Pullerits: Šmigun-Vähi tippsporti ei naase
Ei hakka siin midagi keerutama ja intrigeerima, vaid ütlen kohe otse: Kristina Šmigun-Vähi tippsporti tagasi ei pöördu. Vähemasti praeguse seisuga küll mitte.Nõrganärvilistele hoiatuseks: see, mis nüüd järgneb, on kombinatsioon otse ja kaude saadud infost ning varasemate kogemuste ja spordi üldpõhimõtete analüüsist.
Alustame faktidest. Laupäevases Õhtulehes tunnistab Šmigun-Vähi Jaan Martinsonile, et kuigi suusavarustust pole ta veel keldrisse viinud, vaid hoiab seda ootevalmis, pole ta otsustanud, kas naaseb suurde sporti või mitte. Niisiis jätab otsad lahti. Vestlesin eile loo autoriga, et teada saada seda, mis loosse ei mahtunud, ja autor küsis mult vastu, et millal üldse on võimalik naistest aru saada.
Eelmise nädala lõpus pärisin Postimehe toimetuse nimel Kristjan-Thor Vähilt tema abikaasa plaanide kohta (selleks oli mul peatoimetaja asetäitjalt õnnistus kaasa saadud) ja sain vastuseks: "Kristina harjutab iga päev ja täpsemate plaanide tegemiseks on veel natuke vara. Kindlasti teavitab ta ka teid, kui midagi öelda on." Samuti kinnitas ta, et nii suusaliidul peasekretäri isikus kui ka olümpiakomiteel "on asjade tänasest seisust täpne ülevaade".
Küsisin siis edasi sealt, kuhu suunati. Peasekretär Jüri Järv, kes parajasti viibis välismaal, ütles, et tema Šmigun-Vähi plaanide kohta veel täpselt ei tea. Saavutusspordi valdkonna eest vastutav Martti Raju olümpiakomiteest ütles täna hommikul, et kui Šmigun-Vähi tiim midagi konkreetselt ära otsustab, siis on kokkulepe, et nad annavad ka EOK-le sellest teada. Ta lisas, et nad ei ole veel midagi teada andnud, sest Šmigun-Vähi ei ole veel midagi otsustanud.
Niisiis, kõik variandid on võimalikud, sest midagi pole veel otsustatud, ning siit tuleb edasi liikuda spekulatiivsematele radadele.
Alustan sellest, et ega mina ole ainus, kes spekuleerib. Spordiringkondades koguvad need spekulatsioonid samuti hoogu. Ühe naisolümpialase treener, kellest ka suusatajad just kauge kaarega mööda ei käi, tegi hiljuti pakkumise, et Šmigun-Vähi ei tule suurde sporti tagasi. Üks väga edukas olümpiala
ne, kes on näinud nii vett kui vilet, tegi panuse, et Šmigun-Vähi ei naase tippsporti 85-protsendilise tõenäosusega. (Seega, palun mind mitte süüdistada spekulatsioonide piitsutamises, sest spekulatsioonid on õhus ilma minutagi - ei maksa ikka minu rolli Eesti spordis ületähtsustada.)Edasi: Vancouveri olümpiani on jäänud vähem kui poolteist aastat, 16 kuud. Kui Šmigun-Vähi tahab suurde sporti tagasi tulla, siis vaadakem tõele näkku: ainult olümpiamedal võiks olla see, mis teda motiveerida võiks. Selle aasta MMil ta ei stardi, selle peale võib kihla vedada. Aga kas sellest, et tulla välja alles 2009. aasta lõpus, ikka piisab, et saavutada olümpiavorm? Jah, Šmigun-Vähi kinnitas Martinsonile, et põhi on tal all hea. Olgu, usume, et on. Põhi on tal all olnud alati - aga kaugeltki mitte alati ei ole ta sellegipoolest võitnud.
Vastuväide: Julija Tšepalova naases edukalt suurde suusatamisse vähem kui aasta pärast lapse sündi, nagu ka Katerina Neumannova. See peaks andma lootust, et ka Šmigun-Vähil pole veel kaugeltki hilja hakata Vancouveri olümpiaks atra seadma. Liiati tegin ju varakevadel loo sellest, kuidas sünnitamine on naiste sportlikele tulemustele positiivselt mõjunud. Aga ainuüksi sünnitamisest ei piisa. Sportlane peab ka tahtma, kohe hirmsasti tahtma. Praegu ei paista aga kuskilt otsast, et Šmigun-Vähi põleks soovist suurde sporti tagasi tulla.
Seal on ikka mitte vaks, vaid hea mitu vaksa vahet, kas harjutada niisama lapse kõrvalt poolteist-kaks tundi päevas v
õi teha tippsporti. Šmigun-Vähi teab seda paremini, kui keegi teine meist. Nagu peaks ta teadma ka seda, et olümpiamedali nõudlemine nõuab minimaalselt sajaprotsendilist pühendumist. Kahekordne trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäe rääkis mulle pärast Pekingi olümpiat, et tippsporti ei saa teha n-ö poole teraga, muude asjade kõrvalt, vaid see nõuab jäägitut pühendumist.Niisiis, arvestades seda, et Šmigun-Vähi ei ole seniajani jõudnud selgusele, mida teha, arvestades, et aeg jookseb ja üha halastamatumalt, arvestades, et tal ei ole enam vajadust midagi endale ega teistele tõestada, arvestades, et ta ei ole enam ammuilma esimeses nooruses, arvestades, et tippsport tähendab karmi ja meeletut pühendumist, ei usu ma nagu paljud teisedki, et Šmigun-Vähi naaseb suurde sporti. (Ja suure spordina pean ma siin silmas minimaalselt seda, et ta suudab võidelda maailma esikümne kohtade eest, mitte seda, et ta pääseb Eesti koondisse - seda suudaks ta ilmselt pärast mõningast erialatreeningut praegugi.)
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui siinne kirjutis kütab Šmigun-Vähi nii üles, et ta otsustab kiuste näidata, et panin sada protsenti puusse. Aga ma ei usu, et minusuguse ja teiste minusuguste arvamused talle kuigi palju korda lähevad, kui üldse. Jah, sportlane peab leidma tahtmise tippu jõuda ikka enda seest, mitte kuskilt mujalt. Praegu ei paista küll mitte kuskilt, et Šmigun-Vähi oleks seda tahtmist enda sees leidmas.
******
Landscape Arch, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamieks klikkida pildile.)Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Katerinna Neumannova kallistab ja musitab pärast olümpiavõitu Torinos oma last. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:36
kommentaare: 26
26 Kommentaarid:
Täiesti haige tekst. Miks peab Kristina kellelegi midagi tõestama? Las tunneb lapsukesest rõõmu.
Aga milleks üldse vaja spekuleerida? Kas selleks, et ajakirjanik leiba saaks osta läbi mullikeste. Siis kui spekulatsioonid täppi ei pruugi minna, siis on tavaliselt ajakirjanikel suu vett täis või hakatakse rattasõidu asemel jooksu ülistama.
Vastan. Esimesele: Šmigun-Vähi ei pea kellelegi midagi tõestama, kui ei taha. Aga siis ärgu võtku vastu ka riigi raha sportlike tulemuste parandamiseks, nagu ta praegu võtab. Senikaua kui võtab, on üldsuse huvi tema rahakasutuse vastu igati põhjendatud.
Teisele: nagu kirjutasin, on spekulatsioonid niikuinii õhus. Lõin neis vaid mingisugusegi korra ja süsteemi, et anda asjadest tervikpilt. Seda ju kellelgi teisel peale minu eriti ei ole. Spekulatsioonid sünnivad paratamatult siis ja seepärast, kui selge info puudub.
> Lõin neis vaid mingisugusegi
> korra ja süsteemi, et anda
> asjadest tervikpilt. Seda ju
> kellelgi teisel peale minu eriti
> ei ole.
Hämmastav enesekindlus inimese kohta, kes pole viimastel kuudel Kristinaga isegi rääkinud.
Siin tuleb mängu jälle see peegli teema. Autor peaks peeglisse vaatama (eriti suure masenduse korral võib ka viskiklaasi vaadata) ja küsima endalt, et miks kahekordne olümpiavõitja J.Martinsoni võttis jutule, aga P.Pullerits on suures sulus (loe: infosulus, mitte seasulus).
No ma ei tea, minu arvates oli äärmiselt huvitav postitus. Ega Pullerits ju pretendeerinud absoluutsele tõele ja seda ta postituses ju ka mainis.
See pisku toetust mida olümpiavõitja saab aga mind eriti ei morjenda, sest kui vaadata endise EKP töölise Ansipi pande rahapõletamisi, siis on see ikka pisku, et mitte öelda olematu summa. Loodud elamuste eest võiks ta seda saada eluaeg.
Ma oma suure lugupidamise juures Kiku vastu tahaksin sootuks teistpidi spekuleerida: kui Kiku juba riigi raha vastu võtab, siis ju tal miski ikka plaanis on:)Eeldaks head!?
Samas ei ole mul ka isiklikult mitte midagi selle vastu, et paar aastat lihtsalt Kiku lihase soojas hoidmist toetada, et KUI ta peaks siiski kunagi lähiaastatel tahtma tippsporti naasta. Igaks juhuks. Nagu ka PP ütles, siis ta on nii kõva mutt, et oleks arvatavasti ka praegu paari trenniga juba koondises sees. Selliseid inimesi tuleb hoida, eriti siis kui nad on kahevahel ning isegi kui Kiku siiski otsustab mitte tagasi tulla, saab riik (s.t meie) olla rahul, et omaltpoolt sai kõik tehtud.
Pakutud elamuse eest hakkab ta enivei raha saama, hetkel PP käsitleb teist teemat.
Jah, möönan, saab asju ka selle pilguga vaadata, nagu eelmises kommentaaris välja toodud.
Aga liivimaa parimalt ratsutajalt küsiks, et mida Martinson siis rohkem teada sai kui see, millest ma siin juba eelmine nädal kirjutasin. Ei midagi vapustavat. Tema suur laupäevane lugu Õhtulehes oli ju mittespordilugu.
Tubli, asi hakkab juba soojemaks minema. Selles kogu küsimus ongi, et mida Kristina J.Martinsonile off-records rääkis. Väide, et peale P.Pulleritsu teistel asjast tervikpilti pole, on kelkivalt asjakohatu. Minu point oli selles, et JM pääseb KŠV jutule, aga PP ei pääse. Kas arenguruumi on? On!
Mõnel noorel suusatajal läheks seda raha ilmselt rohkem vaja kui kikul. Selles mõttes ei saa "igaks juhuks" maksmist päris heaks kiita. Kuigi välja on selle kiku teeninud küll.
Või jagab riik spordile nii palju raha, et jätkub kõigile (ja jääb ülegi)?
Ratsutajale - ah et mida rääkis Šmigun off-the-record? Mitte midagi! Küsisin seda kollegiaalselt Martinsonilt, et kas ta sai ka midagi sellist teada, mida lehes pole, ja ta ütles, et ei saanud. Ta ei öelnud, et ta ei saa seda öelda, mis ta teada sai, vaid ütles, et ei saanud midagi uut ja salajast teada - olgu rõhutatud. Ja nüüd oletame, et kui Martinson mulle valetas, siis mida ma sel juhul peaks edaspidi temast arvama? Kuna ta teab, et ma ei arvaks hästi ega ükski teine ajakirjanik ei arvaks temast pärast kolleegile valetamist hästi, ja teab, et ei hoiaks seda arvamust ka enda teada, siis olen kindel, et ta ei valetanud. Ehk kokkuvõttes: kust midagi võtta ei ole, sealt ei võta ka Martinson. Ja ühte lisan veel: ma ei kavatse kunagi püüdagi kellegagi allikatest suureks ja lähedaseks sõbraks saada, sest see oleks ajakirjanduses damoklese mõõk. Siis ei ole sa ajakirjanik, vaid müüdud hing. Sõltumatus on ajakirjanduses hinnalisim vara. Ja seda ei saa ohverdada ega selle üle ei saa kompromisse teha. Ehk kokkuvõtvalt: ei maksa tulla mulle ajaakirjandustunde andma neil, kes selle äri mängureeglitest midagi ei tea. Või vähemasti nii palju ei tea, kui mina. Ma näen, et ennast ratsutajaks nimetav küll ei tea. Mis muidugi ei tähenda, et ta muidu tore inimene ei võiks olla.
Las Kiku mõtleb rahulikult. Aega on. Ja see rahapisku, vot selle kallal susimine või selle ettekäändeks toomine, see oli kogu selle asja juures liiast.
Kah arvan, et miski väike raha ei ole õigustus, et peab asjades sorima. Kui motivatsiooni ei tule, vahest järgmine aasta ta enam ei küsi stippi ja ongi kõik.
Muide, kui sportlane on lapsega kodus esimesel aastal, siis millist emapalka riik talle maksab?
nunuh. egas siis martinson kohe seepärast müüd hing ole, et tal kikuga õnnestus intervjuu kokku leppida.
Ajakirjandustund või mitte, see pole praegu küsimus. Jään enda juurde, et väide, justkui peale P.Pulleritsu teistel Kristina tulevikust tervikpilti pole, on kelkivalt asjakohatu. 1000 tähemärgist enese õigustamiseks polnud seekord kasu - mind see küll ei veennud, et autoril miski unikaalne Kiku-horoskoop järgnevaks viieks aastaks šeifis tallel on.
Mingem nüüd trenni ja homme võiks kohvipaksult ennustamise asemel blogi autorilt hoopis üks siiralt higine trennistoori tulla.
Nüüd siis Kiku nagu kont hambus! Tegemist ikkagi eesti kõige aegade tulemuslikuma talisportlasega. Kui tahab lõpetada, las lõpetab. Ja seda väikest raha võiks eesti riik talle kasvõi pensi peale minekuni maksta. Muidugi on temasuguse sporditähe juures põnev moment kas jätkab või lõpetab, aga oli vaja seda raha asja siia sisse tuua??!! See oli ämber!!
kiidan eelmist sissekannet:)
tollele kommentaariks - sa teed spekulatsiooni lihtsalt selle pealt, et suusataja pole veel midagi otsustanud ning alaliidule teatanud? äkki nimet olümpia pole see, mida ta sihib? sama hästi võiks küsida vahetult enne lapsepuhkusele jäämist, kas plaanitakse naaseda. vastuse "vara veel öelda" peale võiks kohe spekuleerida, et ilmselt võib sport temaga hüvasti jätta:P
pealegi, niisama hobikorras igal päeval trenni ei tehta.
Ei hakka siin midagi keerutama ja intrigeerima, vaid ütlen kohe otse: PP-st sellel aastal suusarajal asja ei ole. Vähemasti praeguse seisuga küll mitte.
Nõrganärvilistele hoiatuseks: see, mis nüüd järgneb, on järeldus kaude saadud infost ning varasemate kogemuste ja spordi üldpõhimõtete analüüsist.
Varsti on november käes aga PP pole suusaspetsiifilise ettevalmistusega veel alanud. Ainult mingid jooksukilomeetrid aga ei meetritki suusaimitatsiooni või rulli.
Niisiis, arvestades seda, et PP ei ole seniajani jõudnud selgusele, mida teha, arvestades, et aeg jookseb ja üha halastamatumalt, arvestades, arvestades, et ta ei ole enam ammuilma esimeses nooruses, ei usu ma nagu paljud teisedki, et PP-st sellel talvel suusarajal asja on.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui siinne kirjutis kütab PP nii üles, et ta otsustab kiuste näidata, et panin sada protsenti puusse.
P.S. Kokkulangevus PP blogikirjutisega on juhuslikku laadi ning mingi plagiaadijuhtumiga asi seotud ei ole.
ainile 12 points!
Vahva spekulatsioon! Mulle jätab lugu piisavalt ruumi mõlemapidiseks arvamuseks.
Tore on ikka ja jälle klõpsata ka jutule saabunud kommentaare ning ikka ja jälle kohata autoriga põhimõtteliselt vastupidisel arvamusel kommenteerijaid. Vaatamata pidevale kirumisele ja eriarvamusele, leitakse ikkagi tee uute lugudeni ja kommentaarideni. Jõudu autorile!
"Kahekordne trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäe rääkis mulle pärast Pekingi olümpiat, et tippsporti ei saa teha n-ö poole teraga, muude asjade kõrvalt, vaid see nõuab jäägitut pühendumist"
42 aastat õndsat teadmatust
No næete, piisab mul vaid korraks Oslosse Schibstedi tøøtajate noukogusse minna, kui siin on vaikus majas. Mida te kyll ilma minuta køik teeksite?
Væhemalt Ain tabab liini, jætkuvalt.
Julgen väita, et see aasta suusalund ei tulegi ja isegi kui tuleb, siis seda maha panna ei jõuta.
Ainsad õnneseened on Otepääl, kus kuulujärgi selle aasta lumi ootab vaid pakast.
PS Kui lund ei tule ja kõigi eelduste kohaselt nagu Ain väitis PP see aasta enam ei suusata, siis mis õigusega ta seda suusa nimelist blogi veel peab?
Aga sit Priit sulle üleskutse! Lepime ,et panen sulle igal suusavõistlusel ära ,kus vähegi julged üles astuda! Eelmisel talvel kekkasid paaril korral võidust minu üle,sel korral see asi nii lihtsalt ei lähe :)) Kui oled nõus anna märku ,lepime ja laustame andmist.
kuulud töötajate nõukogusse? et miski sihuke ametiühingu-värk? kahtlane. aga mis teha, kui sotsiaaldemo-hing sees rabeleb ja vajab vallandumist. vanasti oli Edasi esilehel loosung 'Kõigi maade proletaarlased, ühinege!'. ära too neid aegu tagasi.
Suuskur, kuidas ma saan võistelda mehega, kelle kohta mul pole aimugi, kes ta on. Selle nime taha võib ju kes tahes paituda. Rohkem julgust!
Ei, töötajate nõukogu pole sots-dem ega a/ü värk. Sots-dem on mulle üdini vastukarva, selle ihalemises mind küll, palun, mitte kahtlustada. Soovitan uurida, mis asi on European Works Council - see peab olema kõigil rahvusvahelistel korporatsioonidel.
okei, see council võib/peab ju vähemalt 1000 töölisega korporatsil olemas olla. küsimus on selles, et mida sina seal teed? Wikis on poisid kirjutand, et esiteks on see tööliste otseliin tippjuhtkonnani ja teiseks on see mõnus internatsionaalne jututuba ja rahva hääle s.t. töötajate ühisseisukohtade kujundamiseks. pretty much ametiühingu-värgi moodi. kulutada 2-3 trennipäeva ekskursioonile Oslos, kas sihuke asi võtab vana suusaundi kõige magusamal trenniajal ikka punastama kah ve?
Postita kommentaar
<< Esileht