Pullerits: Kaks küsimust koormustesti kohta, mida keegi millegipärast ei esita
Kuigi Eesti üks elupäästvamaid spordilugusid sai piisavalt põhjalik, jäi sealt ikkagi kaks olulist alateemat välja. Avan need siin.
Esiteks, nagu loos esitatud dramaatilistest näidetest näeme, teeb kahju pikaajaline kestev pingutus, nt poolmaraton, mida joostakse poolteist, kaks ja vahel enamgi tundi, või maraton, mida joostakse kolm-neli tundi, ent teame ju, et südamele saab suurt koormust anda ka siis, kui teha lühiajaline, paarisajameetrine või minutiline maksimaalne pingutus. Küsimus: kumb neist, kas pikaajaline kestev või lühiajaline intensiivne pingutus, on tervisele ohtlikum?Tunnistan, et kaheminutiline, isegi pelgalt minutiline maksimaalne pingutus ratta seljas on andnud mulle pärast rängemalt tunda kui tunnipikkune ühtlaselt tugev rattasõit. Või näide noorusest: pärast 800 meetri jooksus isikliku rekordi 1.55,9 püstitamist öökisin umbes kolmveerand tundi Kadrioru staadioni kõrval puu all, paha oli olla, aga pärast kõige parema tulemuse saavutamist umbes 24-kilomeetrisel Tartu jooksumaratonil polnud enesetundel, kui puupakuks tõmbuvad jalalihased ja trauma saanud parem põlv arvestamata jätta, häda suurt midagi. Sain laupäevase loo tarvis spetsialiste usutledes teada, et kuigi statistika järgi juhtub enamik fataalseid õnnetusi pikkade pingutuste korral – mis on arusaadav, sest ega 400 meetri jooksus massi- ja rahvaspordiüritusi toimugi –, võib ka väga lühikese, intensiivse koormuse puhul, mis ületab konkreetse inimese võimeid, saada ägeda terviserikke täpselt samamoodi, kui liikuda pikalt, kaua aega, milleks keha ei ole valmis.Iseenesest loogiline ja ootuspärane vastus, aga hea, kui asjatundjad üle kinnitavad, siis ei teki seda mõtet, et ohh, mis see pooleteiseminutiline spurt ikka hullu teeb, sest äkksurm tabab ju neid, kes jooksevad mitu tundi maratoni.
Ent veelgi huvitavam on järgmine küsimus: EKG koormustest, olgu joostes või rattapukil, kestab ainult 15-20 minutit, aga maratoni jooksevad ja rattarallit sõidavad inimesed neli tundi ja kauemgi, ja kuigi see ei ole maksimaalne pingutus, siis kas too tulemus, mis saadakse paarikümne minutiga koormustestil, näitab ka seda, mis toimub kauakestva pingutuse kolmandal või neljandal tunnil?Mu usutletud spetsialist tunnistas, et see on täiesti õigustatud aspekt, millele tähelepanu juhin, ent lisas, et niimoodi, kolm või neli tundi, ei ole mõeldav kedagi testida ja seda ka ei tehta. Ta väitis, et riskide maandamiseks piisab ka sellest, kui südame-veresoonkond saab vähema aja jooksul koormatud, sest ka selle aja kestel näeb nn mootori töö ära. Siiski möönis ta, et kui panna võrrandisse muud lisategurid, olgu selleks 48 tundi vältav rogain, nädal kestev rattasõit, äärmuslikud ilmaolud, magamatus, kuumastress, ebapiisav energiatarbimine, siis kõik need tegurid hakkavad mängima oma rolli. Paraku, nentis ta, ei saa kunagi kõike testida. „See on sama, kui inimene võtab 12 toidulisandit, siis me ka ei tea, kuidas need omavahel toimivad, sest seda keemialaborit ei suuda keegi ära testida,” tõi ta paralleeli.
Ja lisas: „Talupojatarkust ei tohi ära kaotada. Mida paremini inimene oskab aru saada, mis signaale keha annab, ja muidugi neid ka kuulata, seda parem. Kõik mõõtmisvahendid, kellad ja sõrmused, on tööriistad, need ei asenda seda subjektiivset aistingut, mida inimene ise oma kehas tajub. Kell ei ütle, et sa tunned rinnus valu, ja kui sa sellele valule ei reageeri, siis sa ei saa kella süüdistada.”
Foto 1: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Djamel Sedjati Alžeeriast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 800 meetri jooksu. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Josh Kerr Suurbritanniast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 1500 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 4: Naiste 800 meetri jooksu suur kolmik Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil. Paremalt võitja Audrey Werro Šveitsist, tema kannul Femke Broeders-Bol Hollandist ja Keely Hodgkinson Suurbritanniast. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 5: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: picture alliance / Beautiful Sports / Scanpix






14 Kommentaarid:
Mina arvan, et 50-aastastel ja vanematel inimestel ei ole tingimata mõtet rahvaspordiüritustel tugevalt pingutada. Eelkõige puudutab see neid, kes on varem tegelenud saavutusspordiga ja kellel on harjumus oma võimeid maksimaalselt proovile panna. Keha ei pruugi 50. eluaastates enam samale koormusele samamoodi reageerida nagu nooremana. Kõik on ju kulunud. Kui sellistel üritustel osaleda, siis võiks koormus jääda pigem mõõduka intensiivsusega tasemele. Tervise ja hea enesetunde seisukohalt on ju kõige olulisem regulaarne liikumine, mitte sellises vanuses võistlemine.
Väga mõistlik ja õige jutt.
Ei no mis sa sinna starti lähed kui ei pinguta oma normi järgi, siis võid ju Koplis sörkida.
Statistika näitab, et kui 60 on ületatud, siis väheneb ka oluliselt spordirajal äkksurmade arv. See võib olla tingitud sellest, et "nõrgad" on selleks ajaks välja sõelutud!
Statistiliselt on 100+ vanuserühmas äkksurmi spordirajal veel vähem. Ja statistiliselt on Vatikanis 2 paavsti ruutkilomeetri kohta...
Mõni minut pärast finišeerimist tuli mobiilile sõnum: aeg 2:59.31, koht 301. «Kurat!» oli esimene reaktsioon. Mitte et mul olnuks mingi eesmärk. Ei, ühtegi sellist polnud. Tahtsin vaid sõita, nagu öeldakse, täie pasaga, et siis näha, mis tulemus tuleb. Võib-olla, aga ainult võib-olla, mõlkus kuskil mõtteis, et äkki õnnestub rünnata kolm tunni piiri. Aga see polnud eesmärk, mida ma teadlikult püüdma läinuks. Kuradi-sõna põhjustas see, et on ju üksjagu vahet, kas lõpukoht algab 2-ga või 3-ga.
Arvan, et 60+ ei suudagi enam sisikonda pahupidi pingutada või on lihtsalt mõistus pähe tulnud ja enese alalhoiu instinkt võimust võtnud.
Statistiliselt sureb mittesportijaid äkksurma oluliselt rohkem kui sportijaid, aga kui keegi ülekaaluline või muude terviseriskidega Vanja või Kusti oma kodus hinge heidab, ei ületa see lihtsalt uudiskünnist. Samuti ei saa kirjutada sellist uudist, et Tallinna maratoni osales nädalavahetusel kümme tuhat inimest, kellest mitte keegi ei surnud - küll aga oleks uudise saanud vastupidisel juhul. Nõnda saavad väga üksikud surmad ebaproportsionaalselt suurt kõlapinda ning loovad mulje, et sportimine või võistlemine on tohutult riskantne. See muidugi ei tähenda, et reaalseid riske ei peaks võimalust mööda maandama.
No, no!! Ei maksa mehi maha teha. Eestiski vanemad tegijad lajatavad korralikult!
50 aastaselt küll spordi pensionile ei saa jääda. See on kuldne aeg, kus kõik toimib nagu õlitatult.
Nii on, Pärtel. Surm spordirajal on erakordne, ka vastuoluline, sest sport peaks andma tervist, sellepärast spordisurmad uudiseks saavadki. Ülekaalulise või muidu haige surm on ootuspärane ja seepärast see uudis polegi. Lihtne!
Kuidas sörgiklubidesse suhtuda? Kogukondlik löntsimine võib ju tore olla, aga kus on intriig? Tuleb välja, nii valmistutakse muuseas ka poolmaratonideks.
Intriig seisneb selles, et kellega löntsitakse.
Intriig seisneb selles, et sörgist on nendel klubidel, eesotsas Kopli sörgiga ainult nimi. Tegelikult on tegu nooremapoolsete inimestega, tugevate harrastajatega, kellest nii mõnegi maratoni isiklik on 2.50 ja veel kiiremgi. Ma ei ole päris hästi sellest sörgiliikumise mõttest aru saanud. Kopli sörgi FB teated on väga segased AI ga tehtud kirjatükid, mis selle liikumise fenomeni mõistmisele sugugi kaasa ei aita.
Postita kommentaar
<< Esileht