Pullerits: Kuidas täiesti valesti trenni tehakse?

Kaasblogija Art Soonets raporteeris, et kohati olevat üksvahe haaranud Eestit teadmatusest juba paanika, kas ma enam trenni ei teegi. Tõepoolest, suutsin kaheks nädalaks niivõrd silmapiirilt kaduda, et Soonetski ei teadnud, kus olen ja mida teen. Nii ei osanudki ta küsijaile vastatagi, et ega ma tõepoolest trenni tee, vaid puhkan Hiiumaal. Aga siis, pärast 17 päeva pikkust pausi naasesin koju ja asusin otsustavalt kaotatut tagasi tegema.

Järgneb aruandlus teemal, kuidas on totaalselt vale rattatrenni teha. Ehk: ärge seda ise kodus järele tehke!

E: 44.20 - 23 km rattaga sinasõpruse taastamist (keskmine kiirus 31,15 km/h).
"Kes see hull nii pika treeningpausi vahele laseb?" küsiks esimese kursuse kehakultuuritudeng või viienda kategooria treener - vahet pole.
T: 51.00 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,76 km/h). Tõsi, Äksi kurvist Tabivereni õnnestus sõita Chrysler Pacifica tuules, mis aitas lõpuks kiiruse vedada 71 km/h-ni.
"Vaevalt uuesti ratta selga saanud, aga juba kukub täiest jõust kihutama," imestaks suvaline kolmanda kategooria treener pead vangutades.
K: 51.10 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,65 km/h). See, erinevalt eelmisest päevast, oli aus sõit - täielikult omal jõul.
"Kahel päeval järjest täpselt ühesugust trenni teha?" ei jõuaks selle blogi järjepidevamad lugejad hämmeldusest käsi kokku lüüa.
N: 35.00 (hommik) + 37.20 (õhtu) - 18,4 km + 20,7 km (31,54 km/h ja 33,27 km/h).
"Mis mõte on teha päevas kaks ühesugust lühikest trenni?" otsiks enamik rattasporti jagavaid mehi senimaani küsimusele vastust - ja asjatult.
R: 50.55 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,82 km/h).
"Juba kolmas trenn nelja päeva jooksul sama kiirusega ja sama pikal ning sama reljeefiga rajal?" hüüataks isegi vähima teoreetilise pagasiga harrastusrattur arusaamatusest.
L: 1:00.40 - 32,9 km Tartu-Jõhvi mnt-Jõgeva mnt-Tartu ringil (32,54 km/h).
"Ei ole siin midagi muutunud," lööks enamik selle treeningrežiimi vaagijaid lootusetult käega. "Ikka üks ja seesama, vankumatu jäärapäisusega."
P: 1:16.55 - 41 km Tartu-Kärkna-Kärevere-Tartu ringil (31,95 km/h).
"Nojah, pühapäevane sõit on küll pisut pikem kui muudel päevadel, aga põhimõtteliselt ei ole võrreldes eelnevate kordadega siiski mitte midagi muutunud," nendiks lootuse kaotanud rattahuvilised üksmeelselt.

Kokkuvõte: nädalaga 227,2 km, puhast trenniaega 6:47.20, keskmine kiirus 33,47 km/h. Tõele au andes on see käesoleval hooajal mahu poolest neljas nädal. Rohkem olen sõitnud üksnes Tartu rattaralli eelsel nädalal (241,1 km), Tartu rattaralli nädalal (270 km) ja juuni-juuli vahetusel peaminister Andrus Ansipi meeskonnaga Tallinnast Tartusse sõitmise nädalal (240,5 km).

Nüüd aga kõige olulisem osa: mida sellest kõigest järeldada?

Enne, kui hakkate oma asjatundmatute ja pseudojäreldustega puusse või bambusesse panema, las ma annan teile vähemalt õige suuna kätte.

Esiteks, ma ei treeni olümpiale ega MMile, isegi mitte Eesti meistrivõistlustele pääsemise nimel. Seetõttu ei oma mingid teaduslikud ja loogilised treeningplaanid mingit tähtsust.

Teiseks, rattasõit üksinda on piisavalt tuim ja nüri ala, et pikemate kui tunniste sõidukordadega oma vaimu nüristada.

Kolmandaks, ratas on selleks, et kiiresti sõita, mitte selleks, et niisama sadulas aega surnuks lüüa. Minu võimeid ning treenitust arvestades on keskmise kiiruse hoidmine 32-33 km/h kandis piisavalt kiire. See tähendab, et muist aega peab ikka 35-36 km/h n-ö rauas olema. Kuigi tõeliselt nauditav sõit algab ikkagi kiirusest 40 km/h - selle poole pidevalt püüdlengi, et seda kiirust ja tunnet kätte saada.

Ja neljandaks, miks ma pean treenima kuidagi teistmoodi, teaduslikumalt? See oleks täiesti mõttetu, ega tulemused sellest paraneks. Vaatame siin üheskoos seda, mida tegi pühapäeval rulluisumaratonil (jäägu see ainsaks korraks, mil sellest naiste- ja moeüritusest siin juttu teen) Soonets. Ta sai väga tubli 89. koha. Mis siis, et ta oli hooajal enne rulluisutanud vaid 600 km, palju vähem, kui enamik teda edestanuid, ja et nädal enne maratoni tegi ta vaid ühe või kaks sõitu ja päev enne maratoni seisis terve päeva jalgadel. Ta ei jõudnud ära imestada - ja ausõna, mina ka ei jõua -, miks paljud-paljud, kes temast hoopis rohkem ja teaduslikumalt treenivad, kes liiati treenivaid ainult ja üksnes rulluisutamist, temast palju-palju tahapoole jäid. Tõepoolest, mis mõte on nende läbimõeldud ja teaduslikult põhjendatud treenimisel, kui nad - ja see pole siin halvustavalt öeldud - suvaliselt rulluiskudele asunud tüübilt minutitega sisse saavad, kusjuures too tüüp - Soonetsist on jutt - tundis pärast finišit, et jõudu ja jaksu jäi oi kui palju üle.

Kuskilt kuulsin, et pühapäeval toimub Võru rattaralli. Ei tea, kas minna ka starti? Soonets pidi sedapuhku sinna üheks kohtunikuks minema. Küsisin temalt, et kuna olen harjunud üksinda sõitma, kas võin ühe Chrysler Pacifica endale tempomeistriks võtta - siis ei pea teiste meeste musta tööd kasutama ja siis ei pea teised pärast nurisema, et näe, pidid Pulleritsu oma tuules finišisse lohistama.
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Siin tasub maksimumkiirust üritada - Bonneville'i soolajärve rada Utah' loodeosas on tuntuim autode ja mootorrataste kiirusrekordite üritamise paik maailmas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Art Soonets (paremal) Tartu 5. rulluisumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/ Scanpix