Arvan, et kui Sebastian Coe isa oleks veel kellegi peale oma poja juhendada võtnud, siis võinuksin sobida. Et miks?
Sellepärast, et ma jooksin ühes aspektis sageli samamoodi, nagu Seb Coe (fotol vasakul). Talle heideti pahatihti ette, et tal on kehv taktika, sest ta läheb ise ette ja veab jooksu, selle asemel et passida teiste taga ja siis lõpusirgel asjad ära klaarida. Tema isa Peter Coe ütles selle peale – lugesin seda just äsja Coe ja Steve Ovetti rivaliteedist rääkivast rohkem kui 300-leheküljelisest raamatust –, et paljud ei saa paraku aru, et ka jooksu algusest peale juhtimine on taktika.
Selline taktika mulle meeldis. Sellise taktika vilju sain esimest korda maitsta 1983. aasta jahedas septembris, kui polnud kergejõustikutreeningutega veel õieti alustanudki, mil võitsin Tallinnas Komsomoli, nüüdsel Kalevi staadionil endalegi üllatuseks spordiühingu Kalev noorte Eesti meistrivõistlustel 800 meetrit 2.01.6-ga. Minu järel jäi teiseks Ivar Kompus, kes oli tollal kõva tegija, aga lõpusirgel minust mööda ei saanud – kaotas kahe kümnendikuga. Pärast kuulsin, et ta oli sellest allajäämisest jahmunud, sest ei osanud arvestada, et mingi suvaline tüüp võib niimoodi eest minema panna.
Järgmise, 1984. aasta algul võitsin samamoodi algusest peale lõpuni juhtides TÜ hallis 150-meetrisel ringil Kalevi noorte Eesti sisemeistrivõistlustel 600 meetrit 1.29,4-ga, edestades Rainer Võsastet, kes hiljem esindas Eesti koondist saalihokis, nelja kümnendikuga. Sama aasta kevadel tulin TÜ staadionil soolojooksuga Tartu meistriks 800 meetri jooksus 1.58,8-ga; Aivar Kits, kellest sai tulevikus Eesti piirivalve loojaid ja kes hukkus 1993. aastal liiklusõnnetuses, kaotas mulle teisena 1,1 sekundit.
Jätkasin sama taktikaga ka pärast seda, kui sain 1986. aasta mais tulema okupatsiooniarmeest. Sellest aasta hiljem, augustis 1987, toimusid Raplas ropult tuulise ilmaga sealsed karikavõistlused. Tagasirgel puhus pöörane vastutuul. Sellest hoolimata läksin ühisele rajale minnes juhtima. Mäletan, et teisel ringil pidin täie jõuga vastu tuult raiuma. Ma ei tea, mis selja taga toimus, aga kui lõpusirgele tulin, puhus taganttuul ja küllap selle toel sain kiiruse üles – nagu ilmselt ka teised, kuid kätte nad mind ei saanud. Aeg oli küll üle kahe minuti, 2.00,3 (armeeteenistuse lõpuks kogutud tosin lisakilo ja kadunud aeroobne võimekus andsid jätkuvalt tunda), aga selja taha jäid mitmed minust kõvemad jooksjad, nagu Margus Keerma (2., +0,3), Raivo Altmets (3., +0,3), Risto Ütsmüts (6., +3,6). Ma olin nii tundmatu jooksja, et keegi ei tundnud mind ka pärast võistlust ära; juhtusin riietusruumis kuulma, kuidas Keerma (suri 2018) küsis treener Uno Källelt, kes see oli, kes võitis, ja Källe vastas, et pole aimugi. Seisin sel ajal sealsamas nende kõrval.
Ja veel üks näide: 1989. aasta juuli keskel TÜ staadionil Eesti GP 4. etapp, mis kuulus ühtlasi Gustav Sule mälestusvõistluste kavva. Seal tegi 800 meetri jooksus kaasa ka NSV Liidu ametiühingute koondis, kes laagerdas Tallinnas. Seetõttu toimus kolm jooksu, kõige tugevamad startisid viimases, kolmandas. Võitis keegi Dobrovolski 1.47,8-ga. Eesti parimana oli Raivo Mägi 1.48,7-ga neljas. Mina osalesin esimeses jooksus. Mäletan, kuidas keegi minu tasemega meestest ütles, et siin on täna nii kõva konkurents, et pole häbi ka viimaseks jääda. Läksin kohe juhtima ja jäingi kuni lõpujooneni ette. Võitsin oma jooksu 1.57,5-ga, mis andis Eesti jooksjate hulgas 9. ja kõiki osalejaid arvestades 13. koha.
Mis on kõige selle õppetund? Aga täpselt see, mida rõhutas ka Peter Coe: et kui sa oled kõva – mitte et ma võrdleks end Seb Coe’ga –, siis sa dikteerid ise võistlust ega hakka passima teiste kannul, et oodata sobivat hetke. Peter Coe õpetas oma poega, et ees joostes näitad sa oma tugevust, sest sedasi pead suutma kannatada rohkem, kui teised. Ja kannatus 800 meetri jooks mulle tõesti oli – milles oligi selle võlu.
Foto 1: Sebastian Coe on püstitanud 18. juulil 1979 22-aastasena Oslos Bisletti staadionil miilijooksu maailmarekordi 3.48,95. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe (nr 326) võidab 1986. aasta EM-võistlustel Stuttgartis 800 meetri eeljooksu ajaga 1.47,64, edestades soomlast Ari Suhoneni (nr 189) seitsme sajandikuga. Selle jooksu viimaseks jäi Gibraltari esindaja 1.57,45-ga. Coe tuli lõpuks 800 meetris Euroopa meistriks. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 1980ndate teises pooles Tartu Ülikooli staadionil pärast ajakirjanike kümnevõistluse viimase ala, 1500 meetri jooksu lõppu. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 4: Priit Pullerits intervjueerimas ajakirja Favoriit peatoimetajana 1990. aastate keskel Tartu Ülikooli staadionil kümnevõistleja Indrek Kaseorgu. Foto autor: Toomas Kalve, Favoriit
Foto 5: Sebastian Coe alustamas Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu finaalis lõpuspurti. Ta võitis olümpiarekordiga 3.32,53. Tema kannul teiseks tulnud britt Steve Cram ja tema varjus kolmandana lõpetanud Jose Manuel Abascal Hispaaniast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe 25. augustil 1986 Stuttgarti EM-võistluste eel pressikonverentsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Esileht