Pullerits: Appi, kas Eesti mehed on maailma uude spordimekasse juba hiljaks jäänud?

Noor pargivaht, välimuse järgi igatahes alla kolmekümne, astus hommikul ligi, kui olin sõitnud tee lõppu, ja küsis, ega ma näinud seda inimest, kes minu Jeep Cherokeest veidi eemal seisva halli auto oli tee äärde parkinud. Sest talle ei meeldinud see, mida ta tolles autos nägi. Ja mulle ka mitte.

«Kas asi on tõsine?» küsisin temalt.

«Väga tõsine,» vastas ta.

Aga kuna ta volitused midagi radikaalset ette võtta ei luba – lõppeks pole ta ikkagi relvastatud –, siis ütles ta, et kutsus juba politsei kohale.

Olin Archesi rahvuspargis (fotol vasakul ja ülal paremal), sellest läbi kulgeva tee lõpus, kust edasi pääseb ainult omal jõul. Ja riisikol. Olin saabunud enda arust küllaltki varakult, sest päeval läheb siin ikka hirmus palavaks, üksjagu üle 30 kraadi ja varju pole peaaegu kusagil leida.

See-eest sai öösel hästi puhata. Soetatud maja (fotol paremal), mille juurde tuleb sõita mööda Westwater Drive’i mäest üles, asub ikkagi Moabi ilmselt parimas linnaosas. Siin on vaikne, keegi ei häiri, privaatsust on lõputult, leidub isegi rohelust, mis pole liivakivimaastikul kuigi tavaline.

Kuid kes veel Moabis platsis pole, on lootusetult hiljaks jäämas. See linn võtab selgelt tuure üles. Rääkisin õhtupoolikul kesklinnas raamatupoes Back of Beyond Books müüjaga, pealt kolmekümnese mehega, kes ütles, et tuli siia elama aasta eest. Pärisin, et miks. Ja ta vastas, et tal tuleb oma elamise eest võtta ette kõigest viie minuti pikkune teekond ja ta on vabas ilusas looduses, kus saab teha, mida vaid süda lustib – matkata, ronida, joosta, sõita rattaga jne. Ta lisas, et kavatseb siia pikalt elama jääda.

Laususin talle, et minu tähelepanekute järgi käib Moabis kõikjal kõva ehitustöö (fotol vasakul), et ehitatakse nii maju kui teid, ja pärisin, kas see võiks olla märk sellest, et Moab on saamas väga perspektiivikaks linnaks. Ta oli sellega päri. Ta ütles, et siin on pooled elanikud Moabis sündinud ja pooled on siia mujalt elama tulnud, sest neile lihtsalt meeldib siinne eriline loodus ja hea kliima ja suurepärane atmosfäär, kuhu toovad vaheldust ka pidevalt linna saabuvad välisturistid.

Aga sel kõigel on ka oma hind, lisas raamatumüüja. Esiteks ennekõike vee probleem. Vett on kõrbes alati napilt. Seetõttu oletas ta, et Moabi kasvule seavad siinsed piiratud ressursid paratamatult piirid ette. Mis tähendab, et need, kes siin õigel ajal n-ö märgi maha saavad (fotol paremal), võivad tulevikus arvestada nõudluse-pakkumise vahekorra selge kaldumise tõttu nõudluse kasuks investeeringu korraliku tootlusega.

Mõned mehed Eestis on Moabi komeediliku tõusu juba ära tabanud. Vahetult enne minu siia saabumist veetis siin neli päeva mees, keda teavad kõik vähegi arvestatavad harrastussportlased, kes on minust mõnel alal tugevam ja kes on suutnud teha ka arvestatavat akadeemilist karjääri. Ma ei hakka ütlema, kes, sest Moab on ikkagi koht, kus enamik käib oma asju privaatselt ajamas, aga juba fakt, et see mees veetis siin tervelt neli päeva, kinnitab seda, et arukad, targad ja trende tabavad mehed teavad, mis on the place to be and to be seen.

Kuid õnneks on siiski üks tegur, mis aitab Moabi buumilinnaks muutumisele ilmselt pidurit tõmmata – Moab (fotol paremal orus) asub suurtest kohtadest lihtsalt sedavõrd kaugel. Las Vegasest võtab siia autoga sõit seitse tundi. Salt Lake Cityst kulub neli tundi. Tõsi, Salt Lake Cityst lendab siia ka väike lennuk, kuid raamatumüüja väitis, et see pole linna küll kuidagi elavdanud, sest lennuk on ikkagi tilluke ja selle liini käigus hoidmine nõuab subsideerimist. Nii et peamine Moabi pääsemise vahend on ikkagi rendiauto ning sellega pikka teekonda ette võtta ei taha just igaüks.

Niisiis on lootust, et Moab ei muutu tavaturistide mekaks, vaid püsib sellisena, nagu seni – tõmmates ligi sportlikke ja seiklushimulisi inimesi, kes ei pelga riske ja raskusi.

Väike risk oli ka hommikune teekond Devils Gardenisse (fotol vasakul) Archesi rahvuspargis. Sinna tasub minna varakult, sest päike tõuseb keskpäevaks väga kõrgele ning temperatuur kerkib üle saja kraadi (Fahrenheiti järgi; sada kraadi sel skaalal võrdub 37,7 kraadiga Celsiuse järgi). Seda oligi teinud too mees, kelle teguviis noore rangeri kriitilist tähelepanu pälvis.

Nimelt oli too seiklushimuline jätnud oma väikse koera autosse. Ja koer klähvis üsna meeleheitlikult. Selline teguviis, mis Eestis vaevalt korrakaitsja suurt tähelepanu pälviks, on Ameerikas – ja õigustatult! – tõsine õigusrikkumine, nagu ranger tõdes. Loodetavasti sai koera peremees valusa õppetunni, mis paneb teda edaspidi mõtlema, milliseid kannatusi ta teistele oma seiklusegoismis tekitada võib.

Esimene kilomeeter Devils Gardeni rajal kuni saja meetri pikkuse Landscape Archini (fotol paremal) läheb kergelt, sest tee on turistide mugavusele vastu tulles kaetud liigagi korraliku pinnasega. Aga pärast seda algab seiklus. Tuleb ronida mööda liivakiviseljandikke, kusjuures kõrgus on kummalgi pool paarkümmend meetrit, ja ületada seejuures mitu sügavat pragu. Kes vähegi kõrgust kardab, sel võib võtta südame puperdama.

Liikusin rahulikult, loodust nautides, nii et kui jõudsin viimaks Double O Archini, avastasin kella vaadates, et olin väljas olnud juba ligi kaks tundi. Aga ega ma tulnudki siia tempot kruvima ja mingeid isiklikke tippmarke püstitama. Aeg-ajalt istusin maha, sõin ja jõin ja nautisin lihtsalt loodust ning päikselist sooja ilma, millest Eestis annab üksnes unistada.

Tagasiteel Double O Archi juurest suundusin Primitive Loopi rajale (fotol paremal), mille eel hoiatas puidust silt, et tegemist on raske matkarajaga. Silt ei valetanud. Tuli ületada mitu lõhet ning turnida taas liivakiviseljandikel. Üks noist oli selline, et tuli liikuda imekitsal, vaevalt jalalaba laiusel negatiivse kaldega rajal kalju serval. Kui seal oleks jalg korrakski libastunud või vääratanud, poleks kusagilt kinni haarata ning oleksid lennanud alla kuristikku. See, mis seal salata, oli vägagi pingeline lõik.

Veidi vähem kui nelja tunniga sai Archesi rahvuspargi kõige kaugem ja pikem ring (fotol vasakul) läbitud. Päike küttis lõpus juba lämmatavalt kõvasti. Aga vett ei kulunud selle ajaga sellegipoolest peaaegu üldse. Jõin n-ö igaks juhuks ja südame rahustuseks nelja tunni peale vähem kui pudeli. Ja ausõna, ei saa aru, miks peab enamik näiteks ratta- või jooksuvõistlustel kogu aeg muudkui jooma. Paar lonksu nelja tunni peale tapvas palavuses on enam kui küll, isegi kui higi pidevalt voolab – iseloomu ja tahtejõudu ja sitkust tuleb kasvatada! Ja ei olnud mul midagi häda, et oleks olnud uimane või kurnatud või väsinud.

Istusin aga autosse, sõitsin koju, tegin basseinis paar väikest lõiku ja seejärel suundusin edasi Dead Horse Point State Parki – ega aega ole raisata. Sealt saab fantastilise linnulennuvaate Canyonlandsi rahvuspargi üüratule kanjonimaastikule (fotol paremal). Kohtasin seal ühte nelja lapsega perekonda Salt Lake Cityst. Kuulnud, et olen Eestist, ütles pereisa, et nad tahaks Eestisse sõita ja Eestiga tutvust teha. Imestasin siiralt, et milleks. Ta elab maailma ühe vapustavama loodusega kohas, Utah’s – ja tema tahab Eestisse sõita! Ja ta ütleb seda kohas, kus vaatab vastu maailma üks võimsamaid ja klassikalisemaid vaateid, kus Colorado jõgi teeb efektse hanekaelapöörde (fotol all vasakul).

Ta naine seletas, et sellepärast plaanivad Eestisse tulla, et tal on mingi sugulane Lätist ja nad on käinud juba Ungaris ja Tšehhis ja nüüd tahaks käia ka Eestis, sest see osa Euroopast on rich in history. Mille peale mees siiski küsis, mida Eestis erilist vaadata oleks. Tõesti, mida on sul Eestis vaadata, kui vastu vaatavad Utah üüratud ja eriskummalised vaated?! Ei osanud paremat pakkuda, kui seda, et eks nad mingu rabasse või sohu.

On ikka paras paar – silmapiirini ulatuvad mitmesaja meetri sügavused suured kanjonid ja mitmesaja meetri kõrgused võimsad mesad ning siis lame soo...

Ärge arvake, et Utah on nii kuiv, et siin vett ei ole. Järgmisel päeval kohtasin Salt Lake Cityst pärit pere juhuslikult Colorado jõe Sandy Beachil. Nad olid just lõpetanud paadisõidu Colorado jõel (fotol paremal). Nad olid alustanud Onion Creeki ehk Sibulaoja suudmest. Mina, tuli välja, olin samal ajal liikunud sealt teises suunas: läksin autoga Onion Creeki kanjonisse, mis on eriline sõit selle poolest, et tuleb sõita 22 korda läbi oja, enne kui kanjonist välja jõuad. Ja siis sama teed tagasi tulla. Kokku seega üle 40 ojaületuse, igaüks omamoodi väike seiklus.

Huvitav, kus on Eestis samasugune autoteekond vastu panna?

Kõikide fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.