Pullerits: Kas uus spordiajakiri suudab vastu pidada?

Alates veebruarist, küllap olete märganud, ilmub rohkem kui sajaleheküljeline kuukiri Sport. Ma ei maini seda seepärast, et mainumbris kirjutas seal Mart Soidro minust persooniloo, ega ka seepärast, et juulinumbris kirjutasin seal oma noorpõlve iidolist Sebastian Coe’st (kes loomulikult ei vaja siin tutvustamist). Ajakiri on märkimisväärne seepärast, et on juba üle poole aasta vastu pidanud, mis, arvestades teiste lähimöödanikus tehtud viljatute katsetustega käivitada igasuguseid uusi spordiväljaandeid, on juba saavutus omaette. Uurisin peatoimetaja Merilin Piirsalult tema ajakirja kohta lähemalt.

Viimane suurem spordiajakiri Sporditäht lõpetas emafirma Kalev Meedia majandusraskuste tõttu ilmumise 2009. aastal. Järgnevatel aastatel keegi turul seda tühikut täita ei soovinud, ilmselt arusaamisest, et spordiajakirja on raske ära majandada. Milliste riskidega ennekõike arvestasite, kui ajakirjaga Sport turule tulite, ja kuidas on õnnestunud neid riske esimeste ilmumiskuudega maandada?

See arvamus, et spordiajakirja on raske ära majandada, vastab tõele ja selles peitub ka üks põhjustest, miks Eestis nii mitu aastat spordiajakirja ilmunud ei ole. Et spordiajakirja ära majandada, tuleb eelkõige keskenduda sisule ja spordile ning alles seejärel rahalisele poolele; ärilises mõttes tähendab see seda, et tegevuskulud tuleb hoida minimaalsed, tegemata sealjuures kompromisse sisu kvaliteedi ja kaasautorite valiku osas. Kõige suuremaks hindasime riski, et spordiringkond ei võta uut tulijat tõsiselt ja arvestades spordiajakirjanduse lähiminevikku (Sporditäht), poleks saanud seda ka neile ette heita. Tänase seisuga oleme oluliste spordiorganisatsioonidega ja sporti panustajatega koostöövormid leidnud.  

Ajakirja esimesed numbrid toovad väljaandjale enamasti miinust - käivitamine nõuab ju suuri kulusid -, tavaliselt poole aasta järel hakatakse plussi jõudma. Millises suunas liiguvad ajakirja Sport majandusnäitajad, kas süstivad edasiseks lootust või jahutavad esialgset entusiasmi?

Vastab tõele, et iga uue asja käivitamine on seotud kuludega, aga sõna «miinus» asemel kasutasin küll siinkohal sõna «investeering». Ajakirja Sport majandusnäitajad vastavad täna investorite ootustele.

Kes on ajakirja Sport investorid ja millise eesmärgi on nad ajakirjale seadnud?

Ajakiri suuremaid rahalisi investeeringuid vajanud ei ole, vajaminevad käibevahendid on investeerinud omanikud. Peamine ja kõige suurem investeering on olnud ajakirja tegemisele kulutatud aeg.
Meie lühiajaline eesmärk on see, et ajakiri oleks finantsiliselt iseseisev ehk positiivse rahavooga ja pikaajaline eesmärk see, et kaubamärgile tekiks väärtus.

Enamik teisi spordiajakirju on nn nišiajakirjad, keskendudes kas jalgpallile või korvpallile või jooksmisele. Ajakiri Sport on laia profiiliga spordiajakiri, mis tähendab, et sihtgrupp võib jääda küllaltki hägusaks või leiavad inimesed ajakirjast liiga vähe materjale, mis neid konkreetselt kõnetavad. Mida kostate?

Olen nõus, et selline oht on. Siin näitab aeg, kuidas suudame oma ajakirja huvitavana hoida ja lugejate arvu kasvatada. Ise usun, et meil jätkub n-ö laia profiiliga spordihuvilisi lugejaid, keda huvitab sport just sellises võtmes, nagu meie ajakiri seda pakub. Korjame ka lugejate tagasisidet ning võtame arvesse nii palju, kui võimalik. 

Öeldakse, et iga ajakiri on oma tegijate nägu. Sellegipoolest ei teeks paha, kui tutvustaksite ise lühidalt ennast ning oma seoseid spordiga.

Sport on mind alati köitnud ja huvitanud. Eelkõige võlub mind see, et sport pakub nii palju erinevaid ehedaid emotsioone – põnevust, võidurõõmu, kaotusekibedust, hasarti. Spordis ei saa kunagi kindel olla, milline on tulemus, ja üllatusi tuleb ette.
Mind köidavad erilised hetked elus ja sport pakub neid hulganisti. Minu jaoks on spordiajalugu väga huvitav ning ajaloo rubriik ajakirjas üks mu lemmikuid. Materjali, millest seal kirjutada, leidub küllaga. Näiteks augustinumbris ilmub lugu, milles Tõnu Lepik meenutab Mexico olümpia kaugushüppevõistlust. Mart Soidro on kogu loo nii hästi kirja pannud, et juba selliste lugude pärast tasub seda ajakirja teha.
Sport paelubki mind eelkõige vaatajana, ma ei ole ise kunagi tipptasemel spordiga tegelenud. Mäletan, et juba kooliajal oli mul hea meel, kui külma tõttu olid tunnid lühendatud või sootuks ära jäid, nii et sai minna rahulikult koju suusatamise teleülekandeid vaatama. Mul on alles kuhi kaustikuid, kuhu sai suurvõistluste tulemused üles märgitud ja ajalehest pildid välja lõigatud.
Kuid mulle meeldib ka ise ennast liigutada ja sporti teha. Lapsepõlves olen tegelenud kergejõustikuga ning hiljem võimaluste piires sulgpalli, suusatamise, rulluisutamise ja tantsimisega.

Toimetusel on ka oma kolleegium, kuhu kuulub mitmeid nimekaid sportlasi ja spordiga seotud inimesi. Mis roll on kolleegiumil seni olnud ja kui suur on tema panus?

Kolleegiumisse kuuluvad Allar Levandi, Aleksander Tammert, Evelyn Sepp, Gerly Kedelauk, Aivo Normak, Paavo Nael, Taavi Libe ning mina. Kolleegiumiga kohtume kord kuus, arutame erinevate spordiga seotud teemade üle ning räägime võimalikest uutest artiklitest. Kolleegium tegutseb vabatahtlikkuse alusel ja kõik, kes sinna kuuluvad, on erineval moel spordiga seotud ning peavad sporti oluliseks. Mul on hea meel, et kolleegiumi liikmed usaldasid mind algusest peale ja nõustusid ajakirja tegemisel kaasa lööma.

Kust ja kellelt ja mis väljaannetest snitti võtate?

Me ei ole teadlikult küll kelleltki otseselt snitti võtnud. Piltlikult öeldes on ajakirja skelett pärit minu peas välja kujunenud ideest ning liha sinna ümber on kogunenud tänu kolleegiumile, kaasautoritele ning mitmetele teistele spordihuvilistele, kes on nõu ja jõuga abiks olnud.

Kui raske on leida nimekaid kirjutajaid ja muid kaastöötajaid?

Kui rääkida nimekaimatest kirjutajatest, kellega siiani oleme koostööd teinud, siis on need ilmselt Priit Pullerits, Kristjan Port, Mart Soidro, Ott Kiivikas, spordiajakirjanikest Tiit Karuks, Jaan Jürine, Taavi Libe. Kõikidega on olnud väga meeldiv koostöö ning mingeid raskusi kokkulepete sõlmimisel ei ole olnud. Kaasautoreid olen leidnud erinevaid teid pidi, olen ise kirjutamiseks ettepanekuid teinud, aga palju on ka neid, kes on ise ühendust võtnud ja soovinud meile kirjutada. Seega minu praeguse kogemuse põhjal ei ole kirjutajaid keeruline leida.

Kuidas on Eesti sportlased seni reageerinud, kui olete soovinud neist kirjutada või neid usutleda?

Meie ajakiri ei ole väga tippspordikeskne, seega ülearu kokkupuuteid meil veel tippude hulka kuuluvate sportlastega ei ole, aga need sportlased, kellega oleme soovinud suhelda, on sellega ka nõus olnud.

Millist tagasisidet olete saanud lugejailt - eeskätt oleks huvitav kuulda, mida on öeldud konstruktiivse kriitikana?
Tagasiside on olnud üllatavalt positiivne. Kui esimene number välja tuli, siis sain päris mitu kirja ja kõnet, kus sooviti edu ning avaldati heameelt, et uus spordiajakiri on turule lisandunud.
Konstruktiivse kriitika osas võib välja tuua selle, et on öeldud, et ajakiri on liialt harrastusspordikeskne. On tunda, et mõned inimesed sooviksid lugemislauale midagi rohkem sarnast sellele, millised olid kunagi Spordileht või Sporditäht.
Otsest lugejate tagasisidet oleme korjanud viimased kolm kuud ning seal eristub kaks lugejate gruppi: ühed, kes soovivad rohkem nõuandvaid artikleid, ning teised, kes eelistavad persoonilugusid.

On nüüd, pärast esimeste numbrite ilmumist, plaanis teha ka lähtuvalt tagasisidest või endal tekkinud ideedest olulisi muudatusi? Ajakiri peab ju pidevalt arenema, et elus püsida.

Hetkel mingeid olulisi muudatusi plaanis ei ole, püüame vaikselt oma teed käia ja ajakirja värskena hoida.
******

Horse Canyon in Elaterite Basin seen from the edge of a jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ajakirja Sport augustinumber. Foto: ajakiri Sport
Foto 2: Ajakirja Sport juulinumber. Foto: ajakiri Sport
Foto 3: Ajakirja Sport peatoimetaja Merilin Piirsalu. Foto: ajakiri Sport
Foto 4: Priit Pullerits 30. juulil 2015 Tartus Postimehe toimetuses. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix