Pullerits: Kuidas teleajakirjandus trööpab dopinguteemat?

Ei saa kohe mitte kuidagi heaks kiita, kuidas teleajakirjandus nüüdset dopingusaagat käsitleb. Laupäeva õhtul juhtusin vaatama «Aktuaalse kaamerat», kus kolme minuti pikkuse esiuudisena jõudis rahva ette lugu, et kogu asja on käivitanud hoopis EOK president Neinar Seli, et juhtida tähelepanu kõrvale Eesti spordi rahastamisel tekkinud raskustelt. Helistasin esmaspäeva hommikul Postimehe sporditoimetuse juhile Peep Pahvile ja ütlesin, et kuule, mees, löön lehe lahti ja vaatan, et sul pole dopinguskandaali nädalavahetusel käivitunud uuest arengut ridagi – magad või? Pahv hüüdis vastu: «Lolliks oled läinud või?!» Ja lisas igaks juhuks ka muud sõimu.

Aga just seda ma temalt kuulda tahtsingi. Tahtsin spontaanselt ja otsekoheselt teada, et äkki on midagi sellist, mida ma dopinguskandaali ja Seli asjus ei tea. Ei, midagi sellist ei ole, sain Pahvi reaktsioonist aru. Ja seda kinnitas ka Jaan Martinson. Seega olin seljatagust kontrollinud ning Postimehe arvamusküljele läks hävitav kriitika, kuidas ERRi uudistetoimetus oli absoluutselt mitte millestki välja imenud sensatsiooni.

Lootsin, et äkki see avalik kriitika kainestab ERRi.

Eile, teisipäeva õhtul sõitsime Scanpixi juhi Art Soonetsiga Tallinnast Tartusse, kui telerist tuli saade «Vabariigi kodanikud», teemaks taas doping. (Taas seepärast, et aasta tagasi oli see teema saates seoses Andrus Veerpaluga, minagi sain kutse osaleda, aga siis murdis ränk külmetus-, viirus- või mis iganes vastik haigus mu maha.)

Tõotas tulla huvitav saade. Stuudios Arnold Tokko, Kärt Anvelt, Kristjan Port, Jaanus Kriisk. Aga tuli kohutav saade.

Kui ma lähen kedagi intervjueerima, teen alati põhjaliku eeltöö, seda enam olukordades, kus ma ei tunne end koduselt. Olen enne usutlusi lugenud isegi vastavaid teadustöid, rääkimata olulisematest artiklitest ja intervjuudest, olen helistanud inimestele, kes usutletavat tunnevad. Selline töö võtab tunde, vahel vaat et terve tööpäeva, aga vähemaga ei saa. Kõrvalt võib tunduda, et intervjueerimine on lihtne töö – mis seal siis erilist on, muudkui küsid? –, aga tegelikult, et intervjuul oleks sabad ja sarved, tuleb see üksikasjalikult läbi mõelda ja ette valmistada: millest alustan? kas see tõmbab inimese käima või hoopis blokeerib ta? kas targem on alustada avatud või suletud küsimusega? kuidas ma saavutan positiivse häälestuse? millega võtan pinged maha? (Mäletan, et haridusminister Jaak Aaviksood intervjueerides kulus tal veerand tundi, kuni ta pingest vabanes, sest veendus, et huvitun asjadest sisuliselt, mitte ei tee tööd «linnukese» pärast.) Pange tähele, et jõudsin siin kirjeldada vaid mõnda aspekti, mis puudutab kõigest intervjuu alustamist.

Lisaks peab sul olema plaan, mida sa tahad intervjuuga saavutada, mida usutletavalt kätte saada, mida auditooriumile edastada. See tähendab suurt strateegilist ja taktikalist planeerimist. See tähendab isegi seda, et pead intervjuud planeerides vaagima kogu aeg usutletava tõenäolisi vastuseid – mida ta ütleb? kuidas ma selle pinnalt edasi lähen? kui ta annab pooliku vastuse, kuidas jätkan? kunas käin taskust välja trumbi, kui ta hämama hakkab? mis siis, kui ta keerab teema hoopis mujale? aga kuhu?

Ma ei näinud eilses dopinguteemalises «Vabariigi kodanike» saates midagi sellist. Mis oli selle saate tuum, fookus? Ei, fookus ei ole doping – see on teema. Aga igal saatel peab olema fookus: millele see teema raames keskendub, sest saate aeg on ju piiratud, kogu teemat on võimatu haarata. Edasi, mis oli selle saate eesmärk? Kas saatejuht üritas aruteluga kusagile välja jõuda? Minu arust küll mitte. Ta käis välja ühe aspekti, siis teise, siis kolmanda, haaras mingeid ideid saatesse saadetud e-kirjadest, nii et lõpuks oli kõik üks pudru ja kapsas.

Ma ei näinud ka erilist ettevalmistust. Kui see oleks olnud, oleks saatel olnud selge liin. Aga seda ju polnud. Saatejuht viskas külalistele lihtsalt ühe teemajupi teise järel, ilma, et neil oleks pahatihi mingigi omavaheline seos. Kohati noris ja intriigitses norimise ja intriigitsemise pärast.

Kõige kujukamalt võttis selle peataoleku ja tohuvabohu kokku saatelõik, kus mindi Veerpalu teema kallale. Selle lõpetuseks ütles saatejuht, et jätame Veerpalu teema, ja siis kohe järgmiseks küsis, et millal selle Veerpalu teemaga seoses lõplik lahendus saabub.

Nüüd kõige lõpuks küsige endalt: mis ikkagi oli selle saate fookus? Veel kord: fookus ei ole see, et räägime dopingust. See on teema. Kui keegi paluks mul lõpetada lause, et see saade keskendus sellele, et... – siis jääksin jänni. Sest fookust polnud. Aga mis oli see, mis uue sõnumina meelde jäi?

Kuid ärme ole ülekohtused. Eesti telepildis leidub teisigi saateid, kus kutsutakse inimesed stuudiosse ja siis lihtsalt räägitakse aeg täis. Raisates rahva aega. Kurb... Masendav...
******

Jaanus Laidvee finising a bike trip on Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: «Aktuaalse kaamera» stuudio. Aarne Rannamäe ja Monika Tamla aastal 2009. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Siit juhitakse «Aktuaalset kaamerat». Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Priit Pullerits intervjueerimas möödunud aasta sügisel Tallinnas kahekordset olümpiavõitjat inglast Sebastian Coe'd. Aega oli 12 minutit. Selle ajaga tuli luua lähedane kontakt, võita intervjueeritava usaldus ning panna ta ennast turvaliselt tundma. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits usutlemas mullu suvel Postimehe Tartu toimetuses Rootsis elavat-töötavat venelast Leonid Kuzmini, kes usaldas talle oma sülearvutist näidata salajasi materjale, mis kompromiteerivad maailma suusatööstust. Intervjuu tulemus ilmub peagi ajakirjanduses. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix