vorm. See on ehitatud konstruktsioon, mille monumentaalsus sõltub välisest paekivi- ja dolomiitkattest. Mitte igavene kivikiir, vaid sisuliselt korstna loogikaga püstitatud kõrge keha, millele on ilu kihina ümber pandud valged plaadid.
Siit algab selle ehitustehniline põrm. Juba 2016. aasta audit tunnistas obeliski seisukorra halvaks ja hoiatas, et paekiviplaadid võivad alla kukkuda. Saaremaa dolomiidist väliskate peab taluma merelähedast niiskust, vihma, külma ja korduvaid külmumis-sulamistsükleid. Kui vesi pääseb vuukidesse ja kinnituste taha, muutub õhuke kivikate haavatavaks. Talvel paisuv jää ning aja jooksul nõrgenevad vuugid ja kinnitused hakkavad fassaadi kandvast kehast lahti töötama. Täpse konstruktsiooni ja kahjustuste ulatuse üle saab lõpliku otsuse anda tehniline audit, kuid nähtav tulemus ei vaja eriteadmisi. Monumendi valge nahk pudeneb.
See pole seega üksnes poliitiline vare, vaid ka materjalide vale enesekindluse monument. Kohalik paas ja Saaremaa dolomiit pidid demonstreerima, kuidas Eesti maa ise sulandub Nõukogude suurvormi. Propagandistlikus lugemises oli see kohaliku materjali ja impeeriumi harmooniline liit. Tagantjärele paistab sama valik palju süngem. Kodumaine kivi sunniti kandma võõra režiimi agressiivset geomeetriat ja teenima okupatsioonivõimu tseremooniaid. Eesti kivi ei saanud siin kõnelda oma keeles. Ta pandi rääkima impeeriumi käskude järgi.
Kõnekas vastand seisab sealsamas lähedal. Amandus Adamsoni 1902. aastal valminud Russalka on samuti suur ja vertikaalne monument, kuid selle suhe inimesega on teine. See meenutab 177 tormis hukkunud meremeest. Selle keskmes ei ole doktriin, vallutus ega väide ühe võimu ajaloolisest paratamatusest, vaid inimlik kaotus. Russalka võib olla loodud Vene keisririigi ajal ja kujutada õigeusu risti hoidvat inglit, kuid tema põhisisu on arusaadav üle riigikordade. Laev läks põhja, inimesed hukkusid ja lähedased leinasid. Sellepärast on monument jäänud linna omaks. Adamsoni teos ei nõua vaatajalt alistumist poliitilisele valele, et kaotust mõista.
Maarjamäe memoriaal nõuab seevastu oma algses tähenduses nõustumist looga, mida iseseisev Eesti ei saa ausalt omaks võtta. Ta nõuab, et okupatsioonivõimu sõjaline kohalolu nimetataks vabastamiseks ja impeeriumi püsimine ajalooliseks paratamatuseks. Siin jooksebki piir esteetilise väärtuse ja moraalse õigustuse vahel. Ehitis võib olla ruumiliselt huvitav, arhitektuuriajalooliselt tähelepanuväärne ja isegi mõjuv, kuid ükski neist omadustest ei muuda tema poliitilist sisu süütuks.
Miks on sellel lastud aastakümneid laguneda, selle asemel et langetada selge otsus, pole ainult ehitusraha küsimus. Maarjamäe maa ja rajatised jagunevad riigi ning Tallinna linna vahel, seisukohad ulatuvad lammutamisest säilitamise ja ümbermõtestamiseni ning kogu alaga on seotud ka matmispaikade puutumatus. Need on tegelikud halduslikud ja eetilised takistused. Ometi ei seleta need täielikult aastakümnete pikkust otsustamatust. Selle all on hirm.
Esimene hirm on siseturvalisuse oma. Pronksiöö 2007. aastal õpetas Eesti poliitikutele, kui kiiresti võib Nõukogude monument muutuda Kremli mõjutustegevuse, kohaliku rahulolematuse ja tänavavägivalla süütepunktiks. Pärast seda muutus iga punamonumendi puudutamine poliitiliselt kuumaks. Kardeti, et venekeelne elanikkond mobiliseeritakse, Vene meedia muudab ehitise pühapaigaks ja tehnilisest või ajaloolisest otsusest saab etniline konflikt. Narva tanki kiire eemaldamine 2022. aastal näitas, et riik suudab tegutseda otsustavalt ja suurema vägivallata. See kogemus lükkas ümber väite, nagu lõpeks iga selline samm tingimata mässuga. Maarjamäe mõõtmed, nähtavus ja sümboolne kaal hoiavad seda siiski endiselt kuuma kartulina, mida lükatakse ühelt otsustajalt teisele.
Teine hirm on isiklikum ja ulatub sügavamale. Eesti ühiskonnas elab edasi 1940. ja 1949. aasta repressioonide mälestus ning põlvest põlve edasi antud teadmine, et võim võib muutuda ootamatult ja eilne ametialane otsus võib homses režiimis muutuda süüdistuseks. Mõte, et venelased võivad tagasi tulla, pole paljude jaoks abstraktne geopoliitiline kujund, vaid perekonnaloo osa.
Venemaa on seda hirmu teadlikult toitnud. Kaja Kallas, Taimar Peterkop ning kümned Läti ja Leedu poliitikud ja ametnikud kanti Venemaa tagaotsitavate nimekirjadesse seoses Nõukogude monumentide eemaldamisega. Venemaa Juurdluskomitee on algatanud selliste tegude pärast kriminaaluurimisi ja Kremli sõnum on olnud avalik. Monumentide puutujad tuleb meelde jätta ning võimaluse korral karistada. Seetõttu pole mõte, et mõni kohalik otsustaja ei taha oma nime lammutamisotsuse alla panna, pelk fantaasia. Avalikest allikatest ei saa tõendada, kes konkreetselt niimoodi mõtleb, kuid selline varjatud kalkulatsioon on Eesti ajalookogemuse ja Venemaa praeguse hirmutamispoliitika taustal põhjendatud järeldus.
Maarjamäe paradoks seisneb lõpuks selles, et lagunemine ise on muutunud otsuseks. Kivi ei pudene sellepärast, et rahvas teda ei armasta. Kivi pudiseb vee, külma, materjaliväsimuse ja hooldamatuse tõttu. Kuid see, kas ehitist pestakse, vuugitakse, parandatakse ja antakse talle uus elu, sõltub ühiskonna tahtest. Vatikani obelisk seisab, sest tema ümber püsib toimiv institutsioon, rituaal ja tähendus. Russalka seisab, sest tema inimlik sõnum on üle elanud riigikorrad. Maarjamäe laguneb, sest Eesti ei ole tahtnud taastada tema vana tähendust ega suutnud otsustada, mida selle asemele panna.
Nii on memoriaalist saanud sümbolite pantvang ja ehitustehniline põrm. Selle kivi sisse on müüritud vale ja kurjus, kuid selle eemaldamist ei takista ainult austus arhitektuuri vastu ega matmispaikade keerukus. Seda takistab ka hirm võimaliku rahutuse, Kremli provokatsiooni ja tulevase kättemaksu ees. Kuni seda hirmu ausalt ei nimetata, jätkub senine vaikiv lahendus. Keegi ei taasta monumenti päriselt, keegi ei võta vastutust selle eemaldamise eest ning valge dolomiit langeb tükkhaaval maha.
Maarjamäe memoriaalil võib olla koht Eesti arhitektuuriajaloos, kuid sellest ei järeldu, et kogu okupatsioonivõimu tseremooniaruumil peab olema igavene õigus seista muutumatul kujul Eesti pealinna rannas. Mälestada võib ka kriitiliselt, dokumenteerida võib ilma ülistamata ja arhitektuuriväärtust saab säilitada ka nii, et propagandistlik suurvorm ei valitse enam maastikku. Praegune hooldamatu vahepealsus ei ole neutraalne. See on arguse materialiseerunud kuju.
Kui tõesti kellegil on suvel ideede puudust, mida teha, siis äkki võiks lihtsalt tegeleda siin blogi lugemisega ja ideede ammutamisega.
Postita kommentaar
<< Esileht