Pullerits: Mis mõte on sõita mõttetul kõnnumaal?

Mark Johnson, kummaski käes üks punane hantel, ei kuulnud, kui ma talle selja tagant lähenesin. Ma tegelikult arvestasin sellega. Sest polnud kuigi tõenäoline, et Mark Johnson võinuks üldse arvatagi, et keegi sealkandis järsku välja ilmub. Ma polnud ise ka kedagi juba tükk aega kohanud.

Me olime tegelikult mõlemad ebatõenäolised mehed tolles paigas. Johnson jalgsi, mina jalgrattaga. See polnud matka- ega rattarada. Juba nimi on sel kurjakuulutav, mis peaks kaitsetuid, kergesti rünnatavaid tegelasi eemale hoidma: Fallen Peace Officer Trail ehk Langenud Korrakaitsja rada (fotol ülal paremal raja ääres). See oli maasturite, bagide ja mootorrataste rada. Ja veel selline, kuhu noidki sõidukeid just tihti ei satu.

Sest seal pole midagi erilist ega märkimisväärset. Kolm aastat tagasi, kui Moabi ühes rattapoes uurisin, kas tasub Fallen Peace Officeri rada (fotol vasakul) sõita, sain igasuguse isu äravõtva vastuse: seal on lihtsalt paljas ja mõttetu kõnnumaa. Aga nii kummaline, kui see ka pole, jäävad seesugused kommentaarid kummitama. Võiks ju oma silmaga üle kaeda, mis maa see on, mis on paljas ja mõttetu, kus pole mitte midagi, mida vaadata, ja mis asub tagatipuks tsivilisatsioonist, st teistest siinsetest radadest sedavõrd eemal, et isegi üheainsa linnu nägemise võib nimetada suureks vedamiseks.

Keerasin oma rendimaasturi maanteelt maha ja sattusin kohemaid trööstitule hallile pinnasele. (Eks hallust rõhutas ka hall taevas.) Toda halli pinnast oli kõikjal ümberringi, kuhu silm vaid ulatas (fotol paremal). See on niisugune materjal, mis märjaks saadeks muutub vastikult kleepuvaks plögaks. Mis tähendab, et kui vihma peaks tulema – ja see polnud sugugi välistatud –, jääd sinna nagu liimi sisse kinni. Kaartidel on sellise pinnasega kohtadesse lisatud märge: «Impassable when wet.» S.t kui maapind on märg, on see läbimatu. Ja seesugused hoiatused ei ole sugugi liialdus.

Võtsin Fallen Peace Officeri raja alguses kohe paari vändapöördega hoo üles ja... oleks äärepealt lollusega hakkama saanud. Kui pinnas on hall, on see ühtlaselt hall (fotol vasakul). Sedasi ei näinud, et ühtäkki kadus tee justkui serva alla ära. Pidurdada oli hilja. Nüüd tuli keskenduda, et ligi põlvekõrguselt astangult hüpates püsti jääda. See pole asi, mida oleks kunagi treeninud. Aga jäin siiski sadulasse. See oli kiire meeldetuletus, et Moabis uljaks minna ei maksa.

Tee kulges n-ö rulluval, sisuliselt olematu taimestikuga maastikul üles ja alla. Paljud tõusud olid järsud, nii et ka kergeima ülekandega pidi viimase välja panema, et üles saada. Mõned laskumised näisid vaat et pooleldi püstloodis. Lisaks olid maasturimehed ja mootorratturid enamiku järske tõuse-langusi puruks sõitnud: neid kattis lahtiste kividega hall liiv, mille alt turritasid omakorda puruks sõitmist ootavad kivid.

14-miiline Fallen Peace Officeri rada (fotol vasakul) on saanud nime 2010. aasta novembris Moabi lähistel juhtunud intsidendi järgi. Pargivaht Brody Young märkas õhtupimeduses Poison Spideri raja alguses üht sõidukit ning läks kontrollima, kas seal on keegi või on mõni inimene äkki ära eksinud. Üks mees, Lance Arellano, oli seal – ja ta tulistas Youngi üheksa korda, sh paaril korral lähedalt. Ometi suutis Young abi kutsuda ja jäi ime kombel ellu. Pärast seda algas suur jaht mõrtsukale, milles osales isegi helikopter ja üks paat, sest Poison Spideri raja algus asub Colorado jõe kalda lähedal. (Poison Spideri rada sõitsin oma esimesel Moabi rattaekspeditsioonil seitse aastat tagasi koos Jaanus Laidveega.) Aga kedagi ei leitud.

Viis aastat hiljem leidis kevadvaheajaks koju saabunud kohalik üliõpilane ühest Colorado jõe äärsest koopast Arellano jäänused. See tõsiasi näitab, kui lihtne on Moabi müstilises looduses ära kaduda, nii et sind ei pruugi kunagi leida.

Mark Johnsoniga kohtusin juhuslikult paigas, kus samuti vaevalt et keegi oleks võinud meid niipea leida: Fallen Peace Officeri raja kõige kaugemas nurgas, seal, kust paistavad küll Archesi rahvuspargi kummalised liivakivikõrgendikud, Klondike Bluffs (ülal parempoolsel ja alla vasakpoolsel fotol taamal), aga kuhu vaevalt keegi satub, sest tegemist on justkui ei kuhugi viiva 2,3-miilise haagiga.

Johnson, sale ja sihvakas, aga välimuse järgi ilmselgelt pensionär, oli pärit naaberosariigist Coloradost, Ourayst. Aga ta sõidab palju ringi, ja nüüd oli ta tulnud viieks nädalaks Moabi kanti. Ta rääkis, et oli oma treileri parkinud eemale suvalisse kohta, ja veedab päevi matkates või rattaga sõites. (Oma seiklustest kirjutab ta boxcanyonblog.com.) Küsisin, kas tal sedasi muust maailmast täiesti eraldatuna vahel veidi hirm pole. Ta vastas, et ei. Ainus, kes võiks ohustada, oleks puuma ehk mountain lion, aga ta väitis, et siinkandis neid pole.

Puumadest olen kuulnud ja lugenud küll. Nendega olla hull see, et ega sa enne tema lähenemist märka, kui ta sulle juba kallale kargab. Ja siis on šansid kindlalt inimese kahjuks. Aga Johnson lisas, et kuna olen jalgrattaga, siis paistan puumale ilmselt suur (fotol paremal, klõpsu tegi Johnson), mistõttu on tõenäoline, et ta pigem hoiaks eemale. Ta jutustas mulle, et oli kord rattaga sõites näinud, kuidas puuma temast paarkümmend meetrit eespool suurte pehmete hüpetega üle tee jooksis. Vaatepilt oli tema väitel lummav.

Muidugi küsis Johnson, mida mina teen ja kust pärit olen. Kui olin talle rääkinud, mis moodi siinne eriline loodus mulle meeldib, kutsudes muudkui tagasi ja tagasi, tegi Johnson ettepaneku, et võiksin taotleda Ameerikas elamisluba või immigrandi viisat. Lükkasin selle mõtte kohe tagasi, seletades talle, et kui kõik eestlased oma kodumaalt jalga lasevad, siis ei jäägi varsti Eestimaale enam inimesi järele.

Kilomeetri pärast jõudsin järele ühele Jeep Wranglerile (fotol ülal vasakul ja all paremal), millega sõitis noor perekond. Veendusin, et ega autost siinsetel radadel jalgrattale ikkagi vastast pole – isegi suhteliselt hea kvaliteediga lõikudel. Aga peagi läks tee taas hullemaks – kivid, astangud –, mis tähendas, et edaspidi ma Wranglerit enam ei näinud.

Kui teekonna lõpuni jäi vähem kui miil, kuulsin üle väikese oru teisel mäenõlval Sovereign Singletrackil sõitmas mootorrattaid. Keerasin korraks pilgu kõrvale ja kui neid uuesti pilguga saatma hakkasin, nägin, et üks mees lamab rajal maas. Aga teine ei teinud kuulma ega nägemagi, vaid rühkis alanud tõusust üles. Kuigi kukkunud mees lasi muudkui signaali. Ilmselge, et ta oli hädas, sest püsti ta ei tõusnud ja tsikkel lebas maas.

Lõpuks, tõusu otsas, vaatas ees sõitnud mootorrattur tagasi ja ei näinud oma kaaslast. (Fotol vasakul mootorratturid Fallen Peace Officeri rajal.) Aga ilmselt ei kuulnud ka tolle signaalitamist, sest seisis koha peal ja ootas. Kuni lõpuks taipas, et midagi on vist juhtunud ja sõitis alla tagasi. Oru teiselt nõlvalt ma väga täpselt ei näinud, mis toimus, aga paistis, et kukkunu oli oma ratta alla jäänud ega saanud sealt välja. Tema kaaslane sikutas lõpuks ratta püsti ning kukkunu ajas end longates kahele jalale. Paistis, et pääses suurema traumata.

Söönud lõunaks banaani ja kreemiga saia, sõitsin veidi maad edasi Dalton Wellsi. Seal asus Suure depressiooni ajal üks noorte, 18-25-aastaste meeste töölaagreid. Selliste laagrite mõte oli suure tööpuuduse ajal meestele kasulikku rakendust pakkuda. Teise maailmasõja ajal rajati Dalton Wellsi aga Ameerika jaapanlaste interneerimislaager. Sinna toodi eelkõige neid, keda peeti teistes interneerimislaagrites probleemide tekitajateks. Seal oligi löömaks läinud, nii et mõned mehed olid ka surma saanud. Nüüd pole Dalton Wellsi laagritest järel midagi muud peale paplite, mille noored ameerika mehed sinna istutasid.

Dalton Wellsi külje alla asub Cedar Mountain, Seedrimägi (fotol ülal paremal osa sellest). Mingeid seedreid seal küll pole. Sest mägi, mille nõlvad on tumelilla ja -punase savi värvi – aga halli ilma tõttu ei tulnud need värvid sugugi välja –, ei suuda ilmselt kanda ega kasvatada ühtegi puud. Mäe nõlvad olid kaetud tumedate kivimürakatega (fotol vasakul). Ääretult sürrealitslik vaatepilt. Millegipärast tekkis mõte, et osa põrgut võiks selline välja näha.

Seedrimäe alla oli pargitud kümneid treilereid (fotol ülal vasakul). Nende ümber ja vahel valitses tavapäratu vaikus. Justkui oleks kõik välja surnud. Põhjus oli ilmselt selles, et treilerite omanikud olid oma mootorrataste, ATVde, bagide ja tont teab millega veel sõitma läinud.

Ilm pööras aga vastikuks. Tuul ulus juba sellise hooga, et tõstis liiva üles ja kandis seda üle avarate tasandike. Läänest lähenesid tumedad pilved. Kui jõudsin Dalton Wellsist kõige kaugemale, kuhu plaanisin minna, Vaseaheliku teele, hakkas puistama külmi vihmapiisku. Vihm oli sealkandis aga viimane, mida tahta. Sest see muudaks saviliivased teed (fotol paremal) kiiresti mülkaks. Ja need on sügavad mülkad, mis siis tekivad, nagu võis näha mitmes kohas, kuidas varem mülgastesse kinni jäänud autod olid tekitanud hirmus sügavad roopad.

Keerasin otsa ruttu ümber ja hakkasin tagasi kihutama. Põhja pool paistis aga üks suuremaid heledaid liivakivivälju, mida Moabi ümbruses võib leida. Ja kui sadu hoogu sisse ei saanud, ei saanud väikselt riskides jätta vastu panemata kiusatusele toda välja lähemalt vaatama sõita. Seda julgustasid tegema kolm ATVd, millele peagi järele jõudsin (fotol paremal). Üllatas, et noist kahte juhtisid, pakuks, et igal juhul alla kümne-aastased tüdrukud, kusjuures ühe tüdruku selja taga istus veel koolieelikust õde. Ja kui nägin, milliste suurte kivide ja sügavate aukude ning järsu kaldega mäest nad alla sõitsid – nii et ise pidin seal ratta seljas ekstra ettevaatlik olema –, siis järeldasin, et a) on ikka hulljulge isa, kes oma tütred nii raskele rajale on toonud, ja b) et kõik noored ei olegi pehmod.

Liivikiviväli (fotol vasakul, taamal lumised La Sali mäed) oli muidugi röögatult suur. Otsustasin seal loominguliselt veidi ringi sõita, sest kummist rehvid nakkuvad kergelt krudisedes nagu liivapaberil, ning oleksin peaaegu ära eksinud. Sest eemalt vaatad, et väli on justkui ühtlane ja sile, aga kui sõitma hakkad, leiad sealt mitme meetri sügavusi lõhesid ja vagusid, mis tähendab, et pead marsruuti loovalt otsima. Aga nii üha rohkem kõrvale kaldudki, kusjuures märke, mille järgi orienteeruda, sisuliselt pole.

Viimaks, kui järg oli täitsa käest, leidsin juhuslikult valged jutid, mis juhatasid kätte liivakiviväljalt äraviiva raja otsa (fotol paremal). Aga peagi tekkis terve rida hargnemisi, mis tekitasid uuesti pisukese segaduse. Ent võttes appi tunded ja loogika ning loomulikult kaardi, kuhu paraku ei ole märgitud sugugi kõiki teejuppe, mis aastate jooksul on juurde tekitatud, sain enda arust kätte õige suuna, mis peaks viima tagasi Dalton Wellsi. Viiski.

Ühtekokku sõitsin 52 kilomeetrit, rattakompuuter näitas puhast sõiduaega 3:52, kell kinnitas, et koos peatustega olin väljas 5:17. Tahaks vaid loota, et ilm paraneb, sest halli ilmaga läheb siinse looduse imeline võlu suuresti kaduma.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.