Pullerits: Suur paljastus - kuidas enamik mõtlematult oma jalgu lõhub?

Kõik teavad seda habemega lugu, kuidas õpetaja käsib õpilastel kirjutada kirjandi teemal minu pikem reis ning Juku (ei ole parempoolsel pildil) kirjutab, et tal on mõlemad reied ühepikkused. Tegelikult blufib. Tühja tal on. Meil igaühel on kaks jalga ja kuigi need paistavad samasugused, pole see nii – ja sinna ongi koer maetud. Kui koera all pidada silmas traumasid.

Superuudis on see, et ma tean, kuidas teha kindlaks, kumb teie jalg on tugevam. Supermegauudis on see, et ma tean koguni, kuidas teha kindlaks, kas teil on näiteks vasaku jala tagumised reielihased piisavalt tugevad või mitte. Kui ei, on otse öeldes jama peagi majas.

Aitab targutamisest, eks! Nüüd konkreetselt asjast. Minge ja tehke isokineetilise dünamomeetria test. Selle abil saate määrata jalgade maksimaalse jõu.

Selleks minge Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskusse ja laske füsioterapeut Tauno Koovitil kinnitada end turvavöödega spetsiaalsele toolile – ikka selleks, et te järgneval katsel naba paigast ei vinnaks (fotol all vasakul ja paremal). Edasine on lihtne, vähemalt teoorias: peate istudes ühte ja seejärel teist jalga põlvest erineva kiirusega sirutama ja kõverdama. Vastav aparatuur fikseerib avaldatud surve suuruse. Nii saabki teada kummagi jala jõu.

Ent kõige tähtsam on see, mida saadud andmetest välja lugeda. Olgu nii palju öeldud, et kriitiline piir, millest rohkem ei tohi harrastussportlasel – jah, jutt käib just teist! – parema ja vasaku jala ega ka kummagi jala eesmiste ja tagumiste lihasgruppide näitajad erineda, on... mis te pakute, kui palju?

Õigesti pakkusid need, kes ütlesid, et viisteist protsenti. Elukutselistel sportlastel – halloo, on siin mõni selline?! – on erinevuste kriitiline piir väiksem, nimelt kümme protsenti. Ideaalis ei tohiks erinevust mõistagi üldse olla. Aga kes meist on siin ideaalne? Keegi ei ole. (Isegi mina mitte.)

Vaatasin, kuidas Koovit tegi isokineetilise dünamomeetria testi Eesti kümnevõistluslootusele Hans-Christian Hausenbergile (fotol paremal). Selgus, et noore mehe reielihased on sama tugevad, nagu keskmisest tugevamal täiskasvanud mehel, ent samas joonistus saadud graafikul välja, et tema reite tagaküljelihased on võrreldes eesmistega liiga nõrgad. Niisiis sai ta teada, et peab tagaküljelihaseid rohkem treenima, sest lihaste ebaühtlane treenitus on üks võimalikke vigastuste põhjustajaid.

Saite nüüd aru, miks teil on samuti vaja isokineetilise dünamomeetria testi teha?

Selles ongi kõigi sporditestide mõte, et saada täpselt teada, mille kallal tuleb trennis vaeva näha. Ma ju tean, et enamik rühmab ja lahmib harjutades niisama, jälgides vaid ühte näitajat (kuid see-eest eriti keskendunult) – pulssi. Aga kui saate teada, et näiteks üks jalg on nõrgem kui teine – ärge arvake, et selles jõuate selgusele pelgalt tunde järgi –, näitab füsioterapeut teile ette harjutused, mida tuleb hakata tegema, et võimalikke probleeme ennetada; või kui hädad juba kallal – nagu enamikul teist, ainult et erinevalt minust ei julge te seda tunnistada (mis teeb asja muidugi ainult hullemaks, kui inimene ka enda ees hädasid salgab) –, siis kuidas kiiremini taas jalule saada.

Harjutuste komplekte on, muide, kaks. Esimesse kuuluvad vigastusi ennetavad harjutused, mis põhinevad üldistel teadmistel konkreetse spordiala spetsiifika ja spordiala ülekoormusest tingitud vigastuste kohta. «Näiteks ujujatel hakkavad varem või hiljem õlad valutama,» seletas mulle Koovit, kui ta mulle oma teste tutvustas. «Neil kõigil on kasulik teha enne trenni harjutusi, mis selle vastu aitavad.»

Teise komplekti kuuluvad individuaalharjutused lähtuvalt testide tulemustest ning harrastatava spordiala spetsiifikast. Näiteks Hausenbergi testides tuli välja, et tal on vajalik treenida reie hamstringlihaseid. Harjutuskava koostamine ja selgeks õppimine sõltub Kooviti sõnul uuritava motivatsioonist, varasemast treeningkogemusest ja ka probleemide hulgast.

Neil, kel jääb testides ettenähtud standardtulemusest puudu, ei soovita Koovit enne treeningute kallale asuda ega ka treeningutega jätkata, kui probleemid on kõrvaldatud. Ta ei lubaks ühelgi inimesel, kes on läbinud näiteks põlveoperatsiooni, minna korvpalliplatsile enne, kui testid edukalt läbitud. Samuti ei lubaks ta jõusaalitrenni minna kellelgi, kes põrub funktsionaalse baasliikumise hindamise testis. Sellest testist, kas mäletate, rääkisin siin teile paar nädala tagasi, aga kui paljud võtsid mind kuulda? Vaevalt mõni üksik, eks, sest kõik peavad mind rumalate soovituste jagajaks ja ennast hiiglamatargaks ning raiuvad aga tuimalt trenni edasi.

Aga ma luban, et näitan teile lähipäevil, kuidas tuleb vaheldust tuua ja uusi asju avastada.
***
Vahelduseks väike mõistatus ka teile: millise Eestis korraldatava rattavõistluse rada läheb mööda pildil nähtavast kohast? Ja mis paigaga on tegemist?

******

Wild Horse Butte near the road to Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Füsioterapeut Tauno Koovit näitab Eesti kümnevõistluslootuse Hans-Christian Hausenbergi peal, kuidas õigesti mõõta jala pikkust. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Füsioterapeut Tauno Koovit valmistab noort kümnevõistlejat Hans-Christian Hausenbergi ette isokineetilise dünamomeetria testiks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Hans-Christian Hausenberg sooritamas füsioterapeut Tauno Kooviti valvsa pilgu all isokineetilise dünamomeetria testi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Füsioterapeut Tauno Koovit hindamas Hans-Christian Hausenbergi jalgade töövõimet. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix