Pullerits: Kas Los Angelese suveolümpial on taas karta korralagedust?

Niisiis mõtlevad mõned, kelle asi on otsustada, et anname suveolümpia suure riigi suurele linnale, Los Angelesele korraldada ja kõik lähebki hästi?

Püha lihtsameelsus! Kes LA-s käinud, see teab, milline hullumaja seal on. Ja ma ei räägi siin sellest pildist, mille maalib Quentin Tarantino 350-leheküljelises raamatus „Ükskord Hollywoodis”, mis viib 1960. aastate lõppu ja mille suvel läbi lugesin. Toetun omaaegse Inglise jooksukuulsuse Steve Ovetti kogemusele 1984. aasta LA olümpialt. Kes arvab, et järgnevate kümnenditega on seal hiidlinnas asjad paremaks läinud, eksib. Näiteks tipptundide liiklusummikud laiadel kiirteedel on košmaarsed, autod liiguvad teosammul, kui üldse liiguvad, ja linna kohal hõljub pidevalt hallikas sudu.

Aga esmalt väike eellugu. 18. juulil 1984 võitis Ovett (fotol paremal) Edinburghis 1500 meetrit 3.36,9ga. Juba järgmisel päeval pidi ta startima Norras Larvikis 800 m jooksus. Ovett lendas kõigepealt varahommikul Edinburghist Londonisse, ootas seal tund aega lendu Oslosse, mis kestis kaks ja pool tundi (ma ei saa aru, miks nii kaua, aga Ovett seda oma autobiograafias ei seleta), ootas Oslos tund aega, kuni talle tuli järele auto, mis viis ta kahe tunni kaugusele Larvikisse, kuhu ta saabus tund enne starti. Pole ime, et ta suutis sellise teekonna järel joosta vaid 1.46,4 ja kaotas võitjale kolme kümnendikuga.

Briti kergejõustikukoondisel oli LA olümpia eel kaks elupaika. Üks asus Beverly Hillsi lähedal LA University College’i üliõpilaskülas, 26 kilomeetri kaugusel Coliseumi olümpiastaadionist, ning teine asus LA-st lõunas San Diego (fotol paremal) lähedal Loma Pointis Vaikse ookeani rannikul. Mõlemad kohad olid Coliseumist parajalt kaugel, aga Ovett pidas neid heaks valikuks, sest atmosfäär oli vaba, polnud olümpiapinget. Ovetti elupaik enne olümpia algust oli Loma Pointis, aga ta ei elanud seal, kus teised koondislased, vaid võttis endale hotellitoa sadama lähedal. Ka mitmed teised tollased kuulsused, nagu Seb Coe ja Carl Lewis, elasid mujal kui oma koondise ametlikus majutuspaigas, kus tulnuks korterit jagada veel kolme sportlasega

Kaks päeva enne oma esimest starti olümpial, 800 m eeljooksu, otsustas Ovett kolida koos abikaasa Racheliga (vasakpoolsel fotol paremal) LA-sse hotelli. Ja jamad algasid. Selgus, et Racheli tehtud broneering polnud kohale jõudnud ja hotellis ei olnud ainsatki vaba tuba. Ovett läks tagasi olümpiakülla, kus, nagu ta avastas, elas nüüd korterites kuni seitse sportlast. Õnneks sai ta kätte ühe Briti koondise juhi, kellel oli nimekiri võimalikest üürimajadest. Ovett üüriski ühe neist Beverly Hillsi naabruses Wilshire Boulevardi lähedal. Sealt oli autoga olümpiastaadionile poole tunni pikkune teekond. Hea asi tolle loo puhul oli see, tunnistas Ovett, et tolles piirkonnas ei osanud ajakirjanikud ja fotograafid teda otsida nig ta sai rahus võistlusteks valmistuda.

Ovett kirjeldab, et kergejõustikuvõistluste esimestel päevadel valitses LA-s täielik segadus. Veel 15 minutit enne seda, kui ta pidi end soojendusstaadionil 800 m eeljooksus n-ö näole andma, uitas ta paaniliselt Coliseumi lähedal tänavatel ja küsis neilt, keda kohtas, kus asub soojendusstaadion. Kellelgi polnud aimugi. Asja tegi Ovetti sõnul eriti irooniliseks see, et kõik nood ameeriklased soovisid talle lühikese vestluse lõpus ameerikalikult „Have a nice day” – kena päeva!

Ovett tunnistab, et kui ta oleks läinud oma üürimajast olümpiakülla ja sõitnud sealt bussiga olümpiastaadionile, poleks probleemi tekkinud. Aga selleks, et toda logistikat vältida, lasi ta sõber Mattil ja abikaasal end autoga staadioni juurde sõidutada. Nad varusid pooletunnise sõidu tarvis igaks juhuks kolm korda rohkem aega, tunni ja pool, aga kui nad Coliseumile (fotol ülal paremal) lähenesid, sattusid nad LA kurikuulsasse ummikusse.

„Kas te oskate öelda, kus asub soojendusväljak?” küsis Ovett rohelist ja oranži värvi dressis ja ka sinise pintsakuga ametnikelt.

„Soojendusväljak?!”

„Jah, sportlastele.”

„Sportlastele?”

„Ma mõtlen kergejõustikuvõistlustel osalejaile.”

„Oi, ei, kardan, et seda ma küll ei tea.”

Aeg muudkui läks ja läks, kuni Ovett jõudis viimaks kontrollpunkti, kus seisis mitu ametnikku ja neil oli telefon.

„Ei, me ei või informatsiooni pärimiseks helistada. See ei ole meie ülesanne.

Selline peata olukord kestis pool tundi. Ovett püüdis abi saada isegi politseinikelt. Aga pidi tõdema, et süsteemid on jäigad ja paindumatud ning igaüks sai tegutseda ainult selles raamistikus, mis talle oli antud.

Lõpuks märkas Ovett silti „Athletes Report Area” („Sportlaste kogunemisala”) ja hingas kergendatult. Ta astus ligi ja küsis: „See on kogunemisala? Ma osalen 800 meetri jooksus.”

„Ei, see on tseremooniate kogunemisala,” tuli vastus. Ja Ovett tundis enda sõnul, kuidas algab paanika. Vähemalt juhatas too ametnik teda transpordipeatusse.

Ovett astus ajakirjanike bussi, mis sõitis Lõuna-California ülikooli linnakusse, kuigi bussijuhil polnud aimugi, kas tema teele jääb ka soojendusstaadion. Buss tegi peatusi, kus tuli peale üha uusi ja uusi ajakirjanikke.

Järsku, kui buss peatus, et lasta jalakäijaid üle tee, märkas Ovett bussi esiaknast, et sellest mõni auto eespool on Matti auto. Ta ütles bussijuhile, et tahab maha minna.

„Ma ei saa sind välja lasta,” teatas naisbussijuht (ilmselt tsiteerides oma käsiraamatut, oletas Ovett). Mille peale Ovett teatas, et kui ta ust lahti ei tee, siis ta murrab selle maha. Ta jooksis Matti auto juurde, tagus vastu selle küljeklaasi, et nood peatuksid, ning istus siis masinasse. Matt sõidutas ta Lõuna-California ülikooli kontrollpunkti, kus oli umbes 20 ametnikku, kellest üks isegi teadis, kus asub soojendusstaadion.

Kui Ovett palus, et ametnik ta sinna sõidutaks – soojendusstaadionile oli sealt alla kilomeetri –, kuulis ta: „Ei, me ei tohi oma postilt lahkuda.” Aga ametnik andis juhised, kuidas soojendusstaadionile jõuda, ja Ovett jooksis nende järgi kohale. Tal oli jäänud viis minutit aega, et enda osalemine registreerida.

Ovett ajas võistlusvormi ja dressi selga, jooksis staadionil paar ringi ning astus siis bussi, mis pidi ta viima kahe minutiga võistluseelsesse kontrollpunkti. Tegelikult venis sõit sinna 15 minuti pikkuseks, mis tähendab, et ta oli hiljaks jäänud. Igal muul võistlusel poleks teda sel juhul üldse starti lubatudki. Aga võistlused olid kõvasti veninud – Ovett imestas, et võistluseelne kontrollpunkt oli paksult sportlasi täis – ja tema eeljooksu oli edasi lükatud.

Viimane tund enne starti tuli tal veeta enamasti kõrvetava päikese all. Ja kes on suvel LA-s käinud, see teab, kui lämmatav seal päike on. Coliseumi kõrval asunud telgialune oli vaevalt poole hokiväljaku suurune ning sel ajal, kui Ovett sinna jõudis, oli seal juba umbes kakssada sportlast ees. Ovett kirjutab autobiograafias: „Ma kinnitan, et selles võrdluses pole vähimatki poliitilist tagamõtet, aga võrreldes sellega, kuidas olid asjad korraldatud Moskvas, oli Los Angeleses korralagedus.”

Kõigest hoolimata lõpetas Ovett oma eeljooksu teisena, aeg 1.46,66. Lõpuks pääses ta oma poolfinaalist viimase, neljandana ajaga 1.44,81 finaali, kus jäi paraku pikalt viimaseks (fotol vasakul). Aga selleks ajaks oli ta tervis nii hullus seisus, et ta sattus pärast haiglasse. Kuid see on juba hoopis teine lugu, kuidas ta sealt ikkagi välja tuli ning püsis 1500 m finaalis kuni viimase ringi alguseni medalikonkurentsis, kuni...

Foto 1: LA 2028 orgkomitee juht Casey Wasserman esinema LA Coliseumi staadioni pildi taustal ROKi 144. istungjärgul Costa Navarinos Kreekas 20. märtsil 2025. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Steve Ovett on võitnud Moksva olümpial 1980 800 m eeljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: San Diego jahisadam Marriotti hotelli ees 2011. aastal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Steve Ovett abikaasa Racheliga Londoni Heathrow lennujaamas augustis 1986. Foto autor: Alamy/Scanpix
Foto 5: Los Angeles Memorial Coliseum aastal 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: LA 28 olümpia logo Los Angeles Memorial Coliseumi taustal. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 7: LA 2028 mark Los Angeles Memorial Coliseumi ees 13, sptembril 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Steve Ovett tähistab Moskva olümpial võitu 800 meetri eeljooksus ajaga 1.49,4. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 9: Sebastin Coe (paremal) juhtimas Moskva olümpial 1500 m finaaljooksu lõpusirge eel Steve Ovetti ees. Coe võitis, Ovett jäi kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 10: Sebastian Coe (359), Steve Ovett (388) Joaquim Cruz Brasiiliast (93) ja ameeriklane Earl Jones (909) Los Angelese 1984. aasta olümpial 800 m finaaljooksus. Cruz võitis, Coe tuli teiseks ja Jones kolmandaks. Ovett jäi viimaseks. Foto autor: AP/Scanpix