Algul sai tehtud kõik õigesti, vägagi õigesti. Tartu rattamaratoni stardist kohe vasakule serva, kus oli vabam ruum liikumiseks; silmanurgast nägin, kuidas sõitjate põhimass minust paremal üksteise seljas elas. Samas jälgisin enesetunnet: hoidsin pisut tagasi, et mitte üle panna. Püüdsin taktikaliselt sõita targalt: mitte rapsida, mitte tõmmelda, kasutada teisi tempotegija ja tuulemurdjana. 11. kilomeetri esimesel tõsisel tõusul, kus kallak on tipus 17%, nägin, et mehed on kõik tropis ja kiirus peaaegu maas – läksin seepele ainsana otse, sealt, kus läks vana rada, ja enne tippu keerasin paremale, ning tundus, et sain üles esiteks kergema vaevaga ja nihkusin ka ettepoole.
Ega edaspidigi halvasti läinud. Harimäe otsa sain grupi sabas, mis oli oluline, sest laskudes saab teiste tuules kiire hoo. Järgnenud pikal kruusateel pärast teist TPd lasin entusiastidel ees tööd rabada – elu on õpetanud, et ega keegi sulle pärast aitäh ütlema tule, kui end tempotegijana ohverdad. Enne parempööret raja esimesele pisutki tehnilisele lõigule nihkusin vasakult ettepoole, et seal, kus rada kitsaks läheb, olla soodsal positsioonil. Ühtlasi sai mu grupp seal, kus rada laskub diagonaalis mööda heinamaad kivisele metsavahelõigule, kätte eespool liikunud rohkem kui 50-pealise suure grupi. Juba eemalt oli näha, et kividega lõigu ette moodustus ummik. Võtsin vasakule, hüppasin ratta seljast maha ja sain ummikus ilmselt väga paljudest mööda, otse endise Eesti koondise jalgpalluri Marek Lemsalu selja taha. Innustasin veel teda, et andku minna, sest vasakpöörde järel läheb kruusal vastumäge alati tõmbamiseks.
Niisiis, nagu näete, tegin kõike targasti ja eeskujulikult. Ja samas vaimus ka jätkasin. Erinevalt paljudest oja ületust ma ei peljanud, sest teadsin eelmise pühapäeva avatud raja sõidust, et muda ja muid ohte seal pole. Taas kruusale jõudnuna kasutasin ära paari sõitjat, kes mind järgmisse eespool veerenud rivvi vedasid. Kõik näis minevat suurepäraselt. Tundsin end enesekindlalt, keegi ei pakkunud tempot, mis oleks käinud üle jõu. Mõtlesin juba, et siit võib tulla elu teine sõit, sest vaevalt suudan ma ületada paari aasta tagust aega alla kolme tunni. Ja hoogu andis veelgi see, kui kilomeeter enne keeramist Puka TPsse ühe lätlasega oma grupil lihtsalt eest ära sõitsime. Lihtsalt läksime ja teised kõik jäid
Vähe sellest. Puka TPs jäi lätlane minust maha. Nägin poolsada meetrit eespool suuremat gruppi ning asusin seda üksinda püüdma. Sest mõtlesin, et kui tolle grupi kätte saan, saan tagumistest kindlasti lõplikult lahti. Tegin roppu moodi tööd, sest rada ju kulgeb seal kergelt vastumäge ja vastutuult ka. Grupp tuli tasapisi muudkui lähemale. Umbes kilomeeter enne järsku tõusu saingi grupi saba kätte.
Aga aimasin, et võin tolle pingutuse eest lõivu maksta. Kuid kui ei riski, siis ei juhtu kindlasti midagi. Tõusu järsema osa suutsin ära kannatada, kuid laugel järeltõusul nägin, et esimesed hakkavad eest nihkuma. Seetõttu pidin järgnenud laskumisel tööd tegema ning all vasakkurvi, mis keerab Meegastemäe tõusule, uljalt võtma, ent sain grupi saba taas kätte.
Kuid seda vaid korraks. Tõusul sain aru, et olen oma organismi sedavõrd palju kurnanud, et mul pole lootustki grupiga kaasa minna. Ei hakanud punnimagi. Leppisin olukorraga ja jäin maha.
Ent oh imet! Kas tõusu lõpus rauges grupi jaks või tuli mul taas elu sisse, aga Meegastemäe tippu jõudes sain grupist taas kinni.
Paraku oli võidurõõm ajutine. Laskumise algfaasis tänu tõusu lõpus tehtud suurele pingutusele enam töötada ei jõudnud ning grupp veeres jälle eest. Taas jäin ihuüksi. Kolmemeheline abivägi saabus alles siis, kui talu õuelt algas üle heinamaa laskumine. Kahjuks olid kaks tagumist noist liiga ettevaatlikud, mistõttu pidin pidurdama, et neile mitte selga sõita, ja kui tõusu all üritasin neist paremalt mööduda, sattusin pehmele pinnasele, kus kiirus rauges – ja läinud nad olidki.
Õnneks saabus peagi tagant umbes seitsmeliikmeline grupp, enamik mehi sinises, sh ka Pelotoni mustas vormis Meelis Leidt, ning nendega sai töiselt kampa löödud. Kuna Leidti jätsin peagi selja taha, uskusin, et minek on endiselt korralik.
Aga tasapisi ilmnesid märgid, et tunne on petlik. Umbes 30 km enne lõppu, kui rada tõuseb laial metsasihil kahel mustal roopal tasapisi muudkui ülespoole, et siis tõusu lõpust mööda kruusakattega kitsast külavaheteed kiirelt laskuda, lasin ühel 15-20-meheliselt rivil end maha jätta. Siiski proovisin endale sisendada, et see võib olla ajutine raskus.
Tõsisem signaal, et miski pole korras, saabus seal, kus 40 km rada liitub paremalt pika maa rajaga. Pudenesin enne seda kolme mehe seltskonnast. Kasutasin tekkinud aega geeli võtmiseks ja joomiseks. Siis tuli tagant kümmekond meest ning võtsin nende sappa koha sisse. Ent tajusin, et seal pole kõige kergem olla. Maanteeäärse truubi väljavoolukohas olin neil veel kannul, aga pärast seda ei suutnud enam ühtäkki midagi teha. Killustikul ratas ei veerenud, tuul oli vastu ja jõud otsas. Kuidagimoodi pressisin end veevoolude uuristatud kivisest kruusatõusust üles, suutsin tagant tulnutega isegi kaasa minna, ent mõistsin, et raskustega. Niipalju end siiski motiveerisin, et pikale laskumisele Palu TPsse püsiksin neil sabas. Ometi veeresid ajutised kaaslased laskumisel eest.
Sain aru, et energia on otsas, paagid tühjad ja see sõit on sõidetud. Pärast Palu TPd võtsin sisse mugavustempo ning nägin, kuidas tagant tuli muudkui mehi ja mehi ja kuidas nad muudkui mööda sõitsid. Meelis Leidt veel koputas tosin kilomeetrit enne lõppu minust möödudes ergutavalt seljale, aga mul jäi üle talle vaid tunnistada, et sedakorda on minuga kõik. Andsin endale aru, et mul pole mõtet üritadagi nendega kaasa minna. Ehkki vahetevahel mõtlesin, et äkki on küsimus pelgalt selles, et olen alla andnud, ja et ehk aitab see, kui end lihtsalt rohkem kokku võtan ja tagant sunnin – aga ei olnud nii. Ei olnud energiat võtta.
Sellistes olukordades ei ole midagi teha, nagu kogenud sõitjad teavad. Tuleb lihtsalt võtta rahulikult, enda peale mitte vihastada, end mitte siunata, sest see, kui emotsionaalselt end ruineerima hakkad, teeb asja ainult hullemaks. Mõnes kergemas kohas siiski püüdsin möödujatega kaasa minna, aga sellest, mis seal salata, ei tulnud suurt midagi välja, v.a pikk kiire lõik pärast Hellenurme TP järgset tõusu, kus püsisin kolm kilomeetrit grupi kannul. Aga niipea kui tuli järsk tõus 6 km enne lõppu, pidin taas reaalsusele otsa vaatama – aurude pealt tõuse ikka ei ründa.
Nii võib öelda, et sõitsin viimased 25-30 km suuresti üksinda. Jõudsin üle lõpujoone ajaga 3:19.16, mis on vaid veidi üle minuti kiirem kui nädala eest avatud raja sõidul. Protokolli läks alles 664. koht (M50 vanuseklassis 53.). Ja nagu osavate näppudega mehed tuvastasid, siis kohad vaheajapunktides on kõnekad, mis rajal juhtus: Matul olin 495., Andes 504., Pukas 479. (mäletate, sõitsin grupil eest ära!), Astuveres 489., Palus 552. (mäletate, energia hakkas otsa saama umbes 30 km enne lõppu), Hellenurmes 610. ja Elvas 664.
Täpsemalt saate mu vaheaegu ja kiirusi näha ja analüüsida siin!
Nüüd siis suur küsimus, et mis oli nii suure äralangemise põhjus. Kindlasti mitte uued Mavicu rehvid, sest need veeresid ju kaks kolmandikku maast kenasti, ega ka mitte mingid muud tehnilised asjaolud. Oletan, et põhjus peitub suvel, eriti selle teisel poolel tegemata jäänud veidigi pikemates trennides. Nagu teate, sain juuli lõpus võistluskeelu, mis tulenes sellest, et arst keelas mul istmiku piirkonda tekkinud suure põletiku tõttu kaheks nädalaks rattaga sõitmise. (Siinkohal suur tänu dr Leho Ripsile, kes mu mureliku telefonikõne peale organiseeris mulle juba kahe tunni pärast vastuvõtu üldkirurgile, kes oli mind valmis läbi vaatama hoolimata sellest, et viibis puhkusel!) Kui seejärel uuesti sõitma hakkasin, tuli põletik nädala pärast tagasi. Taas mõningane paus, misjärel, nagu teate, piirdusid mu trennid 35-40-minutiliste otstega, sest kui kaua sa ikka vahetpidamata ühtejutti sadulast püsti vändata suudad. 35-40-minutiliste trennidega, ükskõik kui palju need püsti sõites ka jalgu tugevdavad, kolmetunniseks võistluseks siiski ei valmistu. Ongi kogu seletus.
Aga ei midagi hullu. Selline kogemus varem puuduski, nüüd on see ka siis olemas. Ja ei midagi hullu ka seepärast, et esimesed 55-60 km suutsin sõita igati konkurentsivõimeliselt ja aktiivselt. Hull oleks asi siis, kui kohe algusest peale oleks mootorist jõud ära kadunud. Aga ei kadunud ju.
Fotod 1-7 ja 9 ja 11 ja 12: Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/ScanpixFoto 8 ja 10: Priit Pullerits 25 km enne Tartu maratoni lõppu maanteetruubi väljavoolukoha lähedal. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
59 Kommentaarid:
Uskumatu kirjutamisvorm. Loetud tunnid finišist möödas ja selline jutt. Tehke järgi sitakotid! Isegi kui keegi päriks, ei suudaks sihukest jutuvada üle huulte lasta. Siin mees aga toksis kõik ühe sõrmega masinasse. Kaabu!
Siit saab enda nimega otsides vaheajad ja kohad: http://www.championchip.ee/results/826
Matul 495, Andes 504, Puka 479, Astuvere 489, Palu 552, Hellenurme 610, Elva 664.
Huvitav, alles oli siin juttu, et just kolmveerandtunniste kuni tunniste panemistega saab end pikaks distantsiks parimasse vormi. Kes pikemaid trenne teevad, on jobud.
Ka sadulast püsti sõitmist reklaamisid kui maailma parimat meetodit tugevaks saamiseks, mitte ei öelnud ausalt, et perse on kärnas.
Rohkem ausust ja vähem intrigeerimist palun!
Oskab keegi öelda, et miks Tartu rattamaratoni distantsiks märgitakse 89 km, kui tegelikkus on juba mitmeid aastaid 2 km võrra lühem? On see maraton üldse kunagi 89 km olnud? Teab keegi?
1km on rada lühem.
Avatud rajaga sama aeg, järelikult ei taastunud nädalaga ära.
Endal sama asi, 10 minutit ainult aeg parem, mis teha, vanusega taastumine aeglustub, kuigi peas veel mõtled, et küll ma panen.
Aga sadulal pole auku?
23:55, see mees on teiselt planeedilt!
Täna hommikul kella veerand kümne ajal 1:40.25 Cube'i seljas taastumiseks.
09:44, piluga sadul on maanteerattal.
08:55 ja 09:30 - mul näitas ka kompuuter lühemat rada, kuskil 86,5 km kanti. Oma arust küll kuskil ei lõiganud.
Oleme ausad. Ega Priidu tulemus pole paha. Innovatiivne lähenemine on sellises vanuses edu võtmeks. Noh, ainult sobiliku ala peaks selleks puhuks kah valima, et võidurõõm koju tuleks. Innovatiivsus on loomulikult selles, et kõik tavapraktikad tuleb pikalt saata. Teha nii nagu on endale mugavam. Selises vanuses ei saa pühenduda spordile. Sportlikud saavutused peavad olema muu eluga kaasaskäivad tulemused. Ainult sellisel vaatepunktil on jumet. Kui tagumik kipitab, siis loomulikult tuleb minna üle püstiasendi peale. Teada on muidugi ka see, et nii kaugele ei purjeta. Järelikult on ala või ratas vale. Tuleks võtta ratas, kus võidki liikuda kõndides. Sadul ja toru ja ülekandesüstem on ju puhas ebavajalik lisakaal. Järgmine samm on see, et tuleb valida võistlus, kus sellise ratta eelised maksimaalselt esile tulevad. Näiteks sügisene poppsari - cyclocross. Omas vanuseklassis onedu garanteeritud ja poodium käeulatuses!
Ilmaga vedas, arvestades mis täna väljas toimub.
Padrest on võimsad pildid. Kiidame heaks.
See pilt on muidugi üle prahi. Täielik murdja vaade. Hea, et piltnik terve nahaga pääses.
Selline tehnika püsti sõites, isegi Contador ei tantsiks niimoodi pedaalidel ja rataketi mäng, vau see paindub nagu viiulikeel tippmaestro käes.
Kalju Nõmmelt
Igatahes kõva esitus. Padre stiil meenutab Nibalit ja vana Jacques Anquetili.
TRM paistab olevat selline üritus, kus üldse rapsida ei maksa, vaid tuleb targalt sõita (nagu Tänak Türgis). Paar aastat tagasi oli endal samalaadne kogemus, sisuliselt copy-paste. Esimene kolmandik kulges plaanipäraselt, sai hulk maad Priiduga samas grupis sõidetud, siis samuti enne Pukat läks olukord kuidagi heaks. Ilma suurema punnimiseta sain grupil eest ära, peale Pukat nägin ees gruppi, millele sain pisukese punnimisega saba peale. Varsti tulid aga tagant uued grupid ja nendega enam kaasa minna ei jõudnud. Peale Palut sai ühe ja teise grupi sabas ponnistatud, aga ise vedada ei olnud mingit jõudu. Langemine nii hull ei olnud kui Priidul, aga negatiivne mälestus jäi sõidust ikka. Trenni- ja võistluse tol aastal oli korralikult teinud, oleks pidanud oma koha ära hoidma. Ju oleks pidanudki, kui ei oleks vahepeal rapsima läinud. Ehk siis kehtib reegel - kui tunne on hea, siis pea hoogu, küll läheb üle. Kui hea tunne siiski püsib, siis oota tagant kiiremaid ja mine nendega kaasa, aga üksi ei tasu rapsida, eriti vastutuules.
Oleks just sellist ilma tahtnud nagu täna. Oleks natukenegi põnevam olnud. Tehnika ja mees oleks korralikult proovile pandud.
Sõitsin ise teatemaratoni esimest vahetust ning pärast vahetust kulgesin Elvasse. Nautisin ilma, seltskonda ja aeg 3.17. Eile, maratonil, sai nagu litsutud küll aga aeg sama.
Kui mootorist kaob jõud..... Siis üldjuhul on probleemi põhjus:
a) mootor on kulunud (läbisõit liiga suur)
b) sattus olema sitt kütus
c) Midagi juhtus kütuse etteandesüsteemis
Lahendused - keeruline öelda aga vanasti oli punnvõrril üks kruvi, mida midi kogu aeg kuhugi poole keerama, et mootoris jõudu oleks.
Kuuma saanud ja mitte maha jahtunud mootoril pole ka jõudu.
Padre on kunn. Pole vahet kas ta sõidab külma või kuuma mootoriga, kuiva või õlitatud käigukastiga, nevertheless, tema vastased peavad arvestama kindla kaotusega ennekõike.
Aga koidikul (pärast TRMi) oli siin vaikne... Ei tea kas kõvad sõnavõtjad nagu sm Huu ja Margus Mänd said isegi mineku minetanud mootoriga Priidult sisse, igatahes hämmastavalt tasa ollakse, kuigi tavaliselt on neil puhkudel, kui Priidul asjad pole läinud ootuspäraselt, olnud kõik kõvad targutajad ja näägutajad.
A Priit targutas ja näägutas ju ise ära juba - trennid liiga lühikesed ja sadula peal istumata end ära kurnanud. See on just see, mida teised oleks öelnud. Miks seda kordama hakata?
Nagu eelpool kommentaar ütles , siis pole miskit siia lisada.
Priit saab ka ise väga hästi aru mis juhtus.
30-60min. paugutamistega ei saa ennast vormi et 3+ tundi täie pasaga panna. Kihiuta see trenni tund nii kiiresti kui tahes. Poleks vaja olnud parastada neid kes 2-3hh trenne teevad.
Tartu Priidu rada küll. Nagu maantee sõit, kuid tuleb pisut rohkem kannatada et gruppides püsida. Mina pääsesin see aasta ilma jalaktampideta, sest ei läinud esimestel pikkadel tõusudel täiesti hullu tempoga kaasa.
Huu
Aga PP-lt said ikka sisse Huu? Tunnista seda, ära hiili kõrvale.
See aeg kui teie siin lõugu lõksutate tegi PP eile maratoni järgselt 1:40.25 ratta seljas taastumiseks. Õppige sitakotid, kuidas tuleb trenni teha. Kuigi see jäi nüüd segaseks, kas ikka kogu tund ja 40 minutit oli lugupeetud PP peal püsti või korraks istus ka sadulasse?
Ma sain Padrelt 12 minutit suhkamit ega karda seda tunnistada. Pigem ma õpin temalt kuidas peab kannatama ja seal juures mitte hädaldada ja viriseda.
Püsti sadulas trenn, kõva tulemus TRMil, 1:40.25 lõdvestust, pikk ja sisukas reportaaž vabariigi loetuimas blogis, ning lisa on tulemas. Ilmselgelt on sellise soorituse juures tegemist valge rassi üleoleku demonstratsiooniga. Mitte et meil selle vastu midagi oleks.
Avatud raja kestis PP ju ilma max punases olemata sama ajaga ära ja oleks seal ka tõenäoliselt kiiremini sõitnud, kui number seljas ja rohkem sitakotte ümberringi.
Vähemalt taastumist võtan professionaalselt. Täna, teisipäeval kl kolme ja viie vahel 1:57.47 Cube'iga 48,3 km, seega rahulikult linna ümbruses, nt Ihastes ja Lohkvas ja Raadil jne, õpin kodulinna uusarendusi tundma, eluga peab ju kursis ka olema, mitte ainult pea lenksu all kimama.
Näete siis sitakotid. PP on sügiskrossideks tippvormis. Austagi lõpetab hooaja vältimaks Padrega samale stardijoonele sattumist.
Ses suhtes on siiski Priidul õigus. Kui sa teed x arv tunde trenne nädalas, siis Priidu meetod toimib kõige paremini. Selleks, et veelgi paremini sõita, selleks on vaja trennidesse lihtsalt ajaliselt panustada. 2-3h trennid on proffidele või siis neile, kel pole muud tarka vaba ajaga pihta hakata, pole lisahobisid, peret vms. Kui sul on nädalas ikka 5h trenniks ette nähtud, siis olen enam kui kindel et 5-6 50-60 min paugutamist on efektiivsemad kui kaks 2,5h matkamist. Esiteks saab paugutamisega juba kilometraaž suuremaks. Ja intensiivsed intervallid töötavad alati. Pikad trennid on tervisesportlastele ja siis tippudele või paduharrastajatele. Ehk siis pikad trennid nendele, keda koht ja aeg üldse ei huvita ja pikad trennid ka nendele, kel nädalas aega 7-10h aga sadulas olla.
Ja nagu tulemus näitab, lühikesed trennid on neile, kes 3 tunnist võistlust vastu pidada ei taha. Loomulikult on 5 tunnist trenni kasulikumad kui 2 2,5-st. Aga sel juhul peaks ka võistlusel distantsi vastava valima. Kui ikka võistlusel tahad 100km panna, siis 30km treeningud ei ole piisavad. Nendega veab vast 50km välja.
Tegelikult on asi nii, et vanad peerud ei tohiks üldse treenida ja peaks ainult matkama või võistlema. Matka võlu seisneb selle emotsionaalses komponendis. Uutes ja huvitavates kogemustes. Mis kasu on aga uhamisel? Ohufaktor on kõrgem ja kõrgema adreka taseme tõttu on vaateväli ahtam. Puhas aja ja kalorite kadu. Matkamine on sügisel iga ratturi esmane kohus. Kohe lähevad puud punaseks ja loodus kenaks ja libedaks. Milleks ilusast ajast endale õudukat teha libedaga puusse pannes?
Ei salga. Priit lõpetas ümardatuna 7min, eespool. Poleks ta haamrit saanud poleks seda 5 minutit ka tagasi sõitnud, mida viimase 20km tegin. Imestan et vahe niigi väike oli. Tehnilisemal rajal Rakkes oli üllatuslikult see aasta üle 10min. eespool. Suusatamises kaotan ka raugeva hooga ja ühe käega tõukavale Pulleritsule kalendriga (ma pole uhke selle üle)
Haanja treening TRM lõppes halvasti. Kibe kurk kasvas korralikuks köhaks/ nohuks. Vaikselt kosume, et Haanja metsades-mägedes üksi oma zen ülesse leida ja hooajale ilus punkt panna.
Huu
Et jutt oleks õpetlikum võiks lisada mõne lause toitumisest ja joomisest. Selline haamer viitaks sellele, et bensiin sai lihtsalt otsa.
Terv. Tom
Saab ka lühikeste kuni tunniste trennide pealt teha kolmetunnise võistluse hea tulemuse peale. Kui alguse kiirendus tehtud ja grupid moodustuma hakkavad, siis peab ennast pisut tagasi hoidma isegi siis, kui tunne panna lubab. Tuleks hoida teiste tuulde ja liikuda pundi ette ainult enne tehnilisi kohti. Kolmandaks tuleb energiat tarbida juba sõidu alguses.
Lp Tom, kõik nagu ikka: hommikul kl 7.30 paiku kausitäis kaerahelbeputru, tund enne starti banaan, rajal kolm geeli ja kahes pudelis jooki, ühes vesi ja teises jõujook. Tavaline taks. Ilmselt jäi sellest seekord väheks. Ei teagi, miks.
Lgp spordimehed, kaerahelbipuder on tühi lurr. Enne starti tuleb tankida hirsi ja tatraputru. Selles kilokalorit ka sees. Isegi mannapuder on etem, kuigi noh saate isegi aru, karused mehed, naised ja lapsed naeravad pihku kui teie enne maratoni mannat nämmutate.
Ja nüüd mõnda viidet ka, mis näitaks, et mannas on rohkem kaloreid kui kaerahelbes?
Häbi on, väga häbi. Õnneks Jürgen võttis vastutuse enda kanda. Tõeline spordimees!
Jürgen ei ole süüdi.
Kuigi täna, kolmap hommikul tõmbasin selja ära, panin pärastlõunal vöö peale ja tegin kella kolmest Cube'iga 1:54.10 rahulikult, ligi 46 km.
Töö seadus tuleb ümber muuta 4 tunniseks,et oleks võimalik ka harrastajal 3 tunniseid trenne nädala sees teha.Olgem ausad 8 tunnine tööpäev on ebaefektiivne,oma moka laada,kohvi ja lõuna pausidega.Kes tahab tehku edasi oma 8 tunniseid kui tervis tähtis pole.
Piisab, kui nädalas teha kahe lühikese trenni asemel üks pikem, võib ka üle pooleteise nädala.
Minu, kui mitte kohvijooja pikemate võistluste teised pooled on päästnud SiS: GO energiageel topeltespresso
Kui ühest ei piisa, siis teine äratab raudselt üles.
Tavalist geeli pole mõtet tarbida, siis võta juba vedelat mett, sheigi marjadega millist maitset soovid ja kasuta mugavalt geelipudelist.
https://sporditoit.ee/toode/sis-go-energiageel-topeltespresso/
Mida top 100 mehed ühest pikast trennist nädalas arvavad? Kas piisav või vähe kui tahta samasugust tervist omandada.
Trennide loogika on lihtne. Kui sul keskmiselt nädalas max 5h treeninguteks aega ja tahad teha tulemust, siis sinna kavva ei mahu pikad kulgemised. Kui neid teed, siis sa pole kõvem mees kui paugutaja. Priit võib küll haamri saada, aga ka sellise sõiduga oleks ta kiirem, kui ta kulgeks iga nädal 5h või kasvõi pool sellest.
Kui sa kohta taga ei aja, siis matka ja sõida rahulikult. Sel juhul pole vaja sulle ka edevat ratast. Kui aga koht oluline ja ratas ka edev ja nädalas trennideks kuni 5h, siis tuleb paugutada. Vahel väga harva mõni pikem trenn. Parim treening on võistlus. Võistle terve suvi rattamaratonidel ja sealt saadki oma pikad trennid kätte. ENdiselt. Pikad trennid on nendele, kes naudivad loodust ja ei aja taga tulemust ja siis nendele, kel aega nädalas vähemalt 7-8h ratta seljas olla.
Nii lihtne see ongi.
Olen nõus osalema koormustestil. Leidke minuga võrdvnäärne vend. Ma treenin iga nädal 5h omamoodi enamasti pigem paugutades ja las siis spetsialistid teevad omamoodi. Ma võin suure raha vahele panna, et ma võidan.
Usun, eelmine. Vaatame mu nädala mahte eelmisest tagasi.
5:34, 141,5 km, sh TRM
5:42, 154 km, sh TRM avatud rada
4:39, 142 km
2:14, 72 km
5:14, 168 km
0 ja 0
0 ja 0
4:03, 122 km, sh Elva RM
4:48, 135 km, sh Elva avatud rada
5:49, 144 km, sh Rakke RM
4:34, 143 km
Usun, et sellised on paljude nende näitajad, kes ei ela ratta seljas, vaid elavad muud elu ka.
Kiire ja "must" matemaatika näitab seda, et selle 11 nädala jooksul Priit treenis ja võistles kokku natsa üle 40 tunni, võtame sealt võistlused maha, siis jääb ca 35h järele. Kui jagame 11 nädalat 35-ga, siis see teeb nädala treeningkoormuseks keskmiselt 3h ja veits peale. Selle ajaga polegi ju muud teha kui paugutada. Eriti kui arvestada seda, et nädalas peaks tulema vähemalt 2 arendavat trenni. Enne pole ju mõtet taastuda, kui pole eelnevalt end punasesse viinud. Priidul oli 11 nädalat, seal sees 3-4 paugutamist. Kaks arendavat trenni/võistlust nädalas, siis peaks Priidul see number 22 olema (11 nädalat). 3 rattamaratoni ja avatud rajaja sõit TM-il. Kui need ajad maha lahutada 40 tunnist, siis Priit treenis selle ajaga veits üle umbes 35 tundi. Ideaalis peaks Priit tegema veel 18 tugevat trenni, et olla sel kursil, et saaks 2 arendavat treeningut nädalas. Kui arendavad paugutamised on ca tunnised. siis jääbki tal järgi mingi 15h. Rahulikumateks treeninguteks. See teeb iga nädal üks rahulikum 1,5h kulgemine. Aga 2-3h kulgemised ei mahu sellise treeningmahu juures mitte kuidagi menüüsse.
See on juba omaette teema, mis vanuses kuidas peaks treenima, et tervis oleks võimalikult hea. Aga selles olen ma Priiduga 100% ühes paadis, et tal need paugutamise ja kulgemise vahekorrad on suht paigas, et saada maksimaalne tulemus. Alati saab paremini, küsimus pigem detailides. Üldjoontes kõik väga broo.
Seepärast mina käingi lühematel distantsidel võistlemas. Lihtsalt pole aega neid saja tunniseid trenne teha. Aga kui aega ja tahtmist, siis andke aga minna.
Pikemate trennide soovitus Priidule on õige, aga, andke seda talle siis koos ajaga.
Kuidas teha Priit paremaks antud treeningtundide juures. Vot see on alles küsimus. Iga loll suudab ju treenida. Treeningu kvaliteedi määrab ainult see, kes sama tundide hulgaga saavutab parema tulemuse. See kes koguseliselt treenib rohkem, see pole ju õigemini treeniv sportlane.
Kaera-Jaan ja lumehelbeke ei lähe kokku, kaerahelbeke taunitav. Tõeline Tantsu-Ants.
Mõnes punktis 22.59'ga nõus.
Nädalavahetustel võisteldes saab parima treeningu mida pakkuda on ja täiesti võimalik ennast ka pelgalt nende najal vormi ajada.
Näinud ja ka kogenud.
Näide. Spordigeeniga kutt, kes laob igal kevadel põhja alla. Võistleb nädalavahetustel 1-2 x. Nädala sees pea reeglina trenne ei tee. Tulem on 40 sees koht TRM. Inimesed on erinevad.
Kuid kes viitsib ja saab iga nädalavahetus teise Eesti otsa või siis pisut lähemale kui veab võistlema uhada? Aeg ajalt seda teha tore. Näeb uusi radu , rivaale ja piitsudada ka organismi täispööretel tööle, mida trennis ju teha on nüri.
Tekibki küsimus kes siis rohkem aega tegelikult raiskab? Kas see kes koduukse eest pikkadele trennidele stardib, või see kes iga weekend autoga võistlustele uhab (viimane kindlasti ka kulukam).
Huu
Kui soov teada, kes on kõige tugevam, siis selleks tuleb võtta rattamaratonide protkoll ette ja seal ongi tõde
Kui soov teada saada, kes treenib kõige rohkem, siis lööge treeningtunnid ja kilomeetrid kokku ja seal ongi tõde
Kui soov teada, kes kõige targemalt treenib, siis need mehed käigu kõige pealt koormustestil, siis võtku omale identne ratas ja siis peab neil olema ka võrdne aeg, mida trennideks/võistlusteks kulutatakse. Ka rattahoolduse aeg läheb sinna alla. Kui need tingimused on identsed, alles siis selgub lõplik tõde, kes treenib kõige targemalt. Enne seda on see jutt üks hülgemöla nagu ütles äsja Andres Sõber.
Lisan veel viimasele lõigule selle, et ka võistlussõitudeks peab minema sama raha. Tingimused peavad olema identsed, ainult siis selgub kõige targem treenija.
Aga kui tark treenija teeb oma tarkuse rahaks ja selle eest ostab parema varustuse ja rohkem aega trenniks, siis on ikkagi tema targem treenija, kui muu täisväärtusliku elu kõrvalt 14 tundi nädalas trenni teeb. Eriti kui võrrelda inimesega, kes teeb kehvema varustusega vähem trenni nii, et muu elu kannatab.
Pikem trenn kasulik lihase lahtiseks saamiseks kasulik.Samuti rasvast ja veest kuivemaks ,mis ratturi seisukohalt täiesti kasutu ollus organismis.Puhastada organismi jääkainetest,mürkidest ,hingamise parandamiseks jne.Kuidagi peab ju pidevast paugutamisest tekkinud jääkained organismist välja saama.
Kui Jürgen ei ole süüdi,
Rehe ei ole süüdi,
Kersna ei ole süüdi,
siis KES ON SÜÜDI?
Ei pea olema identsed. Kõvem mees väntab ka sitema gruppsetiga sul eest ära. Ära aja taga võrdseid rattaid ja kombinesoone. Pane powermeetrid peale kui mõõta tahad , saad teada palju keegi w per. kg toodab ja hoida suudab. Harrastajate seas lihtne, sest pole need vahed sekundites midagi, ikka minutites.
Huu
Süüdi on loomulikult Taani ahvid.
Juudipoiss süüdi
Nii palju kui mina lugenud olen, peaks pika pingutuse puhul tunnis 60-90 g süsivesikuid saama. See teeb 2-3 geeli tunnis. Kui spordijook ka lisaks, nagu kirjas, siis peaks vist kahest piisama. Aga üks geel tunni kohta tundub vähe.
Postita kommentaar
<< Esileht