reede, veebruar 04, 2022

Pullerits: Aitäh, Kristina Šmigun-Vähi, suurepärase intervjuu eest!

Mina tean seda ja Kristina Šmigun-Vähi (fotodel) teab seda ning mina tean, et Šmigun-Vähi teab seda, et olen olnud talle aastate jooksul üks pain in the ass, pehmelt öeldes okas tagumikus. Pole vähe neid kirjutisi, kus olen tema kohta kriitiliselt öelnud. Aga ühte asja Šmigun-Vähi ei tea: et tegelikult olen temast kogu aeg lugu pidanud; jah, ka siis, kui olen kriitiliselt kirjutanud. Sest tema tegemised ja saavutused ja ka ebaõnnestumised on mulle korda läinud - nagu sadadele ja küllap tuhandetele teistelegi. Kui sa kellelegi kaasa elad, siis oledki mõnel puhul kriitiline, võib-olla isegi pahane, sest keda ei ajaks nurjumised kurjaks.

Lõppeval nädalal sain teada, et ilmselt on Šmigun-Vähi minu kriitilistest kirjutistest tähtsate võistluste eel jõudu ammutanud. Helistasin talle nädala algul ja palusin, kas ta annaks mulle Pekingi olümpiast tõukudes intervjuu, räägiks oma olümpiakogemustest. Tal ju neid mitmesuguseid. Enne kui Torinos tuli kaks olümpiavõitu, lendasid tal kaks olümpiat täiega vastu taevast. Ta oli nõus.

Sellest kujunes päev hiljem meeleolukas, siiras ja emotsionaalne vestlus. Vestlus, mille käigus ta tunnistas, et pööras ajakirjanike kriitilised arvamusavaldused sageli enda kasuks. (Millega ma ei taha põrmugi väita, nagu võiksin mingi väikse protsendi Šmigun-Vähi võitudest kirjutada enda arvele.) Tuli välja, et ta mäletas isegi seda, kuidas käisin teda Otepääl n-ö jahtimas siis, kui enne Salt Lake City olümpiat tuli positiivne A-proov. 

Meil on tollest korrast üksjagu erinevad mälestused. Kuidas mäletab seda Šmigun-Vähi, saab lugeda minu intervjuust temaga. Mina mäletan seda nii, et sõitsin A-proovi järel fotograafiga Otepääle, lasin tema kodu ukse taga kella, vastu tuli ema Rutt, kes ütles, et Kristina on trennis; ja kui ta trennist tuli ning Tehvandi staadionilt koju kõndis, suusad käes, siis selle aja sain temaga rääkida. Negatiivse B-proovi teatamise päeval ootasin tõepoolest autos tema maja lähedal ja kui siis kolleeg Andrus Nilk Tallinnast helistas, et B-proovi negatiivne tulemus oli ametlikult teatavaks tehtud, läksin taas uksekella vajutama - aga ka ja kellega ma tookord rääkida sain, seda tõesti ei mäleta. (Või ajan mõned esimese ja teise Otepääl käigu asjaolud omavahel sassi?...)

Aga see selleks. Möönan, et Šmigun-Vähil võib olla teistsugune mälestus, sest nagu isegi ju äsja tunnistasin, ega ma kõike mäleta.

Oli mis oli, teisipäeval andis Šmigun-Vähi mulle väga laheda ja mõnusa intervjuu, mille eest olen talle südamest tänulik. Usun, et lugejad on samuti. 

Lõpus paar küsimust-vastust lehte ei mahtunud. Loodan, et Šmigun-Vähil pole midagi selle vastu, kui mõned noist väljajäänud küsimustest-vastustest siin avaldan.  

Kui palju mõtlete nüüd tagantjärele olümpiavõitudele või on need saavutused, mille koht on ajaloos?

Jah, see on ajalugu. Ma ei hakka ju endale heast peast ütlema, et oi kui tore, ma olen olümpiavõitja. (Naerab.) Mäletan, kui mu tütar Victoria oli neljane, tuli ta lasteaiast koju, pani käed kurjalt puusa ja ütles, et mida, sina oled olümpiavõitja, aga mitte midagi mulle ei räägi, ma pean seda nüüd lasteaias teada saama! Miks sa mulle ei ole öelnud seda? Ütlesin, et ma ei tea, mis ma pean sulle ütlema. Et tere, ma olen su ema ja ma olen olümpiavõitja? (Naerab.)  

Kui palju te praegu tippsuusatamist üldse jälgite? Minu meelest on see igav: igal pool norrakad, sekka venelased, mõned rootslased, soomlased ja prantslased.

Vaatan minimaalselt. Kui on võimalus, käin ise liigutamas selle asemel, et teleka ees istuda. Kui Eesti suusatajad oleks eespool, oleks ka suurem huvi vaadata.
Eelmisel aastal avastasin taas, et suusatamine on ikka meeletult ilus ala. Käisin Otepääl ja isa ütles, et tal on head võistlussuusad valmis tehtud, et võtku ma ja mingu sõitma. Ütlesin, et ei taha, lähen turistisuuskadega. Isa käis ikka peale, et mine ja proovi. Hea küll, proovisin. Ja sain nii ägeda emotsiooni! Tahtsin lausa nutta. Nüüd tõin enda võistlussuusad ka Tallinna ja käin sõitmas. 

Libisevad need hästi, nagu parimail päevil?

Minu arust paremini veel! Või piisab mulle väiksemast hoost, et saada aru, nagu oleks hoog jube suur. (Naerab.)

Fotod 1 ja 7: Kristina Šmigun-Vähi Keila kooli äsja avatud uuel suusarajal. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi sel nädalal Tallinna vanalinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 6: Kristina Šmigun-Vähi. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi Keila kooli suusabaasi avamisel. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kristina Šmigun-Vähi oma nüüdse töökoha, riigikogu hoone ees. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 8: Kristina Šmigun-Vähi 30. augustil 2021 riigikogus presidendivalimiste esimese vooru ajal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

17 Kommentaarid:

At 16:40, Anonymous Anonüümne said...

Intervjueerija pool väga nõrk intervjuu, mida dikteeris vastaja. Küsimata jäi mis? ...loomulikult halb analüütiline leid, mis kõiki huvitab, muu mant on juba aastakümneid kedratud vana kraam. Ilmselt oli selle teema mitte puudutamine küsitletava tingimus, millega kõrvad lontis promoteksti kirjutaja ikka nõustub.

 
At 17:08, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb osata ridade vahelt lugeda.

 
At 18:40, Blogger Priit Pullerits said...

Te olete nii tüütu, 16:40! Kui kaua võib seda vana kulunud plaati kedrata! Seda on küsitud kümneid kordi kümnes erinevas asendis, kõik need küsimused on oma vastused saanud. ROK ütles, et teemat ei ole. Kõik. Kui ikka tähele panite, siis küsisin ka, just teiesuguste pärast, kes pistavad kiunuma, et miks ei küsinud, miks ei küsinud. Tark küsija, nagu mina, teab, et ei ole mõtet küsida küsimusi, mida kõik teised on juba kümneid kordi kulumiseni küsinud, et saada üks ja sama vastus. Mis te arvate, et kui teie küsite seda, siis saate mingi vastuse, mis on teistsugune?
Ja see ei olnud mingi intervjuu andmise tingimus, et seda küsida ei tohi. Meil ei olnud mingeid kokkuleppeid selles osas.

Praegu panen kokku Tamsalu-Neeruti maratoni lugu! Varsti tuleb!

 
At 18:57, Anonymous Anonüümne said...

Oleme kahetsusväärselt kapseldunud. Neeruti maratoniga peame rahulduma. Vanasti tulid mehed lugudega Marcialonga, Buffatogo, Long Horn Hobart Bay, Fickerby, Plaquermaifa, Narciabonga maratoni muljetega. Oli mida kuulata ja uudistada.

 
At 19:06, Anonymous Anonüümne said...

Allakäik on ilmne. Kui vanasti tõi Pullerits ameerikast puuma nahka ja piisoni sarve siis mida ta meile Neerutist toob? Käbisid?

 
At 19:22, Anonymous Anonüümne said...

Manitoba kaljumäestiku põdra sarve tõi 12 haruline uhke kroon.

 
At 19:28, Anonymous Anonüümne said...

Oleme põnevil, millised käbid said vanameistri kotti Pariisi läbimise järel.

 
At 19:45, Anonymous Anonüümne said...

Mulle tundub, et kott sai suur, käbisi täis!

 
At 21:34, Anonymous Anonüümne said...

tüütu 16.40 siin. Mille poolest erineb antud intervjuu Jaan Martinsoni raamatu lühikokkuvõttest?

 
At 21:41, Blogger Priit Pullerits said...

Mu intervjuul on kordades rohkem lugejaid, kui oli Martinsoni raamatu trükiarv.

 
At 23:04, Anonymous MargusM said...

njahh, Priit, see näitab ainult seda et inimesed pole enam võimelised raamatuid lugema.
Lisaks veel, et pole mõtet võrrelda väikest sõrme.. teadagi millega. Sa pole ühtegi raamatut suutnud kirjutada, fakt.

 
At 10:54, Blogger Priit Pullerits said...

Ja nii kindlalt väidategi seda, MargusM?????

Aga palun väga:

Priit Pullerits "Ajakirjanduse põhižanrid. Uudis. Olemuslugu. Juhtkiri", 186 lk

Priit Pullerits "Ameerika ajakirjandus. Kõmukuningatest meediamagnaatideni", 206 lk

Priit Pullerits, Mart Raudsaar "Uudise töövihik", 152 lk

Lisaks olen 11 olümpiaraamatu kaasautor.

Vaat need on faktid!

 
At 11:57, Anonymous Isafiguur Roobert said...

Padre pani sellise litaka nüüd, et MargusM-st vaevalt enam elulooma on. Sellest saadud psühhosomaatiline stress on tõenäoliselt liiga suur ja lõputa...

 
At 12:22, Anonymous Anonüümne said...

Fakt on püha!

 
At 22:29, Anonymous MargusM said...

..ei ole ma käpuli ühti.
Natuke puusalt panin kuid küsimus jätkuvalt üleval, kas on üldse miskit võrreldavat Kristina eluloole..
tglt on Priidul ka Ameerikamaa kanjonitest rännukiri ilmunud, GO kirjastuselt. Võibolla see on sarnast masti kirjatükk?

 
At 09:26, Blogger Priit Pullerits said...

No vaat, MargusM, mult nii palju raamatuid ilmunud, et kõik ei ole endal meeleski!

Ei maksa ikka enesekindlalt väita, et fakt on see, et ma "pole ühtegi raamatut suutnud kirjutada". See on ikka lahmimise supernäide!

 
At 17:48, Anonymous Anonüümne said...

Eile tunnistas Vikerraadio hommikuprogrammis olümpiauudiseid jaganud ERR spordiajakirjanik, et ta pole kuulnud nime Emil Zatopek.

 

Postita kommentaar

<< Esileht