Pullerits: Kuidas mul õnnestus Norras püstitada maailma tippmark?

Kas olete käinud suvel Norra suusakuurortides? Ma ei mõtle Holmenkollenit. Mõtlen mägisemaid piirkondi. Nagu näiteks riigi lõunaosas asuva Hardenagervidda mägiplatoo lõunaservas maantee E134 ääres asuvat peaaegu nimetut asulat – postiaadressi järgi Vinje, aga see on valla nimi Telemarki maakonnas –, kus Evindbu järve põhjakaldal on mäeserv täis palkmaju (fotodel), mis on ehitatud ühtses stiilis, kuigi erinevalt: välisseinad mustad, katus kaetud mätastega.

Peatusin seal ühe kõrgemal asuva maja kõrvalhoones (ülemisel fotol vasakul), mille leidsin Airbnb kaudu. Kaks korrust: alakorrusel köök söögitoaga, magamistuba kolmele ja vannituba dušinurgaga, ülakorrusel, kuhu sai mööda järsku redelit, veel üks magamistuba kahe voodiga ning elutuba laia diivani ja teleriga. Redel kõrval olid seinale kaunituseks kinnitatud väga vanaaegsed puidust suusahüppesuunad. Allkorrusel oli mitu suusa- ja joogiteemalist raamitud väikest retroplakatit. Üks öö seal maksis 105 eurot. 

Nagu mul kombeks, käisin saabumise õhtupoolikul jalgsi ümbrusega tutvumas. Kurviline kruusatee viis 1,7 kilomeetrit 956 meetri kõrgusel mäest veidi rohkem kui sada meetrit alla maantee ja järve äärde (fotol paremal). Ilus kant, pole midagi öelda. Eriti kui taevas lisab dramaatikat. Aga jahe. Juuli keskmine temperatuur seal on kõigest 11 kraadi. Igatahes hakkasid mul mäed külmetama.

Kui ööbimispaika tagasi jõudsin, nägin, et teekonnale jäi üks 0,99 kilomeetri pikkune Strava lõik. Tõusuprotsent 9,7. Seda juhtis nime järgi otsustades üks norralane ajaga 11.31 teiste norrakate ja rootslaste ees. Mul kulus sealt üles tulekuk 15.12 – nii kaua sellepärast, et keskendusin ümbruse imetlemisele ja pildistamisele. Kuid tulemusi nähes küpses plaan, et nii ma seda asja ei jäta. Tuleb näidata norrakatele ja rootslastele eesti mehe sisu.

Niisiis järgmisel hommikul võtsin matkakepid kaasa ja laskusin jalgsi mööda teed alla sinna, kust algas Listöylvegen Oppi nimeline lõik. Keerasin otsa ringi ja hakkasin siis sammuma üles. Ei salga, et eesmärk oli Stravas juhtpositsioon enda kätte saada.

Ei hakka ka luiskama, et ma ei pingutanud eriti. Pingutasin küll. Kui midagi ette võtta, siis korralikult, sest ega parandamisruumi hiljem olnuks – tuli edasi sõita Oslo ja sealt Göteborgi suunas. Pulss kerkis kohati 130 löögini minutis, aga enamasti püsis 110 ja 120 vahepeal. 

Kui kohale jõudsin, nägin, et eesmärk sai saavutatud. Ajaks tuli 9.57 ehk senisest liidrist üle pooleteise minuti kiiremini. Aga mida ei olnud – ei olnud märget Stravas, et läksin edetabelit juhtima. Säh sulle IT-d ja digitaalmaailma!

Uurisin asja ja lõpuks avastasin, milles probleem: mu teekonna algus- ja lõpp-punkt, mis jäi Listöylvegen Oppi marsruudi sisse, olid teiste jaoks varjatud. Võtsin selle blokeeringu maha ning kõik läks paika. Strava paigutas mind Norras ühel raskel tõusul esikohale. 

Kes veel on üleilmses konkurentsis suutnud norrakatele ja rootslastele tuule alla teha?

Fotode autor Priit Pullerits