Pullerits: Kas harrastajate tänavasõit väljus juba kontrolli alt?

Minu kindla arvamuse järgi on laupäevane Eesti kõigi aegade esimene Tartus peetav harrastajate klassikaline tänavasõit väljunud juba mitu päeva enne stardipaugu kõlamist kontrolli alt.

Ei, asi pole selles, et osalejaid on kirjas juba 123. Jah, eks neid ole paljuvõitu, kuid vähemasti on stardisirge piisavalt pikk ja lai ning loodetavasti võtavad kõvemad mehed varakult eesotsas koha sisse ning hakkavad usinalt tööd rügama. Samas annab võrdlemisi suur osalejate hulk lootust, et kui suur grupp tükkideks pudeneb – traumatoloog-ortopeed Leho Rips avaldas paar nädalat tagasi arvamust, et mina ja minusugused jäävad liidritest maha hiljemalt võistluse teisel, Vanemuise mäe tõusul (fotol ülal paremal) –, siis õnnestub moodustada kiiresti väiksemad grupid, nii et ei peaks üksinda punnima jääma. Ja isegi kui mahajäämus ei teki Vanemuise tõusul, siis Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets teadis seniste Tartu GP sõitude põhjal rääkida, et igal juhul kaovad kiiremad eest sellele järgneval Tähe tänaval, kus nad suruvad pea õlgade vahel leistangi kohale ja vajutavad pedaalidega nii kõvasti, kui vähegi jaksavad.

Plaan on sellest kõigest teha otseülekanne, milleks fototoimetuse kolleegid Postimehest on asju ajanud ja arutanud, kuidas kinnitada minu või mu ratta külge kaamera ja otsepildi ning -heli edastamiseks vajalikud seadmed. Sellest peaks tulema Eesti kõigi aegade esimene otsereportaaž otse rattarajalt võistlusmöllu keskelt. (Loodetavasti möllu siiski palju ei tule.)

Igatahes on oodata pöörast võidusõitu, ja seda seepärast, et korraldajad, ütleme otse, on ametlikult harrastajate sõiduks kuulutatud võitlusel lubanud starti ka ridamisi neid, kes minu nägemuses küll harrastajate seltskonda ei kuulu. Selleks defineerigem esmalt harrastajad: need on näiteks need, kel puudub ratturi litsents, kes ei ole tänavu ega ka vähemalt paaril eelmisel hooajal osalenud Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel tänava- ega maantee grupisõidus, rääkimata neist, kes on hiljuti kuulunud või kuuluvad praegu Eesti ükskõik millisesse koondisse või selle lävepakule, ja need, kes ei harjuta selliste koormustega, nagu Eesti parimad ratturid, kes ei tee trenni vähemalt poolprofessionaalsel tasemel ega kasuta trennis erivahendeid, mida kasutavad profid.

Ärge lugege siit välja seda, mida ma ei taha öelda. Igaks juhuks olgu öeldud: ma ei unista ega ole eales unistanud eesootaval tänavasõidul kõrgest kohast, mistõttu ei ole õige oletada ega väita, et mu siinne sõnavõtt on tingitud sellest, nagu oleks ma kade, et terve rida minust hulga kõvemaid mehi tuleb starti ja tõrjub mind eeldatavas lõpp-protokollis võimalikult tahapoole. Asi ei ole põrmugi selles. Tegelikult, ausõna, oleks mul isegi hea meel, kui kõik need eliit- ja koondisesõitjad võimalikult kiirelt kõige eest putket teeksid ja oma teed läheksid, et las siis harrastajad isekeskis pusivad. Küsimus on hoopis ja ainuüksi selles, et nii nagu minusugustel ei ole asja MMile ega olümpiale, ei peaks ka mitteharrastajate klassi kuuluvail sõitjail olema asja võistlusele, mis on kuulutatud harrastajate jõuprooviks. See oleks sama, kui minusugune trügiks põhikoolipoistele mõeldud võistlusele õigustusega, et ühed mehepojad ju kõik.

Muidugi ei saa kellelgi keelata osalemast, kui korraldajad ei ole seadnud selleks vastavaid piiranguid. Teisalt, soostun, on korraldajail väga raske tõmmata selget punast joont, kus ühele poole jäävad harrastajad ja teisele poole mitteharrastajad. Samas jääb see iga osalema tuleva mehe südametunnistusele, kas tema kuulub ka ikka harrastajate kilda või on ta koondislane või koondise kandidaat või eliitsõitja ja on sattunud talle mittesobilikku seltskonda. Ent igal juhul leian, et laupäevane tänavasõit kujuneks neile, kellele see on nime poolest mõeldud – harrastajaile, nagu Peip Reedi ja Rajko Rattur, Paul Lõiv ja Arvi Suurpere, Joel Zirel ja Hannes Veide, Tarvi Uusen ja Kristjan Savisikk, Meelis Leidt ja Enn Altin jpt –, palju elamusrohkemaks, kui seal stardiksid tõepoolest ainult pesueht harrastajad. Nagu mina, kes sõitis laupäeval 45 minutit, pühapäeval 62 minutit ja esmaspäeval 47 minutit, mille sees, tõsi, tegin 15x300-350 meetri pikkusi lõike, nende vahel 650-700-meetrised taastumispausid rahuliku sõiduga - ei mingeid proffide pikki sõit.

Peaasi on siiski see, et laupäeval midagi hullu ei juhtuks, sest Kassitoome laskumine suures grupis on ikka üksjagu hull – tühja sellest, kes on koondislane ja kes tšainik. Ja tõestamaks, et ma eesootavat tänavasõitu hullupööra tõsiselt ei võta, luban kõigile, kes starti tulevad, väikse muigega üllatuse. Tulge kohale, saate näha, millise.
******

The final mile of the road to the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe (punases Cofidise vormis) 2011. aasta mais Tartus GP sõidul Vanemuise mäe tõusul. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (punases Cofidise vormis) 2011. aasta mais Tartus GP sõidul Jakobi mäe tõusul. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ratturid 2011. aasta mais Tartus GP sõidul Vabaduse puiesteel Raekoja platsi ees. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ratturid 2011. aasta mais Tartus GP sõidul Emajõe ääres, kõige ees vasakul Gert Jõeäär. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix